teeb teadupärast erksaks. Jutt ja liigutused läksid elavamaks. Paul Berg ei pannud tähelegi, kui Werneri kohviku parima kondiitri suurte rüüsidega kreemikook taldrikult maha lendas ja oma ilu Suitsude kallile Pärsia vaibale laotas.
Pilgu aega olid kõik vait. Kreem õitses mustril kui valge roos. Kuidas minna lahke majaproua ja jumaldatud professori juurde ning teatada, et vastutasuks külalislahkusele rikkusid tudengid tema vaiba ära?
Hüva nõu oli kallis. Pärastine Paul Ariste ei mäletanud lugu rääkides, kes just heale mõttele tuli. Igal juhul keerati vaip otsapidi üles, aeti kook jalaga (veel oli kombeks külla minnes kingad jalga jätta) selle alla, pandi vaip kenasti kohale tagasi ja trambiti õnnetu kreemikuhi tasaseks. Taskurättide abil said ka suuremad kreemijäljed kuidagimoodi ära pühitud. Inimsilmade kõrguselt kaedes paistis vaip sama puhas kui enne.
Jumalaga jättes suudlesid üliõpilased ükshaaval viisakalt majaproua kätt. Millal Suitsude teenijanna vaiba alt koogi laiba avastas ja mida tema leivavanemad sellest arvasid, pole teada.
Jüri Arrak
tervitab Käbinit
Aastal 1969 toimus Tallinnas esimene Eesti graafikabiennaal. Julgeolekule ei meeldinud asi kohe üldse, sest graafikas oli kergem partei määratletud suundadest kõrvale kalduda. Biennaali vaba vaimu ja uudsete vormilahendustega näitus tekitas sellise lainetuse, et järgmine, 1970. aastaks plaanitud biennaal keelati kõrgemal pool resoluutselt ära.
Kui graafikud Kuku klubisse läksid ja pärast paari konjakiklaasi oma kurba saatust hakkasid kaebama, ütles hiljuti sõbralikust Vietnami vabariigist naasnud noor, kuid äge Jüri Arrak:
„Ma ajan selle asja korda.“
Ta helistas valitsusjuht Johannes Käbinile. Muidugi ei lastud tollal veel tundmatut kunstijüngrit tähtsa mehega isiklikult kõnelema. Arrak ütles Käbini sekretärile, et peab Eesti NSV parteiliidrile üle andma Vietnami valitsusjuhtide tervitused. Lepiti kokku visiidi aeg. Kogu Arraku jutt oli muidugi räme bluff: Vietnamis ei teatud Eesti NSV-st midagi ja selle ülemnõukogu presiidiumi esimehest veel vähem.
Arrak läks määratud päeval kohale, kuid ei jõudnud välisuksest kaugemale. Kogemata või meelega oli sekretär visiidi ära unustanud. Kunstnik valmistus tühjade kätega koju minema.
Õnneks sõitis just sel hetkel treppi must limusiin, Käbin tagaistmel. Vapper Arrak sööstis surmapõlglikult autost väljuva punajuhi juurde ja pahvatas:
„Seltsimees Käbin! Minul on teile tervitused Vietnami kommunistlikult parteilt, aga nemad ei taha mind teie juurde lasta!“
Käbin kergitas kulme ja andis korralduse Arrak viibimata sisse lubada. Kabinetis ulatas kaval kunstnik tähtsale mehele vietnamlastelt isiklikult talle kingitud kunsti- ja loodusalbumid ning edastas kaunisõnaliselt ja pikalt ka kauge riigi võimurite tervitused. Sama hingetõmbega rääkis ta kunsti tähtsusest sotsialistlikule ülesehitustööle ning graafika erilisest positsioonist. Käbin kuulas ja küsis huviga. Nagu iseenesest juhtis Arrak jutu biennaalile.
„Muidugi on biennaali väga vaja!“ deklareeris Käbin, võttis telefonitoru ja pidas paar kõnet. Uksest sisenes sekretär, masinakirjalehed käes. Käbin kirjutas need alla ja Tallinna teine graafikabiennaal saigi tänu kaugetele Vietnami sõpradele teoks.
Aile Asszonyi
hallutsinatsioonid
Sopran Aile Asszonyi esines 2004. aastal Belgradis Isidora Žebeljani ooperis „Zora D“. Lavastus nõudis kiiret kostüümivahetust. Asszonyi jooksis lavalt ära. Pärast prožektorite silmipimestavat valgust valitses kulisside taga topeltpimedus. Midagi nägemata tundis lauljanna äkki bensiinivingu. Samal hetkel jooksis ta peaga vastu kõmisevat metalli. Hirmsas valus nägi ta korraga valgust ja otse enda ees mikrobussi.
„Selge pilt,“ suutis õnnetu ohver mõelda. „Põrutus ja hallutsinatsioonid.“
Järsku ilmus tema kõrvale lavapartner taskulambiga. Valgusvihus selgus, et meelepete osutus tõeks. Laval oli tõesti mikrobuss. Ja selle taga veel kolm tükki.
Serbia televisioon oli etendust filmima tulnud ja parkinud bussid otse lavale. Sealt oli pärit ka bensiinihais.
Asszonyi ahmis kumisevi päi õhku. Lavaleminek ei tulnud kõne alla. Kuid sündis ime. Süüdimatud teletöötajad tõmbasid kontaktist välja sinna ühendatud pistiku. Lavavõimendus suri välja ja lauljate hääled ei jõudnud enam saali.
Kuni katkestuse põhjus selgeks tehti, sai Asszonyi toibuda. Muhule määriti minki, uus kostüüm haagiti kinni ja kui inspitsient viipas, astus vapper eestlanna lavale ja laulis, nagu poleks midagi juhtunud.
Lydia Austeri
paaritamine
1950. aastate algus oli eesti kultuurile julm aeg. Eesti NSV kommunistliku partei VIII pleenumi otsuste alusel kuulutati enamik tunnustatud kultuuritegelasi rahvavaenlasteks, mõisteti hukka ja pandi põlu alla. Nuhtlusega kaasnes avaldamis- või esinemiskeeld. Isegi õpikuist tuli „kodanlike natsionalistide“ tekstid lehthaaval välja rebida, kuni kiiruga uued tarkuseallikad koostati.
Paraku selgus kohe ka tõsiasi, et nõukogude vaimule vastavat loomingut pole kuskilt kuhjadena võtta ja olemasolevadki on kvaliteedilt madala-, aga sisult lahjavõitu. Kibekiiresti telliti uusi teoseid, kuid need ei köitnud publikut. Siis korraldati koosolek, uurimaks, kuidas kirjutada näiteks paremaid massilaule. Senistele oopustele heideti muuseas ette tekstide halba lauldavust.
Sõna võttis Lydia Auster, Moskva riikliku konservatooriumi haridusega helilooja.
„Mina arvan, et parema tulemuse huvides tuleb komponistid luuletajatega paaritada,“ pakkus ta enda meelest toimiva lahenduse.
Saal jäi vait. Venemaa, õigemini Kasahstani eestlasena rääkis Auster emakeelt mõnevõrra konarlikult. Rahval läks aega, et jutu mõttest aru saada.
„Mina näiteks paaritan ennast hea meelega Juhan Smuuliga,“ lisas Auster.
Saalist kõlas kihistamist ja turtsatusi. Smuul viskus püsti ja hüüdis pateetiliselt:
„Ei! Palun, ei! Ma olen abielus!“
„Mis see siia puutub?“ küsis Auster süütult. Nüüd naeris saal juba avalikult.
„Mina keeldun,“ kinnitas Smuul ja võttis taas istet. Koosoleku juhataja köhatas ja läks päevakorraga edasi.
Küllap uuris helilooja sõna „paaritama“ tähenduse välja, sest rohkem ta soovitust jutuks ei võtnud.
Karl Ernst von Baer
ja lesgi röövlid
1850. aastate algul korraldas Venemaa keiserlik teaduste akadeemia ekspeditsiooni läbi Kaukaasia Kaspia mere äärde. Retke juhtis akadeemik Karl Ernst von Baer. 1856. aasta algul jõuti Vladikavkazi lähistele. Viimases postijaamas enne linna keelas kohalik sõjaväeülem edasi sõita, sest päike oli loojumas ja teel usuti varitsevat lesgi röövleid.
Baer tahtis kindlasti järgmisel päeva hommikul Vladikavkazis olla ja ütles, et jätkab reisi omal vastutusel.
