show-tüdrukutega martiinit juua, püüda kinni teaberaasukesi Broadway artistide elust ning kuulata hoomamatult pealt tühja juttu poistest, kes näevad välja nagu tüdrukud! Tahtsin kikitada kõrvu, kui minu kuuldes räägiti kellegi armuelust!
Muidugi ei võinud ma seda välja ütelda. Teatasin hoopis kirka pilguga: „Ma soovin kõigepealt veidi ringi vaadata! Siin nii-öelda sisse elada!”
Nad kõik jäid mulle otsa vaatama. Justkui ootaksid veel midagi. Huvitav, mida?
„Ma ei oska ju suurlinnas ringigi liikuda. Oht ära eksida on esialgu mu suurim mure,” lisasin, kuigi tundsin, et teen ennast narriks.
Vastuseks mu mannetule ettekäändele laiselda haaras tädi Peg laualt pabersalvrätiku, kuhu ta kritseldas kiiruga Manhattani kaardi. Kuidas ma kahetsen, Angela, et ma seda kaarti alles ei hoidnud. See oli kõige liigutavam skeem, mida võib üldse ette kujutada: saar nagu suur kõver porgand, keskel tume nelinurk, mis pidi kujutama Central Parki; Hudsoni ja East Riveri ebamäärased lainelised jooned; saare allääres dollarimärk tähistamas Wall Streeti asukohta; Harlemi kohal saare tipus noodivõti ja kõige keskel särav täht seal, kus asusime meie – päris Times Square’i lähedal. Maailma keskpunktis! Bingo!
„Vaat nii,” leidis Peg, „nüüd sa oskad siin ringi liikuda küll. Ära eksida on võimatu, tirts. Vaatad tänavasilte. Kõik on ju nummerdatud, pole midagi lihtsamat. Ainult pea meeles: Manhattan asub saarel. Inimesed kipuvad seda unustama. Kui kõnnid ühes suunas liiga pikalt, tuleb vesi lõpuks vastu. Kui sulle jõgi vastu tuleb, keerad aga otsa ringi ja võtad uue suuna. Küll sa ära õpid. Isegi sinust rumalamad on meie linna lõpuks selgeks saanud.”
„Isegi Gladys oskab siin ringi liikuda,” lisas Roland.
„Vaata ette, päiksekiir,” hoiatas Gladys. „Ma olen siin sündinud.”
„Aitäh!” tänasin ja torkasin salvräti taskusse. „Ja kui teatris on vaja midagi teha, siis mina võin ju aidata.”
„Sa oled valmis abistama?” Pegi paistis see üllatavat. Ilmselt polnud tal minu suhtes kuigi suuri ootusi. Taevake, mida olid mu vanemad talle rääkinud? „Sa võid siis teha midagi Olive’i juures kontoris, kui sind sellised asjad tõmbavad. Mingit kontoritööd või nii.”
Olive võpatas seda ettepanekut kuuldes ja kardan, et mina tegin sama. Tahtsin temaga koos kontoris toimetada just samapalju, kui tema soovis mind endale abiliseks.
„Või istud piletikassas,” jätkas Peg. „Müüd etendustele pileteid. Sa pole ju üldse musikaalne, ega ju? See hämmastaks mind väga, kui oleksid. Meie suguvõsas pole keegi musikaalne.”
„Ma oskan õmmelda,” märkisin.
Laususin need sõnad vist väga vaikselt, sest keegi poleks neid justkui kuulnudki.
Olive’il oli ettepanek: „Peg, sa võiksid panna Viviani Katharine Gibbsi kooli masinakirja õppima.”
Peg, Gladys ja Celia oietasid kooris.
„Olive muud ei teegi, kui püüab sokutada meid kõiki Katharine Gibbsi kooli masinakirja õppima,” selgitas Gladys. Ta väristas dramaatiliselt õlgu – võinuks arvata, et masinakirja õppimine on umbes sama hirmus katsumus kui rahnude purustamine sõjavangide laagris.
„Katharine Gibbsi koolist saab noor neiu oskused, mis tagavad talle ameti,” kuulutas Olive. „Noor neiu peaks ometi suutma endale leiba teenida.”
„Mina ei oska masinakirja ja ometi on mul amet!” hüüdis Gladys. „Ei noh, ma juba teenin endale leiba! Siin, teie juures!”
Olive tõttas parandama: „Show-tantsijanna ei ole päriselt ametis, Gladys. Ta saab vaid aeg-ajalt tööd. Need on kaks eri asja. See sinu amet pole kuigi kindel. Seevastu sekretär leiab alati töökoha.”
„Ma pole ainult show-tantsijanna,” vaidles Gladys haavatud uhkusega vastu. „Ma olen tantsujuht. Ja tantsujuht saab iga kell tööd. Üleüldse, kui näpud põhjas, võib ju mehele minna.”
„Ära sina, tirts, mitte kunagi masinakirja selgeks õpi,” hoiatas Peg.
„Aga kui ikkagi õpid, siis ära seda vähemalt avalikult tunnista, sest muidu jääd elu lõpuni masinal tippima. Kiirkirjast hoia samuti eemale. See oleks sinu lõpp. Kui naisele on kord kiirkirjalehed pihku pistetud, ei saa ta neist enam kunagi lahti.”
Ootamatult avas suu ingellikult ilus olevus toa kaugemas nurgas, tegi seda esimest korda pärast trepist üles tulekut. „Sa vist ütlesid, et oskad õmmelda?” küsis Celia.
Jälle jahmatas mind tema madal kare hääl. Pealegi oli ta oma pilgu nüüd mulle suunanud, mis tekitas pisut kõhedust. Ei tahaks küll sõnaga „kõrvetav” üle pingutada, kuid Celiast rääkides ei saa sellest üle ega ümber: tema pilk tõepoolest kõrvetas, isegi kui tal polnud kavatsust kedagi kõrvetada. Minul hakkas Celia pilgu all nii ebamugavalt palav, et pidasin paremaks põgusalt noogutada ning suunata vastuse ohutuse mõttes Pegile. „Jah. Ma oskan õmmelda. Vanaema Morris õpetas.”
„Mis sorti asju sa õmbled?” tahtis Celia teada.
„No näiteks õmblesin ise selle kleidi.”
Gladys karjatas: „Sa õmblesid ise selle kleidi?”
Gladys ja Roland sööstsid paigalt – nii nagu seda olid varemgi teinud kõik need tüdrukud, kes avastasid, et ma kannan enda õmmeldud kleiti. Järgmisel hetkel näppisid nad kangast nagu kaks kaunist pärdikut.
„See on sinu tehtud?” uuris Gladys.
„Isegi kaunistused?” päris Roland.
Oleksin tahtnud vastata: „See pole veel midagi!” Sest tõesti, minu oskusi arvestades polnud see väike kleidike, olgu pealegi üpris pilkupüüdev, tegelikult mitte midagi erilist. Aga ma ei tahtnud uhkeldada. Piirdusin tõdemusega: „Ma kannangi ainult enda tehtud asju.”
Toa teisest otsast kostis jälle Celia hääl: „Kas sa kostüüme oskad teha?”
„Küllap vist. Oleneb kostüümist, aga usun, et saaksin hakkama.”
Tantsutüdruk tõusis püsti ja küsis: „Kas midagi taolist suudad järele teha?” Ta laskis siidrüül õlgadelt maha libiseda, mis paljastas kostüümi selle all.
(Ma tean – „laskis õlgadelt maha libiseda” kõlab suureliselt, kuid Celia kuulus nende naiste hulka, kes ei võta lihtsalt riidest lahti nagu lihtsurelikud. Ei, nemad lasevad rõivaesemetel maha libiseda.)
Celia figuur oli ahhetamapanev, samas kui kostüüm polnud midagi erilist: napp kaheosaline metalliläikeline kehakate, natuke ujumiskostüümi moodi. Mõeldud imetlemiseks pigem kaugelt kui lähedalt. Tihedalt ihule liibuvaid kõrge värvliga lühikesi pükse katsid kirevad litrid; rinnahoidjale oli maitsetult kokku kuhjatud mitut sorti pärleid ja sulgi. Tema seljas nägi kostüüm efektne välja, kuid kahjuks vaid seetõttu, et Celia oleks ka haiglakitlis lausa võrratu paistnud. Kui aus olla, siis kogu see komplekt oleks võinud talle pisut paremini istuda. Näiteks õlapaelad olid valede vahedega.
„Suudan,” vastasin. „Pärlitele kulub aega, aga see on kättevõtmise asi. Muu pole üldse keeruline.” Mu
