pärastlõunapäikese soojas valguses. Aknad, mis olid olnud aastakümnete tahma ja mustusega kaetud, särasid nüüd puhtusest. Kolmekorruseline hoone oli suurepärane näide klassikalisest georgiaanlikust arhitektuurist. Lihtsa ja tagasihoidlikuna sobis see täiuslikult oma karmi ja nõudlikku ümbruskonda.
Naist läbis tundevärin, nähes maja selle endises hiilguses. „Kas see pole ilus? Kogu linn tuli mulle appi.”
Lily rind paisus seda hämmastavat päeva meenutades uhkusest. Kui linnakese inimesed nägid, mida ta teeb, trügisid mehed üksteise võidu, et teda survepesemisest vabastada. Naised tõid võileibu ja limonaadi ning õhtuks oli see kasvanud omamoodi peoks rohtunud terrassil, kus grilliti burgereid ja joodi linna tuleviku terviseks külma õlut.
Lily oli hoiatanud, et nad on loata võõral territooriumil ja et see, mida ta teeb, on tõenäoliselt kuritegu, aga nad kõik olid varmad riskima.
Tollel pärastlõunal olid nad jaganud kujutlust Blackrocki tulevikust. „Sa oleksid pidanud seda nägema, Declan. Nende jaoks tähendab see palju, et vana maja jälle ellu ärkab.”
„Sa kavatsed maha küürida iga viimsegi jälje Gates’idest, keda te kõik nii väga vihkate.” Mehe hääl oli rahulik, kuid Lily nägi tema pilgus valu.
Naise sisemuses kerkis süütunne selle pärast, kuidas ta oli nende sõpruse reetnud.
Reetnud mehe.
Declan ajas selja sirgu. „Sa tahad seda maja tagasi nii väga, et oled unustanud needuse, mis majaga kaasas käib. Kõik see, mida linnaelanikud räägivad, on tõsi.”
„Mõttetus.” Lily surus maha hirmuvärina. Maja nägi okkarägastiku keskel välja kuidagi tontlik ja eemalepeletav. Oli kerge kujutleda magava printsessi ja musta habemega mereröövli või kellegi veel hullema vaimu mõnes toas ringi hõljumas.
Lily köhatas hääle puhtaks. „Ma ei usu kummitusi, aga isegi kui see needus olemas on, lasub see teie perekonnal, mitte majal.”
„Ah jaa. See vana needus, mis muudab Gates’i mehed halvaks.”
„Nagu nad vajaks selleks mingit abi.” Teravmeelsus suri naise huultel, kui ta nägi mehe lõuga nõksatamas. Ta neelatas raskelt. „Mul on kahju selle pärast, mis su vendadega juhtus.”
Lilyt läbis värin, tal hakkas äkki külm. Mereõhk mõjus niimoodi. Ta ei teadnud täpselt, mis Declani vendadega juhtus, aga nad olid surnud. Juba enne kahekümne viie aastaseks saamist.
„Jah.” Mees silmitses merd, tema profiil selge, särava taeva taustal oli valulikult täiuslik. Declani kuratlikult hea välimus oli ainult võimendanud tema ohtlikku reputatsiooni teismelisena ja aastad polnud seda vähendanud. Mees oli nägusam kui iial varem.
Declan tõmbas käega üle suu. „Ära unusta mu isa. Tapetud salapärases jahiõnnetuses.” Ta kinnitas oma külma pilgu naisele. „Ma arvan, et olen oma suguvõsa must lammas ainuüksi selle pärast, et seisan praegu siin. Ma jäin ellu.”
Mehe hoiakust paistis otsustavus. „Sa ei saa minust lahti, veetlev Lily Wharton.”
Veetlev Lily. Kuuldes nime, millega mees teda kutsunud oli, läbis naist igatsusetorge.
Mu veetlev Lily väljadelt.
Just seal olid nad koos olnud. Omaette, kõrgel rannakaljul, lebades pehmel ristikheinal ja silmitsedes pilvi. Või jooksid naerdes ja teineteist taga ajades sammaldunud puude vahel. Pladistasid ojas konni püüdes või puhusid võilillede seemnetutte, kuni kopsud valusad.
Naine hammustas põske, kui veider tunnetesegadik temas pinnale kerkis.
Nad olid olnud nii lähedased.
Sa oled minu jaoks kõik, Lily. Mees oli seda talle ikka ja jälle öelnud. Tema näol oli olnud noore poisi kohta nii tõsine ilme. Kui vanad nad siis olid? Neliteist? Viisteist?
Lily neelatas ja haaras oksakuhilalt töökindad. Üks pikk okas kriimustas tema käsivart ja jättis sinna valge jälje koos verepiisaga.
„Kas sa said viga?” Declani kulm tõmbus kortsu. Ta sirutas käe Lily poole, aga naine põrkus eemale, nagu kartes, et mees võib hammustada.
Mehe nägu oli ilmetu. „Ikka veel kardad mind, mis?”
Lily neelatas, haarates kriimustatud randmest.
„Või kardad oma tundeid minu vastu? Tundeid, mis on ühe Whartoni jaoks liiga tumedad ja ürgsed?” Mehe silmad tõmbusid pilukile. Lily püüdis mitte astuda tahapoole okkalisse tihnikusse.
Kunagi ammu oli Declan leidnud ja esile toonud naise iseloomu metsikuma poole. Ta oli muutnud nende nooruse seikluseks, mis elas ikka veel naise kõige kallimates mälestustes.
Alati näis, et Declan tunneb sügavamalt ja elab intensiivsemalt kui teised inimesed. Tal oli alati midagi uut käsil – metsas koiottide jälitamine, keelatud kohas murdlainetes ujumine, üle kaljude ronimine või oma ambitsioonikuses päikesele liiga lähedale lendavad unistused.
Aga lapsepõlv ei kestnud igavesti.
„Seda sa ju kardad, Lily?” Ta viipas unustusse jäetud oksarägastiku suunas, mis täitis kogu müüriga eraldatud aeda. „Kardad, et kui sa ei kärbi oma emotsioone ega näpista ära oma ihade õienuppe, võivad need kontrolli alt väljuda?”
Naine vaikis, kui tema mõtted kippusid ammuunustatud radadele ekslema.
„Need aretatud teeroosid vajavad palju kärpimist.” Ta võttis okkaid trotsides ühe tiheda oksa oma tugevate sõrmede vahele. „Kui neid ei hoolda, kasvavad nad inetuks segapuntraks ega õitse.”
Mees tõmbas käe eemale. „Metsikud roosid on teistsugused. Need õilmitsevad tingimustes, mis tapaks kõik teised taimed. Neil pole midagi tuule, külma ega soolase õhu vastu. Nad lihtsalt on ja kasvavad, vaatamata sellele, kas keegi hoolitseb nende eest või mitte.”
Declan astus naise poole. Liiga lähedale. Tema mehine lõhn kandus mereõhus naiseni. Mehe ülikonna villase kanga lõhn oli segunenud millegi tumedama ja metsikumaga.
Ta kallutas pead ja vaatas naisele otse silma. „Võib-olla oled sa metsik roos, Lily. Võib-olla kasvad sa paremini, kui ei kärbi oma emotsioone nii palju.”
Mees sirutas käe naise poole. Pakkuvalt. Väljakutsuvalt.
Declan polnud tegelikult arvanudki, et naine tema käe vastu võtab, aga temas sähvatas mingi veider, tugev tunne – midagi lootuse sarnast – nähes, kuidas naine oma suured, läbitungivad silmad langetas ja pilguga tema väljasirutatud peopesa riivas.
Sellest oli palju aega möödas, kui Lily oli tema peale oma väikest, nipsakat nina krimpsutanud. Siis oli ta olnud laps ja oma vanemate mõju all. Nüüd oli ta naine. Tugev ja intrigeeriv naine.
Naise jume oli endiselt kreemikasroosa ning tema näojooned olid peenelt aristokraatsed. Tema selge otsekohene pilk näis nii soe ja samas...
Lily tõstis pilgu uuesti mehe näole. „Ma oleksin tänulik, kui sa oma arvamuse enda teada hoiaksid, Declan Gates. Ma ei usu, et minu emotsioonid sinusse puutuvad.” Naise kõrgetele põsesarnadele ilmus kaks värvilaiku.
Naise
