Originaali tiitel:
Anne Oliver
One Night Before Marriage
2008
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tõnu Ehasalu
Korrektor Inna Viires
© 2006 by Anne Oliver
Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10169
ISBN (PDF) 978-9949-456-62-8
ISBN (ePub) 978-9949-84-898-0
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
See on sulle, ema!
Tänan ka oma suurepäraseid kriitikuid ja toimetajaid Kimberley Youngi ja Meg Sleightholme’i väärtuslike täienduste ja soovituste eest originaalkäsikirjale.
Esimene peatükk
Vanaema lõhnaõli lõhn oli esimene märk. Kihelus kuklal teine. Kui vanaema lõhn oli meeldiv, leebe ja tuttav, siis teine tekitas külmavärinaid.
Carissa Grace arvestas alati märkidega.
Ta silmitses ärevalt autodevoolu Sydney Cove’i hotelli ees. Kasuõde Melanie oli tahtnud talle järele tulla, sest Carissa lõpetas töö hotelli klaveribaaris pärast keskööd. See oli olnud kakskümmend minutit tagasi.
Tee kiiresti, Mel. Midagi on...
Pidurikrigin lõhestas sooja ööõhku, metalli valulik kriipimine kostis üle lähedalasuvast ööklubist kanduvate mahedate saksofonihelide. Kui mõlkis Holden teeservale paiskus, põrnitsesid selle laternad Carissat nagu hõbedased laserid, hirmutavalt räiged öise linna tagasihoidliku oranži helenduse taustal.
Carissa kangestus hetkeks rabatult paigale. Ta hoidis liikumatult koos teistega hinge kinni, aeg seisatas, mõtted olid tardunud.
Sekund hiljem oli auto kadunud, jättes maha vaid kirbe heitgaaside ja kuuma asfaldi haisu.
„Kas keegi sai viga?” küsis nõudlik madal mehehääl, mis väreles mööda Carissa selga nagu arpedžo. Järgnenud aupaklikus vaikuses astus hotelli läikivate fuajeeakende lähedale kogunenud rahvasummast välja keegi mees.
Pikk, laiaõlgne. Võimas. Ta jättis sama ohtliku mulje kui kaos tema ümber. Tema lõug oli habemetüükais, pruunid sassis juuksed kaelal lokkis, jalas mustad kulunud teksad ja seljas T-särk. Sellisest mehest oleks Carissa oodanud vaid pahandusi. Kõik „paha poisi” fantaasiad, mis Carissal olid kunagi olnud, värelesid jahmatavalt – ja ebasobivalt – meeltes.
„Kutsuge kiirabi.” Mehe hääl kõlas võimukalt.
Siis nägi Carissa kedagi asfaldil. Mees oli kahe sammuga kohal, kummardus maaslamaja kohale ja kõneles vaikselt. Carissa taipas, et vana naine on prükkar, keda ta oli hetk tagasi näinud prügikastis sorimas. Hoolimata palavusest oli naine pikka räpasesse mantlisse mässitud. Ta vehkis käte ja jalgadega, üritades end püsti ajada.
Mees pani talle käe kukla alla, hoidis teda oma jala vastas ja pomises talle kõrva rahustavaid sõnu.
Carissa võttis end kokku ja tõttas naise täistopitud prügikotti ära tooma. Tegemata välja inimestest, kes küll uudishimulikult pealt vaatasid, aga ei soovinud end asjasse segada, pani Carissa koti maha ja kükitas mehe kõrvale. „Palun.”
Naine heitis talle kotist kinni haarates süüdistava pilgu.
„Jäi ta terveks?” küsis Carissa.
„Arvan küll,” vastas mees, võttes naise määrdunud sõrmed oma suurde pihku. „Aga ma lasen ta igaks juhuks läbi vaadata.” Ta oli oma patsiendi eest hoolitsemisega hõivatud ega vaadanud Carissa poole.
Carissa ninas segunes pesemata naise haisuga selgesti eristuv mehe lõhn. Naiselik rahuldustunne teravdas tema meeli. Ta polnud kaua tundnud tavalist mehelikku higilõhna. Alasdair lõhnas alati peene Prantsuse lõhnavee järele. Ka ei kujutanud ta oma kihlatut ette säärases olukorras nii rahulikult ja enesekindlalt käitumas.
Mees aitas vana naise istuma ja silitas läbi mantli tema selga. Ta pööras seda tehes kätt ja Carissa märkas tema randmel hinnalise kella hõbedast välgatust. Naise jäsemeid tabas kummaline kihelus, nähes mehe päevitunud naha all lihaseid pinguldumas. „Kas sa suudad...?” Autosignaal summutas ülejäänud sõnad, mida mees vanale naisele ütles.
Carissa vaatas tänavale. Tema küüt. Ta viipas taganedes Melaniele. Mehel oli olukord ilmselgelt kontrolli all ja ta ei vajanud abi.
„Palun vabandust, et hilinesin,” ütles Mel, kui Carissa autosse istus. „Kiirabiosakonnas oli täna sõjatanner. Mis siin toimus?” Ta andis uuesti signaali ja hakkas liikuma.
„Siin oli ka omamoodi sõjatanner.” Carissa süda kloppis alles äsjastest üleelamistest. „Nüüd on kõik korras.” Tänu päevakangelasele.
Carissa pilk püsis kui liimitult mehel, kes juhatas prükkari Cove’i läikiva sissepääsu poole. Ta nägi võimsaid kandilisi õlgu ja musta T-särki ühele jämedale biitsepsile liibumas.
Metsikult seksikas, ohtlik mees. Ta oleks nagu välja astunud mõnest Carissa erootilisest unenäost. Sellisest, mida ta viimasel ajal häirivalt üha sagedamini nägi.
Carissa ohkas. Ta polnud Alasdairi näinud terve aasta, mistõttu olid tema jaoks ahvatlevad kõik mehed, kelles oli samasugust koredat seksuaalsust nagu sel võõral.
Carissa oli mõistagi olnud valmis ootama, kuni Alasdair Prantsusmaal magistrikraadi omandab. Aga lubatud kaksteist nädalat olid veninud kaheteistkümneks pikaks kuuks.
Ta vaatas viimast korda selle ahvatluse poole ja pööras siis pilgu eessõitva auto punastele tagatuledele. Iga naise kannatusel on piirid ja mingil hetkel hakkab selline ahvatlus paratamatult kujutlusvõimele mõjuma.
Carissa tundis magusat värinat, kui ta mõtles võõra pikkadele tugevatele sõrmedele enda kujutlusvõimet kõditamas... Ja summutas oige. See oli seksuaalne rahuldamatus, ei muud.
Seitsme
