Grand Central oli tõesti suurejooneline, nagu nimigi ütles, kuid ühtlasi oli see suurepärane paik selleks, et otsija ei leiaks otsitavat, ja nii pole midagi imestada, et ma jaama saabunult sealt tädi Pegi eest ei leidnud. Seisin terve igaviku perroonil oma pagasihunniku kõrval ning jälgisin raudteejaama pulbitsevat elu, kuid mitte keegi selles rahvamassis ei meenutanud mulle Pegi.
Mitte et ma poleks teadnud, milline Peg välja näeb. Olin tädiga varem paaril korral kohtunud, kuigi tema ja mu isa polnud üldse lähedased. (See on vist liiga leebelt öeldud. Isa suhtus oma õesse samasuguse hukkamõistuga nagu nende mõlema emasse. Juhtus keegi õhtusöögilauas Pegi nime mainima, norsatas isa põlglikult ja kuulutas: „Kena küll – laias ilmas sihitult ringi hulkuda, ainult oma tujude järgi elada ning muudkui raha tuulde loopida!” Mispeale mina mõtlesin: aga see ju ongi kena …)
Lapsepõlvest mäletan, et Peg oli vahel käinud meie kui oma väheste sugulaste juures jõule veetmas, kuid seda oli juhtunud harva – enamasti oli ta ju oma teatritrupiga ringreisil. Kõige selgemalt mäletan Pegi tollest päevast, kui mina olin üksteist ning tööasjus New Yorki sõitnud isa oli mu linna kaasa võtnud. Tookord viis Peg mu Central Parki uisutama. Ja jõuluvanaga kohtuma. (Kuigi me mõlemad leidsime, et ma olin jõuluvanasse uskumiseks lootusetult vana, poleks ma mingil juhul tahtnud jääda ilma sellest elamusest, mis mind salamisi põnevile ajas.) Veel käisin ma tädiga Rootsi lauas serveeritud lõunat söömas. See päev oli mu elu üks vaimustavamaid. Me ei jäänud küll toona linna ööbima, sest isa jälestas ja umbusaldas New Yorki, aga võite mind uskuda: mina olin terve selle päeva õnne tipul. Leidsin, et mul on hiiglama vahva tädi. Ta kohtles mind nagu inimest, mitte nagu last, ja see on suur asi üheteistaastase silmis, kes ei taha, et teda peetaks selleks, kes ta päriselt on.
Mõni aeg tagasi käis tädi Peg mu kodulinnas vanaema Morrise ehk oma ema matusel. Ta istus matusetalituse ajal minu kõrval ning hoidis mu kätt oma suures turvalises pihus. Käehoidmine ühtaegu lohutas ja jahmatas mind (Te võib-olla panete seda imeks, aga meie peres polnud kombeks käest kinni hoida). Pärast matust kallistas Peg mind tugevalt nagu metsatööline, mispeale vallandus mu silmist tõeline Niagara juga ning ma nutsin ta lausa märjaks. Tädi lõhnas lavendliseebi, sigarettide ja džinni järele. Ja mina rippusin tema küljes nagu kõige kurvem koaala kunagi. Kahjuks ei saanud ma pärast matust temaga enam koos olla. Peg pidi peaaegu kohe ära sõitma, tal oli vaja linnas üks näidend lavale tuua. Tajusin siis, et olin endale häbi teinud, kui tema najal ennast tühjaks nutsin, olgu pealegi, et ta püüdis mind lohutada.
Nii et ega ma teda eriti tundnudki.
Kui järele mõelda, siis selle, mida ma üheksateistaastaselt New Yorki saabudes oma tädi Pegi kohta üldse teadsin, saab kokku võtta üpris lühidalt.
Ma teadsin, et Pegile kuulub Lily Playhouse’i teater, mis asub kusagil Midtown Manhattanil.
Ma teadsin, et teatrikarjäär polnud olnud tema lapsepõlveunistus, vaid teatrimaailma oli ta sattunud poolkogemata.
Teadsin, et Peg oli koolituselt Punase Risti õde – kummaline küll – ning pidanud esimese maailmasõja ajal seda ametit Prantsusmaal.
Teadsin sedagi, et mingil ajal oli Peg ise mõistnud, et haavatud sõdurite ravimisest paremini kukub tal välja neile meelelahutuse korraldamine. Ta avastas endas kaasasündinud ande lavastada välilaatsarettide ja barakkide juures tujutõstvaid jante, mis olid odavad, värvikad ja naljakad ega nõudnud ülemäära suuri ettevalmistusi. Sõda on küll hirmus, kuid see õpetab igaühele midagi, ja minu tädi Pegile oli see õpetanud meelelahutuse lavaletoomist.
Ma teadsin, et pärast sõda oli Peg pikka aega Londonis elanud ja teatris töötanud. Ta oli West Endis parasjagu ühe revüü lavaletoomisega ametis olnud, kui tutvus oma tulevase abikaasa Billy Buelliga – kena välimuse ja karismaatilise olekuga USA ohvitseriga, kes oli samuti otsustanud sõja lõppedes Londonisse jääda, et pühenduda seal teatrikarjäärile. Sarnaselt Pegiga oli ka Billy pärit „teatud ringkonnast”. Vanaema Morrisel oli kombeks öelda Buellide kohta, et nad on „ropult rikkad”. (Olin aastaid selle väljendi üle pead murdnud: mida see täpsemalt tähendas? Vanaema suhtus jõukusse lugupidavalt – kui suured pidid olema summad, mida ta oleks pidanud lausa ropuks? Kui ma seda viimaks tema käest otsesõnu küsisin, kuulsin vastuseks: „Kullake, nad on Newportist,” justkui see oleks ammendav selgitus.) Kuid Billy Buellil, olgu pealegi Newporti taustaga, oli Pegiga niipalju sarnast, et ka tema ei hoolinud sedasorti kultuursest seltskonnast, kuhu ta sünni poolest kuulus. Koorekihi lihvitud kommetele ja vaoshoitusele eelistas temagi teatrimaailma higilõhna ja litrisädelust. Pealegi oli ta parandamatu elumees. Talle meeldis „lõbutseda”, nagu tavatses öelda vanaema Morris – see kõlas viisakamalt kui „juua, raha tuulde loopida ja naisi taga ajada”.
Abiellu astunud, naasid Billy ja Peg Buell Ameerikasse. Üheskoos asutati rändteater. Suure osa kahekümnendatest veetsidki nad oma väikese trupiga linnast linna rännates, põlgamata ära ka kõige kaugemaid kolkaid. Billy koostas revüükavu, kus tal endal oli peaosa, Peg oli produtsent ja lavastaja. Kummalgi polnud ülemäära suuri ambitsioone. See oli lihtsalt üks tore ajaviide, mis vabastas nad vajadusest käituda vastutustundlikult – nii nagu teised, korralikud täiskasvanud. Vaatamata sellele, et nad tegid praktiliselt kõik edu saavutamise vältimiseks, hiilis edu neile märkamatult ligi ega lasknud end enam maha raputada.
1930. aastal, kui majanduslangus muudkui süvenes ning rahvas ootas hirmuga üha halvemaid uudiseid, said mu tädi ja tema mees kogemata maha tõelise hitiga. Billy kirjutas näidendi „Tema uskumatu afäär”, mis oli nii lustakas ja lennukas, et publik võttis selle vaimustusega vastu. „Tema uskumatu afäär” oli muusikaline farss Briti aadlisoost jõuka pere tütrest, kes armub Ameerika elumehesse (keda otse loomulikult kehastas Billy Buell). Näidend polnud midagi enamat kui ainult kerge meelelahutus, just nagu teisedki nende lavastused, kuid selle menu ületas kõik ootused. Igal pool üle USA koukisid masendusest väsinud kaevurid ja farmerid püksitaskust välja oma viimased sendid, et minna vaatama „Tema uskumatut afääri”, ning nii osutus see lihtsakoeline, ajuvaba näidend tõeliseks kullaauguks. Lavastus tekitas suurt furoori, kohalikud lehed kiitsid selle üles ning 1931. aastal tõid Billy ja Peg oma menutüki New Yorki, kus see püsis aasta otsa tunnustatud Broadway teatri mängukavas.
1932. aastal tegi MGM „Tema uskumatust afäärist” filmi, mille stsenaariumi kirjutas Billy, kuid ei esitanud enam peaosa. (Tema asemel pandi peaossa William Powell. Selleks ajaks oli Billy jõudnud äratundmisele, et kirjutada on lihtsam kui näidelda. Stsenarist otsustab ise oma tööaja üle, ei pea andma ennast publiku meelevalda ega taluma lavastaja kamandamist.) „Tema uskumatu afääri” edu poegis terve pesakonna kuldseid järjefilme („Tema uskumatu lahutus”, „Tema uskumatu beebi”, „Tema uskumatu safari”), Hollywood vorpis neid veel paar aastat juurde teha. Kogu see „Uskumatu” vedamine tõi Billyle ja Pegile kõvasti sisse, kuid sai samas saatuslikuks nende abielule. Billy laskis Hollywoodil ennast ära võrgutada ega pöördunud enam koju tagasi. Peg otsustas rändteatriga lõpu teha ning osta „Uskumatu” autoritasu eest New Yorgis ühe suure vana lagunemisohus teatri, mis oleks päriselt tema oma – Lily Playhouse’i.
Kõik see juhtus 1935. aasta paiku.
Billy ja Peg jätsid abielu ametlikult lahutamata. Nende läbisaamine paistis olevat endiselt sõbralik, kuid pärast 1935. aastat ei saanud neid tegelikult enam abikaasadeks lugeda. Neil polnud ei ühist kodu ega ühist tööd ning Pegi algatusel hoidsid nad ka oma rahaasjad sestpeale lahus – mis tähendas, et mu tädil polnud enam juurdepääsu tollele müütilisele Newporti varandusele. (Vanaema Morris ei suutnud mõista, kuidas võis Peg Billy varandusest loobuda; varjamatu pettumusega märkis ta oma tütre kohta: „Kahjuks pole Peg kunagi osanud raha vääriliselt hinnata.”) Mu vanaema oletas, et Pegi ja Billy abielu jäi lahutamata vaid seetõttu, et mõlemad olid millegi sellisega tegelemiseks „liiga boheemlased”.
