head kombed ning ma püüdsin mõnda aega Olive’iga vestlust arendada. Nagu selgus, ei kuulunud Olive nende hulka, kes tunnevad vajadust sisustada oma aega verbaalsete harjutustega, ning tema eriskummalised vastused tõstatasid minu jaoks ainult uusi küsimusi, mida ma siiski ei söandanud esitada, sest aimasin, et ta võib-olla ei soovi teemat edasi arendada.
„Kui kaua te olete mu tädi juures töötanud?” küsisin mina.
„Sestsaadik, kui Mooses oli veel mähkmetes.”
Seedisin mõnda aega kuuldut. „Ja millised on teatris teie kohustused?”
„Püüda õhust kinni kõik, mis on alla kukkumas – enne kui need maha prantsatades katki lähevad.”
Sõit jätkus vaikuses, kuni ma ka seda enda jaoks lahti mõtestasin.
Katsetasin uuesti: „Mis sorti tükki täna teatris mängitakse?”
„See on muusikal. Nimelt „Elu emaga”.”
„Aa! Olen sellest kuulnud.”
„Ei, ei ole. Te peate silmas „Elu isaga”. Näidendit, mis jooksis mullu Broadwayl. Meie tükk on „Elu emaga”. Pealegi on see meie oma muusikal.”
Arutlesin endamisi: on see üldse seaduslik? Kas tõesti on lubatud näpata pealkiri suurelt Broadway hitilt, muuta ära üksainus sõna ja tuua lavale oma variant? (Vastus sellele küsimusele oli – vähemalt 1940. aastal Lily Playhouse’is – aga muidugi.)
Pärisin edasi: „Mis siis, kui inimesed ostavad pileti teie etendusele eksikombel, sest loodavad näha „Elu isaga”?”
Olive, tuimalt: „Just. Oleks see vast hirmus õnnetus.”
Olin hakanud end tundma noore, rumala ja tüütuna ning otsustasin vait jääda. Võisin nüüd kogu ülejäänud aja takso aknast välja vahtida. Näha suurlinna vahelduvat pildigaleriid oligi piisavalt põnev. Igast suunast hakkas mulle silma midagi jalustrabavat. Midtown Manhattan kauni suvepäeva hilisõhtusel tunnil – seda ei ületa miski. Äsja oli sadanud. Taevas oli purpurpunane, dramaatiline. Mu pilk tabas riivamisi pilvelõhkujate peegeldavaid klaaspindu, neoonsilte ja vihmast läikivat asfalti. Inimesed tõttasid, tormasid, lonkisid ja komberdasid kõnniteedel. Kui me Times Square’ilt läbi sõitsime, täitis seda värviline tulemeri: kirev kaleidoskoop kõige kuumematest uudistest ja kärsitust reklaamist. Poodide read ja tantsusaalid, kus soovija sai endale pileti eest tantsupartneri, uhked kinod, kohvikud ja teatrid vihisesid mööda mu meeli lummates.
Pöörasime Forty-first Streetile, mis jääb Eight ja Ninth Avenue vahele. Ei olnud see mingi ilus tänav siis ega ole seda tänapäevalgi. Toona hakkasid mulle eelkõige silma tuletõrjeredelite sasipuntrad tähtsamate hoonete tagakülgedel, mis vaatasid fassaadiga Fortieth ja Forty-second Streetile. Aga seal, keset toda kõike muud kui kaunist kvartalit, seisis Lily Playhouse oma kirkas reklaamisäras, kutsudes publikut vaatama „Elu emaga”.
Veel tänagi näen ma seda vaimusilmas enda ees. Lily oli üks väga suur hoonemürakas, kujundatud stiilis, mida ma tagantjärele oskan nimetada art nouveau’ks, kuid noil päevil paistis see mulle pigem raskepärane. Ja oh sa poiss, hoone vestibüül ei lasknud sisseastujal kindlasti kahelda, et ta on saabunud ülimalt tähtsasse paika. Seal oli kõik võimas ja tume: nikerdatud puit, laepaneelid, veripunased keraamilised plaadid ja tõeliselt vanad Tiffany lambid. Seinu kaunistasid tubakasuitsust plekilised maalid palja ülakehaga nümfidest, trallitamas koos saatürite jõukudega – ja jumala eest, üks nümfidest oleks pidanud ometi ette vaatama, et mitte kogemata rasedaks jääda. Teistel freskodel maadlesid lihaselised mehed merekoletistega, sääremarjad heroiliselt pingul, mõjudes pigem erootiliselt kui vägivaldselt. (Neid vaadates tekkis tunne, et musklimees tegelikult ei taha võitjaks tulla, kui Te mõistate, mida ma silmas pean.) Ülejäänud piltidel rüselesid puuvõrades puunümfid, kikkis rinnad õieli, ja puude alt läbi voolavas jões vallatlesid jõenümfid, kes pritsisid vett üksteise paljaste tisside peale, näod nalja täis, nagu nad hakkaksid kohe-kohe Ameerika inglise keeles kahemõttelisi ülemeelikusi hüüdma. Vestibüüli sammastel looklesid kobaratest rasked viinapuuväädid, rippuba ja muidugi liiliad. Kõik kokku jättis mulje bordellist. Minu silmis oli see imeline.
„Ma viin teid nüüd etendust vaatama,” teatas Olive käekellale pilku heites, „mis hakkab just lõppema, taevale tänu.”
Ta lükkas lahti suured uksed, mis viisid teatrisaali. Pean kahetsusega märkima, et Olive Thompson sisenes oma töökohta nagu keegi, kes parema meelega seal midagi ei puudutaks, mina seevastu olin lummatud. Teatri interjöör võttis tõepoolest õhku ahmima, see meenutas tohutut kuldses valguses kümblevat, vana ja kulunud ehtekarpi. Ahmisin pilguga kõike: lohklikuks vajunud lavapõrandat, ebaõnnestunult paigutatud tooliridu parteris, rasket karmiinpunast eesriiet, kitsukest orkestriruumi, ülekullatud lage ja pahaendeliselt sätendavat kroonlühtrit, mida vaadates tuli vägisi mõte: „Mis siis, kui kogu see kupatus sealt alla sajab …?”
Kõik oli grandioosne, aga kõik oli koost lagunemas. Lily tõi mulle meelde vanaema Morrise – mitte ainult seetõttu, et vanaema oli jumaldanud just selliseid vanu toretsevaid saale, vaid ta oli ka ise olnud just samasugune: vana, liialdav ja uhke, uljalt üleslöödud oma ammu moest läinud sametis.
Jäime seisma tagaseina äärde, kuigi vabu kohti oli piisavalt. Tegelikult paistiski, et laval on peaaegu sama palju inimesi kui publikus. Mina polnud ainus, kes seda tõsiasja märkas. Olive luges vaatajad kiiresti üle, tõmbas taskust väikese märkmiku, kirjutas arvu üles ja ohkas.
Kui nüüd rääkida laval toimunust, siis see pani lausa pea ringi käima. Etendus oli ilmselgelt lõpufaasis, sest laval juhtus palju asju korraga. Taustal vihtus tantsida terve rivi neide ja noormehi, ehk oma tosina jagu, kes suud kõrvuni venitades ja hüpeldes käsi-jalgu tolmuse laealuse poole sirutasid. Oleks võinud arvata, et lava keskel palavikuliselt steppivad kena välimusega noormees ja reibas tütarlaps püüavad selle rabelemisega oma elu päästa, ise samal ajal laulda röökides, kuidas nüüdsest saab kõik olema lausa suurepärane, sest, musike, me oleme nii armunud! Vasakul võis näha show-tantsijannasid, kelle kostüümid ja liigutused jäid väga täpselt üldtunnustatud siivsuse piirile, kuid nende panus teemaarendusse – mis see ka polnud – jäi pehmelt öeldes arusaamatuks. Nende ülesanne näis olevat väljasirutatud kätega ühe koha peal aeglaselt ringikeerutamine, et vaataja saaks võimaluse imetleda amatsoonlike figuuride võlusid, kiirustamata ja iga külje pealt. Lava teises servas seisis hulgusekostüümis mees, kes žongleeris keeglikurikatega.
Isegi finaali kohta tundus stseen ülipikk. Orkester mürtsus, taustatantsijad loopisid muudkui jalga, refrään kajas üha uuesti – hingematvalt õnnelik paarike ei suutnud kohe kuidagi uskuda, kui võrratu saab nende elu sestpeale olema –, show-tantsijannad demonstreerisid oma kehavõlusid, žonglöör higistas ja tegi, mis suutis, kuni ühtäkki tõstsid lavalolijad orkestri kõigi pillide pröögatuse saatel käed üles, prožektori valgusvihk libises korraks üle voogava kätemere ja etendus oligi lõppenud!
Aplaus.
Mitte just tormiline käteplagin. Rohkem nagu kerge vihmasabin.
Olive ei plaksutanud kaasa. Mina plaksutasin viisakalt, kuigi see kõlas saali tühjas tagumises osas üpris üksildaselt. Aplaus ei kestnud kaua. Artistide lavalt lahkudes ähvardas saal juba päris vaikseks jääda, mis pole kunagi hea märk. Pealtvaatajad möödusid meist sõnakuulelikus rivis nagu töölised, kes vahetuse lõppedes koju lähevad, kusjuures seda nad olidki.
„Mis te arvate, kas neile meeldis?”
