“Ta käitub kummaliselt ja ütleb mulle ainult inetusi. Ta peaks praegu olema Luciano kõrval külalisi tervitamas, aga kui ma pärast seda, kui olin sinu uksele koputanud, tema sviiti läksin, polnud ta isegi riides!”
“Tal oli lõunaajal peavalu ja ta läks oma tuppa puhkama,” meenutas Lizzy kulmu kortsutades. “Võib-olla jäi ta magama.”
“See selgitaks segamini voodit,” sõnas Bianca ema pingutatud toonil, “seda, miks ta ise nii korratu välimusega oli ja seda, miks ta mulle peale hüppas!”
“Las ta kogub end veel mõne minuti,” soovitas Lizzy rahustavalt. “Kui ta ka siis pole välja ilmunud, lähen üles ja teen talle tuule alla.”
“Tema sellises tujus olles julgedki teda tagant torkida ainult sina, cara,” lausus Bianca ema häiritult.
Aga mitte Bianca kihlatu? mõtles Lizzy mõrult, torkas käe proua Moreno käevangu ja juhatas ta tagasi külaliste juurde. Mõni hetk hiljem tervitas teda sõbralikult Bianca isa Giorgio ja teda tutvustati ka Bianca nõole, keda Lizzy polnud varem näinud.
Vito Moreno oli temaga umbes ühevanune, õnnistatud Morenode hea tõmmu välimuse ja naeruste siniste silmadega. “Sina oled siis Elizabeth,” tähendas mees. “Olen sinust palju kuulnud sellest saadik, kui täna kohale jõudsin.”
“Kellelt?” päris Lizzy.
“Oma kallilt nõolt muidugi,” muigas Vito. “Bianca väidab, et sa oled see inimene, kes päästis ta mässamisest ja õelusest, kui teda sunniti Sydneyst lahkuma ja Suurbritannias elama ning “maailma nõmedaimas koolis” käima.”
“Sina oled üks Sydney Morenodest,” taipas Lizzy. “Tunnen nüüd aktsendi ära.”
“Ma olin Bianca kuriteokaaslane enne sind,” selgitas mees.
“Sa oled see nõbu?” Lizzy naeris. “Olen ka sinust palju kuulnud.”
“Sellega on minu võrgutamislootused kadunud.” Vito ohkas.
Lizzy ette ilmus kihiseva šampanjaga kõrge klaas ja kui ta seda vastu võttes pilgu tõstis, nägi ta Luci nagu mingit hirmuäratavat hiiglast enda ees seismas.
“Oh, tänan sind,” pomises Lizzy.
Mees noogutas oma tumedat pead, tervitas peanoogutusega ka Vitot ja lahkus, jättes Lizzysse kummalise tunde.
Siis ütles Vito midagi ja Lizzy sundis end Luc De Santise unustama, soovides jumala nimel, et mees talle enam kunagi meelde ei tuleks. Aeg läks, poolkorruse baari tuli külalisi juurde ja Biancat polnud ikka veel kusagil. Lõpuks hakkasid inimesed rahutuks muutuma ja tihti kella vaatama.
Lizzy pilk kandus Luc De Santisele. Mees seisis teistest eemal ja rääkis mobiiltelefoniga ning otsustades tema karmi ilme järgi, polnud ta millegagi rahul.
Kas ta rääkis Biancaga? Lizzyt poleks see üllatanud, sest ta oli varemgi näinud meest Bianca pideva hilinemise peale vihastavat.
Tal tuleb sellega harjuda, mõtles Lizzy endamisi, vaadates, kuidas mees telefoniklapi sulges ja aparaadi taskusse torkas. Bianca süüdimatu suhtumine kokkulepitud ajaks kuhugi jõudmisesse oli tema ema ja Lizzy elu varemgi põrguks muutnud. Mees peaks olema õnnelik, kui Bianca järgmisel nädalal õigeks ajaks kirikusse laulatusele jõuab.
Minutid kulusid ja isegi Lizzyl oli raske mitte kella vaadata ning Sofia Moreno heitis talle anuvaid pilke. Ta kavatses just minna uurima, millega Bianca tegeleb, kui liftide juures tekkis liikumine.
Kõik pöördusid ühekorraga sinnapoole vaatama. Järgnenud vaikus oli nagu värelev südametukse, sest viimaks ometi ilmus Bianca välja, oma kuldses siidkleidis täiesti rabavana. Tema pikad tumedad juuksed olid dramaatiliselt, ent lihtsalt pealaele kinnitatud, rõhutades tema täiuslikku nägu ja saledat oliivikarva kaela. Teemandid sädelesid kaelas ja kõrvades.
Tiaara juustesse ja ta võiks olla printsess, mõtles Lizzy hellalt, kui sõbranna šokolaadikarva silmad ringi vaatasid ja tema pehme suu vabandamiseks kaardus.
“Andke andeks, et ma hilinesin,” lausus Bianca vaikselt ja külalised reageerisid säärasele armsale vabandusele leebelt.
“Tubli tüdruk,” kuulis Lizzy Vitot pomisemas ja vaatas teravalt mehe poole, ent ei näinud tema ilmes midagi, mis sellist kummalist märkust oleks pidanud põhjustama.
Siis astus Luc ette, võttis Bianca saledad sõrmed pihku ja kergitas need huultele. See, mida ta ütles, viis Bianca silmad veekalkvele ja pani tema kauni suu õrnalt värisema.
Ta armastab Biancat, taipas Lizzy sel hetkel. Kummaline tunne pitsitas südant. Ta kortsutas korraks kulmu, pööras pilgu armunuilt kõrvale ja õnneks see tunne kadus.
Nad sõidutati ooperisse peente limusiinidega. Vito Moreno oli ilmselgelt tema selleõhtuseks kaaslaseks määratud ja mees ajas teda naerma, mistõttu Lizzy lõõgastus õhtu edenedes aina enam. La Scala oli oivaline elamus, mida Lizzy täielikult nautis peamiselt sellepärast, et tal oli õnnestunud istuda oma parima sõbranna häirivast kihlatust õige kaugele. Hiljem läksid nad õhtustama kaunisse 16. sajandist pärit lossi Milano eeslinnas.
See oli väga stiilne koht, kerge pilguheit rikaste eluviisile. Tantsiti ja söödi ning kuna Vito kallas veini tema klaasi aina juurde, oli Lizzy pisut vintis, kui Luc De Santis tema tooli kõrvale teda tantsule paluma ilmus.
Lizzy üritas hetke leida põhjust, miks eitavalt vastata, aga siis libises mehe käsi tema küünarnuki alla ja tõstis ta püsti. “Tule,” ütles mees kuivalt. “Peigmees peab vähemalt korra oma pruudi peapruutneitsiga tantsima.”
Lizzy oli arvanud, et see peab toimuma pärast laulatust, aga teda tabas järjekordne ärev värin, mis muutis ta liiga jäigaks ning hingetuks, et seda välja öelda. Mees tõmbas ta tantsupõrandal enda vastu ja hakkas liikuma.
Ruum oli hämaralt valgustatud, muusika aeglane romantiline ballaad, mida esitas erutavalt madala ja sensuaalse häälega naislaulja. Lizzy tundis, et süda taob tugevamini ja ta tajus mehe maskuliinse soojuse häirivat mõju ning trimmis lihaseid, mis surusid tema pinges, pehme keha enda vastu.
“Lõõgastu,” soovitas mees mõne hetke pärast. “Tantsimine peaks olema nauditav tegevus.”
Lizzy vaatas üles, nägi mehe silmis õrritavat pilku ja tundis, et punastab. “Ma pole harjunud...”
“Mehele nii lähedal olema?” narris Luc.
“Sellistes kingades tantsima!” parandas Lizzy teda keevaliselt. “Ja see oli inetult öeldud.”
Mees naeris madalalt ja vaikselt ning nii intiimselt, et see kajas vastu Lizzy rinnanibudel. “Sa oled ebatavaline olevus, Elizabeth Hadley,” nentis mees siis. “Sa oled väga ilus, aga sulle ei meeldi, kui sulle seda öeldakse. Sa oled minu seltsis pinges ja tõrjuv, aga Vito Moreno suguse seelikuküti seltsis täiesti vaba.”
“Vito pole seelikukütt,” väitis Lizzy. “Ta on selleks liiga laisk.”
“Helista Sydneysse suvalisel telefoninumbril ja maini vaid tema nime.”
See oli öeldud küüniliselt, mitte pilkavalt. “Mulle ta meeldib,” kuulutas Lizzy kangekaelselt.
“Ahaa,
