kohal. Carissa läks üleni kuumaks.
Ta kiskus pilgu vaevaliselt mehe näolt, eksis noodiga ja kirus endamisi. Ta oli reede ja laupäeva õhtuti kokteilibaaris mänginud kaks aastat ega olnud kordagi eksinud. Kuna aju ähvardas lühisesse minna, võttis ta noodid ja keeldus mehe poole vaatamast.
Keskendu tähtsatele asjadele, tuletas ta endale meelde. Näiteks töökoha säilitamisele ja maamaksu tasumisele. Esmaspäevast neljapäevani eeslinna kohvikus töötades teenis ta poole vähem kui siin. Isegi kui ta võtaks üürilise, ei piisaks sellest kõikide arvete tasumiseks ja kui ta varsti kedagi ei leia, peab ta hakkama otsima väljastpoolt kohviku personali ja seda ta teha ei tahtnud. Üksikult elavale naisele oli see ohtlik.
Ta oli mängides alati suutnud muud mõtted eemale tõrjuda. Täna mitte. Täna ei õnnestunud tal tekitada kaitsemüüri, mis muu maailma välja lülitaks. Ta kuulis klaaside, jää ja raha kõlinat, jutuvada, märkas pimeduse saabumist.
Ja seda meest.
Pool üksteist sulges Carissa klaverikaane, sättis noodid korralikult virna ja torkas kaante vahele.
„Kas tohin sulle joogi välja teha?” Madal, meelas ja veidi kähe hääl pani ta võpatama.
Carissa pöördus harjumuspäraselt tõrjuvalt naeratades ja viisakalt keelduda kavatsedes ning tundis habemeajamisvedeliku ja õlle lõhna, ent sõnad ei tulnud üle huulte.
Paanika pitsitas kõri, vajus allapoole ja pigistas kopsudest õhu välja. „Andestage, aga juhtkond ei luba töötajatel külastajatega suhelda.”
Keelduda – oli ta peast segi või? Uus, vallaline Carissa hingas sügavalt ja naeratas: „Vähemalt mitte hotellis.”
Mees muigas. „Jalutame siis ja joome midagi veepiiril. Minu nimi on Ben Jamieson.” Mehe suunurk kerkis veidi ja tekitas paremale põsele suudlemisele ahvatleva lohukese. Lähedalt vaadates nägi Carissa, et mehe silmad on tumerohelised ja säravad uudishimulikult.
Ta surus noodikausta vastu rinda, et ootamatut kätevärinat varjata. „Ma pean minema rongi ja bussi peale ning mulle ei meeldi liiga hilja peale jääda.”
„Ma maksan su taksosõidu kinni.”
„Oh... ma...”
„Jaluta minuga. Õhtu on ilus ja me läheme vaid nii kaugele, kui sa soovid.”
Carissale kerkisid taas silme ette erootilised kujutluspildid, aga isegi kui see oli kahemõtteliselt öeldud, oli mees piisavalt nutikas, et end mitte reeta.
Carissa naeratas klaveritooli klaveri alla lükates. „See on tänase õhtu parim pakkumine.” Viimaste aastate parim ja ta pidi selliste mõtetega alles kohanema.
„Ütle mulle alustuseks oma nimi.”
„Carissa.” Carissa vaatas mehele otsa, tajus tema keha kuumust, puhast seebilõhna ja mehelikkust. Ohtlik, hoiatas ta end. „Lihtsalt Carissa.”
Ben naeratas taas ja naine sulas veelgi. „Niisiis, lihtsalt Carissa, on sul ka mingi kott kaasa?”
„See on töötajate riietusruumis. Ma vahetan riided ja saame...”
„Ei.” Mehe silmade roheline leek kõrvetas Carissat pealaest varbaotsteni. „Tee mulle teene ja ära vaheta.”
Carissa köhatas. „Olgu... Aga ma pean oma koti võtma.”
Nad trügisid koos baarileti ääres seisvatest inimestest mööda ja läksid läbi fuajee, mees kontrollis talle tulnud sõnumeid – seega oli ta hotelli klient – ja Carissa käis seni riietusruumis.
Pea käis ringi ja kõhus keeras. Võhivõõraga kaasa minna – ta polnud iialgi midagi niisugust teinud.
„Paneme kaks asja kokku ja jalutame rongijaama?” pakkus ta, kui nad Sydney troopilisse suveõhtusse astusid.
Tänavavalgustus meelitas ligi putukaid, kes sumisesid parves ümber laternate. Vee poolt puhus rauge tuul.
Ben vaatas tema poole. „Miks? Kas keegi ootab sind?”
Kui Carissal oli plaanis taganeda, siis oli nüüd selleks õige aeg. Aga mees kõnetas uksehoidjat eesnimepidi, peatus selles hotellis ja inimesed olid näinud neid koos lahkumas. „Ei oota.”
„Mulle ei meeldi, kui naisterahvas läheb sellisel kellaajal üksinda rongi peale. Ja siis veel buss, taevane arm. Kas sa kasutad alati ühistransporti?”
„Sellest saadik, kui auto maha müüsin.”
Mehe käsi puudutas Carissat vabaõhukohviku laua poole juhatades naise pihta. See oli kõigest sõrmeotste õhkõrn puudutus kleidi siidkangal, aga sellest tekkinud erutus sundis Carissat tikk-kontsaga kingades varbaid kõverdama.
„Mida sa soovid?”
Sina. „Palun mineraalvett jääga.” Carissa vajus plasttoolile, mille mees oli välja tõmmanud ja pani koti jalgade juurde maha. Ta ei vajanud uimastava erutuse tundmiseks midagi kangemat.
Ben maksis leti ääres, ulatas Carissale klaasi ja istus tema vastu, õllepudel peos. „Sinu terviseks.”
Viis, kuidas mees seda ütles, tõi Carissale kananaha ihule. Et mehe tähelepanu kleidi vastas järsku valusalt kõvastunud rinnanibudelt mujale juhtida, küsis ta: „Kas sulle meeldib muusika?” Mees ei vastanud ja üle tema silmade libises vari. Carissa nägi, et mehe käsi pigistas kergelt õllepudeli kaela. „Olgu, sulle ei meeldi klassikaline muusika ja sa oled liiga viisakas, et seda välja öelda.”
„Vahet pole, peaasi, et seda mängib hingestatult naine, kelle... mis värvi su silmad on?”
Carissa pilgutas silmi ja käsi peatus klaasiga poolel teel huultele. „Sinised.”
„Sinised.” Ben tõmbas käega üle lõua, mis tekitas ainulaadse meheliku heli, ja vaatas teda. „Mina ütleksin ultramariinsinised. Sügavad ja salapärased. Mis sunnib küsima: mida sa teed, kui sa pole klaveri taga, lihtsalt Carissa?”
„Ettekandjatöö ja klaverimäng võtavad kuus päeva nädalast. Muuks mul eriti aega ei jää.”
Carissat hämmastas, et ta suutis istuda ja selle mehega normaalselt vestelda, ehkki mõtles vaid sellele, kuidas mehe kullakarva nahk on talle naudingu pakkumiseks üleni paljas ja kõik kehaosad valmis... Lõpeta otsekohe. Ta andis endale mõttes vopsu kuklasse ja küsis: „Aga sina?”
Ben vaatas vett ja vältis tema pilku. „Mul on mõned ärihuvid.”
Carissa piidles teda üle klaasiserva. „Kui sa parasjagu kangelast ei mängi.”
„Kuidas palun?”
„Eile õhtul. Ma olin Cove’i ees ja nägin sind.”
Mees võttis suure lonksu õlut. Varjud oli silmades tagasi. „Ma pole kangelane.”
„Vale. Ma olin kohal. Sa seadsid end teiste pärast ohtu, peatusid vana naist aitama, mida enamik inimesi ei teeks.”
„See polnud midagi erilist
