tõstis jalad põrandale, võpatas ja tõusis. “See on minu lahkumismärguanne.”
“Ei ole,” väitis Tess. Nick lausus samal ajal: “Tänan sind. Sul on vapustav vaist.”
“Oota nüüd,” keelitas Tess, aga Gina võttis oma käekoti.
“Ma pean nagunii minema,” ütles ta Tessile. “Sa oled mulle kallis, aga ma ei taha selles kandis pimedas ringi liikuda ja peale selle pean ma lihasesalvi ostma. Helista pärast ja räägi kõigest.”
“Vaat, see on üks tark naine,” tähendas Nick, kui ta oli läinud.
“Sa ütlesid, et ta raiskab tantsides oma elu,” tuletas Tess talle meelde.
Nick võpatas. “Ma ei öelnud päris nii. Ütlesin, et tantsimine pole mingi eriline karjäär ja et ta on ühel päeval veel hädas, kui ta tulevikku ei planeeri.”
“Mõned inimesed elavad käesolevas hetkes,” porises Tess. Ta vajus tooli seljatoele ja püüdis unustada, et Gina ongi hädas, kuna ta ei ole tulevikku planeerinud. Nicki juures oli lisaks muule häiriv seegi, et tal oli tihti õigus.
“Ma eksisin. Anna andeks.” Nick kavatses jätkata, aga Tess raputas pead.
“Unusta ära. Ma olen pahas tujus ja valan selle sinu peale välja. Selgita nüüd seda segadust.” Ta vaatas üles mehe poole. “Aga mitte niimoodi seistes.” Tess osutas põrandale. “Istu.” Ta silmitses, kuidas mees mööda seina tema tooli kõrval põrandale libises ja ta jalgade juurde istus, suur kere seejuures äärmiselt nõtke. Tess muigas. “Nii on hea. Sa saad põhilistest käskudest aru.”
“Tule siia minu juurde ja ma viskan selili,” ütles Nick ja Tess tundis, kuidas pulss kiirenes.
“Mine ära,” ütles ta.
“Unusta, et ma seda ütlesin,” lausus Nick. “See oli minu kuri kaksikvend.”
“Sinu ainus kuri kaksikvend on see tobu, kelle juures sa töötad,” märkis Tess.
“Naljakas, et sa Parki jutuks võtsid...” alustas Nick taas.
Kui Nick mõni tund varem Pattersoni ja Pattersoni advokaadibüroos oma kabinetti oli astunud, polnud miski lähenevat katastroofi ennustanud. Firmasse saabumine tekitas temas alati hea tunde. Hirmkallis imporditud mahagontahveldis, hirmkallid imporditud idamaised vaibad, hirmkallis antiikmööbel ja suhteliselt kõrgepalgaline sekretär tekitasid temas tunde, nagu oleks ta mõni röövelparun. Ja sel päeval oli elu eriti mõnus: tähtis ja ootamatult kiire võit kohtus, tänulik klient ja vaba pärastlõuna, mida endale meeldival viisil veeta. Kui uksel oleks kiri “Patterson, Patterson ja Jamieson”, oleks elu täiuslik olnud.
Siis oli kõik hakanud allamäge veerema.
“Ma olen tagasi, Christine,” ütles ta oma sekretärile. Christine oli kõigutamatult rahulik ilus tumedapäine kolmekümneaastane naine, kes polnud algusest peale Nicki vastu huvi tundnud.
Christine vaatas teda ükskõikselt.
“Ei, ära tõuse,” sõnas Nick kabinetti minnes. “Ma leian ise ukse üles.”
Christine tõusis ja järgnes talle, jättes mulje, nagu kavatsenuks ta seda nagunii teha. “Härra Patterson käis täna siin,” teatas ta. “Ja Park tahab sinuga rääkida.”
“See on hästi öeldud.” Nick heitis pintsaku toolile. Ta istus laua taha, vaatas hajameelse naeratusega raamitud fotot ja nõjatus lipsusõlme lõdvendades tooli seljatoele. “Isa ajas Parki kindlasti maruvihaseks, aga sa oled liiga taktitundeline, et seda öelda. Pole ime, et me sulle terve varanduse palgaks maksame.”
“Mul on palgakõrgendust vaja,” ütles Christine ilmet ja hääletooni muutmata. “Ja ma ei ütleks selle kohta maruvihane, pigem tardunud paanika.”
Nick sai lipsusõlme lahti ja ohkas kergendust tundes. “Ma vihkan lipse. Mõni naine mõtles need vist kättemaksuks välja.” Ta piidles Christine’i. “Ega sul sellega midagi pistmist olnud?”
“Jah,” ütles Christine. “Sulle on ka mitu teadet eri naistelt. Tessilt mitte.”
Nicki pilk eksles korraks laual olevale fotole ja pöördus siis tagasi Christine’ile. “Miks ma peaksin temalt teadet ootama?”
“Sest sa helistad talle ja tema vastu ei helista,” sõnas Christine äärmiselt kannatlikult. “Teated on laual, Park on oma kabinetis. Marsib närviliselt ringi.”
Nick ei vaadanud teateid. “Kas ma peaksin enne temaga kohtumist midagi teadma?”
“Kust mina tean?” sõnas Christine väljudes. “Mina olen kõigest sekretär.”
“Just,” kinnitas Nick. “Ja ära seda unusta.”
Christine ei teinud temast väljagi.
“Nick!” Park oli oma massiivse laua tagant välja tulnud, et talle laks seljale anda. Park oli Ivy League’i loodri võrdkuju, neljakümneaastane mees, kes punnis oma vanusele igal võimalusel vastu. “Semu! Sõber! Compadre!”
“Compadre?” Nick vangutas pead ja heitis Parki laua vastas olevale nahkdiivanile. “Asi on hull. Sa ei oska hispaania keelt.”
“Kuidas oleks partner?” küsis Park siis.
Nick pani jalad idamaisel vaibal risti, püüdes säilitada muretut ilmet, ent pulss kiirenes. “Partner oleks hea,” ütles ta. “Kas see tähendab, et me saime Welchi lepingu endale?”
“Me pole seda tegelikult veel saanud.” Park istus lauanurgale ja nõjatus ettepoole, et Nickile laks vastu õlga anda. “Aga probleeme pole. Sa saad sellega hakkama. Sa pead korda ajama vaid paar väikest asja ja...”
“Mis asja?” küsis Nick kahtlustavalt ja ta süda muutus Parki hääletooni kuuldes raskeks.
“Hea, kui sa oleksid abielus,” tähendas Park.
“Ma ütlesin sulle, et sa poleks tohtinud seitsmekümnendatel narkotsi panna,” torises Nick. “Sa näed viirastusi.”
“Väga naljakas.” Park vaikis hetke. “Welch helistas isale. Ta tahab meie peredega kohtuda. Eriti sinu omaga. Sa meeldid talle.”
“Meil pole perekondi,” väitis Nick. “Õigemini minul pole. Sul on vähemalt kaks lapsevanemat ette näidata. Milles asi?”
“Mul pole aimugi,” vastas Park. “Meid on kutsutud reede õhtuks ja laupäevaks tema koju Kentuckysse tema uue raamatu ettelugemisele ja isa ütles – Welch rõhutas seda eraldi – et me peame oma naised kaasa võtma. Eeskätt sina. Mida sa üldse Welchile ütlesid?”
Nick kehitas õlgu. “Ma ei tea. Kindlasti ei öelnud ma talle, et olen abielus. Ta tuli minu kabinetti hetke ajel, nagu ta ise väitis, ja oli mingil põhjusel eriti tige ja närviline. Ma lasin oma sarmi käiku, püüdes seda lepingut talle pähe määrida, kui ta järsku...” Nick vakatas, püüdes meenutada, mis täpselt juhtus. “Ta sulas. Naeratas, noogutas, muutus ülimalt meeldivaks.” Nick kortsutas jutuajamist meelde tuletades kulmu. “Ma olen seda
