Hans-Peteri taskus võdises reie vastas. Ta liigutas telefoni siia-sinna, kuni see tekitas temas hea tunde. Ta vaatas Felixi tekstsõnumit ja see tekitas temas veelgi parema tunde. Sõnum oli niisugune:
Kätte sain. Ma panin ta 10 tonni ja tasemel puru eest loast loobuma. Meie luba on homme valmis. Võite sisse kolida.
Hans-Peter heitis riidega kaetud piljardilaua alla vaibale ning toksis mõne sõnumi sõrmega, mida ta nimetas oma tsinksõrmeks. Nimetissõrme küünt moonutas seesama geneetiline häire, mis ta karvadeta jättis. Biokeemiaterminiga „tsinksõrm” tutvus ta enne, kui ta moraalinormide eiramise pärast meditsiiniinstituudist välja visati. Õnneks oli isa siis juba liiga vana, et teda selle läbipõrumise eest kõvasti läbi kolkida. Küüs oli terav ning kulus marjaks ära hallituse, eoste ja õietolmu suhtes nii tundlike karvadeta ninakäikude puhastamisel.
Cari Mora ärkas pimedas ega teadnud, miks ta ärkas. Tema vaistlik toiming virgudes oli kuulata metsa hoiatushelisid. Seejärel tuli ta teadvusele ja vaatas pead liigutamata suures magamistoas ringi. Kõik tulukesed – digiboksi, termostaadi ja kella omad – põlesid, kuid häirepuldi tuli ei olnud punane, vaid roheline.
Ta oli ärganud ühestainsast piiksatusest siis, kui keegi all signalisatsiooni välja lülitas. Praegu häiretuli vilkus, sest miski möödus korrus allpool esikus liikumisandurist.
Cari Mora tõmbas dressipüksid jalga ja võttis voodi alt pesapallikurika. Telefon, nuga ja karutõrjeaerosooli purk olid taskus. Ta läks koridori ja hõikas keerdtrepist alla.
„Kes seal on? Oleks parem, kui te praegu kohe midagi ütleksite.”
Viieteistkümne sekundi jooksul ei kostnud midagi. Seejärel lausus all üks hääl: „Felix.”
Cari pööritas silmi ja puhus sisinal õhku läbi hammaste.
Ta pani tuled põlema ja läks keerdtrepist alla. Kurika võttis ta endaga kaasa.
Felix seisis trepijalamil planeedilt Zorn pärit hambulisest kosmosekiskjast filmitegelase all.
Purjus ei paistnud Felix olevat. Relva tal käes ei olnud. Mütsi oli ta majas pähe jätnud.
Alt neljandal trepiastmel Cari peatus. Ta ei tundnud endal Felixi seasilmade pilku. Asi seegi.
„Sa helista mulle ette, kui öösel siia tuled,” ütles ta.
„Ma sain viimasel hetkel üürniku,” sõnas Felix. „Filmitegijad. Nad maksavad hästi. Nad tahavad, et sina siia jääksid, sest sa tunned seda kanti ja võib-olla hakkad neile ka süüa tegema – seda ma veel ei tea. Ma sain sulle nende juurde töökoha. Sa peaksid mind tänama. Peaksid ka minule midagi andma, kui nad sulle seda suurt filmihonorari maksavad.”
„Mis film see on?”
„Ma ei tea. See ei huvita mind.”
„Ja sa tuled kell viis hommikul mulle seda uudist teatama?”
„Kui nad on nõus maksma, siis nad tahavad ka, et nende soove täidetaks,” ütles Felix. „Nad tahavad enne valget majas olla.”
„Felix, vaata minu poole. Sa tead ju küll, mida ma ütlen, kui see on porno. Kui on, siis teen ma minekut.”
Suur osa pornofilmide tootmisest kolis Miamisse üle pärast seda, kui Los Angelese maakonnas võeti rahvahääletuse tulemusena vastu eneseväljendusvabadust alla suruv õigusakt, mis nõudis ekraaniteostes kondoomide kasutamist.
Cari oli Felixiga selle pärast varemgi tülitsenud.
„See ei ole roppus. See on tegelikult midagi tõsielufilmisarnast. Nad tahavad saada kahesaja kahekümne voldiseid pikendusjuhtmeid ja tulekustuteid. Sina ju tead, kus kogu see kraam on, eks ole?” Felix võttis taskust Miami Beachi linnavalitsuselt saadud kortsus filmimisloa ja käskis Caril tuua kleeplint.
Veerand tunni pärast kuulis Cari Biscayne’i lahe kalda lähedal sõitvat kaatrit.
„Ära sillal tulesid põlema pane,” ütles Felix.
Laia avalikkuse keskel viibides on Hans-Peter Schneider enamasti äärmiselt puhas ning lõhnab juhututtavate meelest hästi. Cari haistis siiski tal köögis kätt surudes temast õhkuvat väävlihõngu. Nii lõhnab põlev küla, mille majades on surnud inimesed.
Hans-Peter pani tähele, et Caril on tubli ja kõva pihk, ning naeratas oma hundinaeratust. „Kas me räägime inglise või hispaania keeles?”
„Kuidas soovite.”
Koletised saavad nagu tüüdardidki aru, millal nad ära tuntakse. Hans-Peter oli harjunud vastikust ja hirmu väljendavate reageeringutega, kui tema käitumine ta ära andis. Hõrgumatel puhkudel oli reageeringuks ahastav anumine, et surm saabuks kiiremini. Mõned inimesed tajusidki tema olemust kiiremini kui teised.
Cari üksnes vaatas Hans-Peteri poole. Tema laud ei pilkunud. Silmade mustadelt pupillidelt kumas arukust.
Hans-Peter püüdis märgata Cari silmadel oma peegelpilti, kuid kurval kombel ei näinud ta seal ennast. On alles kenake! Ja minu arvates ta ise ei teagi seda.
Hans-Peter jäi viivuks unelema ja sepitses valmis salmikese. „Su silmade mustades tiikides ma ennast ei leidnud, / sind raske on murda, kuid sinus nii mõndagi peitub!” Kui tal on aega, paneb ta selle ka saksa keelde ümber ja lisab viisi. Kasutab „murdmise” koha peal hörig, mis on rohkem orjastamise hõnguga. Kasutab „Hapukapsa ja peedi” meloodiat. Laulab seda duši all. Võib-olla sellelesamale tüdrukule, kui too on toibumas ja anub, et teda puhastataks.
Praegusel hetkel vajas ta siiski Cari heatahtlikku suhtumist. Oli aeg tegusid teha.
„Sa oled siin juba pikka aega töötanud,” ütles ta. „Felix räägib mulle, et sa oled hea töötaja ja tunned maja hästi.”
„Ma olen valvanud seda maja vaheaegadega viis aastat. Olen olnud abiks mõne remonditöö juures.”
„Kas basseinimaja lekib?”
„Ei, see on korras. Kui tahate, siis võite seda jahedamaks teha. Basseinimaja kliimaseadet reguleeritakse omaette kilbist ja selle lüliti on aiamüüri küljes.”
Majanurga juurest jõllitas Carit üks Hans-Peteri sulaseid Bobby Joe. Bobby Joe jõllitus oleks olnud ebaviisakas isegi sellistes kultuurides, kus jõllitamist ei peeta ebaviisakaks. Tema silmad olid kollakasoranžid nagu mõnel kilpkonnal. Hans-Peter viipas ta enda juurde.
Bobby Joe tuli ja jäi seisma Carile liiga lähedale.
Cari nägi tema kaelal väljakasvanud vanglasoengu all tätoveeringut „Munadeni sees!”. Bobby Joe sõrmedel olid sõnad ARM ja VIHA. Peopessa oli kirjutatud MANUELA. Mütsirihma ots ulatus kuklast kaugele eemale, sest ta pea oli väga väike. Carist sähvatas korraks läbi mälestus millestki halvast, aga siis oli see läinud.
„Bobby Joe, pane rasked asjad esialgu basseinimajja,” ütles Hans-Peter.
Cari selja tagant mööduva Bobby Joe sõrmenukid riivasid tema tuharaid. Cari puudutas Peetruse tagurpidiristi, mis tal helmekee otsas kaelas rippus.
„Kas elekter ja vesi
