meenus ilmselt midagi kurba, sest tema huuled tõmbusid kitsaks kriipsuks ja ta naeratas nukralt. „Ma olen pigem realist. Realistid ei pea pettuma.”
Õige küll. Realist oleks osanud ette näha, et Alasdair laseb jalga. Hea välimusega mehed, hoolimata nende soolistest eelistustest, ei jää kauaks ootama. „Aga on sul sugulasi?” Kas kusagil ootab mõni kihlatu põrgusse saatmist?
„Ma kasvasin Melbourne’is. Pole abielus olnud ega tahagi. Elasin maal, tulin linna paar aastat tagasi.”
„Vanemaid on?”
„Ema elab Melbourne’is. Isa on surnud.”
Kogu lugu. Carissa näris huult ja vaatas, kuidas mees pudeli tühjaks jõi. Isa surm mõjus ilmselt raskelt ja ta ei tahtnud sellest rääkida. „Kas sa jääd kauaks Cove’i?”
„Ma ei tea veel.”
Ben pani pudeli kolksatusega lauale ja Carissa märkas, et tema käsi on pinges. Sel mehel on probleeme. Kas ta tahtis end sellise inimesega siduda? Aga siis meenus talle eelmine õhtu. Mees oli hea. Ja pealegi ei seo ta end temaga.
„Tule,” kutsus Ben siis, muutudes vähehaaval taas endiselt flirtivaks. „Vee ääres on jahedam.”
Nad lahkusid valgustatud alast ning kõndisid edasi vee poole, kus oli hämaram ning õhk täis suve ja mere lõhna. Carissa võttis kingad jalast ja pööras näo kerge tuulehoo poole. „Ma olen Cove’is töötanud kaks aastat ja pole siin kordagi jalutamas käinud.”
„Täna on siis esimene kord.”
Carissa muigas. Oleks mees vaid tõde teadnud...
Siis Ben peatus ja vaatas teda. „Tead, millele ma mõtlesin, kui sind mängimas nägin?”
„Millele?” See sõna tuli kähedalt, peaaegu hingeldades üle huulte.
Mees kummardus, kuni tema suu oli peaaegu Carissa huulte vastas. „Sellele.” Ta puudutas huultega ahvatlevalt vihjates naise suud. „Sinu puudutamisele. Sinu maitsmisele.”
Oo jaa, mõtles Carissa ja tema huuled kipitasid paljutõotavalt. Mina ka.
Ben põimis oma mõhnalised sõrmed Carissa omadega vaheliti, vaadates üksisilmi naist. Ikka Carissale silma vaadates surus ta end tema vastu. Eriti üht kehaosa. Üht väga jämedat, väga kõva ja väga pealetükkivat kehaosa.
Carissa ei taganenud. Ben oli suur, mehelik ja ihaldas teda, vastandina tema endisele kihlatule. Mees langetas taas pea ja Carissa, lastes kingadel maha kukkuda, nõjatus tema vastu, nii et kott vajus vastu puusa, kui ta käed mehele ümber kaela pani.
Aju lõpetas tegevuse. Meeled töötasid kõrgetel pööretel. Mehe suu maitse, õlle ja millegi soolase segu, tema keele ja hammaste pind suudluse süvenedes, tema karedad sõrmeotsad naise käsivartel.
Kui esmane närvilisus oli veidi taandunud, püüdis Carissa harjuda selle uue ja erutava aistinguga, mille tekitas mehe kõvastunud ihuliige tema kõhu vastas. Seni oli kõik hästi, aga kuidas oleks pikali olla? Ilma riieteta?
Ta tahtis teada, mis tunne on, kui mehe raskus vajub tema peale, kui mees oma kuumust ja tugevust tema sisse pumpab. Ta tahtis teada, kas fantaasia kannatab võrdlust reaalsusega. Ja ta tahtis, et see mees seda talle näitaks.
Nad ei pea enam kunagi kohtuma. Kui ta ei esita rohkem isiklikke küsimusi, ei õpi meest tundma, võiks ta minema minna ilma emotsionaalsete sidemeteta, nagu mehed tihti tegid. Sünnipäevakink iseendale. Carissa polnud endale ammu midagi lubanud. Ja Melanie kiidaks selle kindlasti heaks.
Ben tõmbus tagasi, käed naise küünarnukkidel, silmad ihast tumedad. „Mida sa selles osas ette võtta tahad?”
Carissa sisemuses tekkis kuum raskus, põlved läksid nõrgaks ja pulss tagus. Ta vaatas mehele silma, sirutas käed ja libistas need ebakindlalt piki mehe kaela alla.
Seks võõraga. Ta hõõrus pöidlaga läbi T-särgi mehe kõvasid väikesi rinnanibusid, liikudes edasi kõhule kuni kanga servani. Ta lükkas sõrmed särgi alla ja leidis kuuma, kõva ihu. Siis torkas ta käed mehe teksade vöö vahele. Ja sikutas.
Mehe kõhulihased tõmbusid sõrmenukkide vastas pingule ja ta hingas katkendlikult. Ben peab teda kergesti kättesaadavaks ja kogenuks. Carissa summutas peaaegu hüsteerilise naeru.
„Carissa, ma võin su kohe taksosse panna või me jätkame seda minu toas. Otsus on sinu teha.” Puusad liikusid rahutult naise sõrmede vastas. „Aga otsusta ruttu.”
Midagi kuuma ja ohtlikku sööstis läbi Carissa nagu leegitseva otsaga nool. Tal pruukis vaid nõustuda ja ta oleks mehe toas. Tema voodis.
Cove’i hotellis.
Carissa ohkas. „Töötajaid ei lubata külaliste tubadesse.”
„On see eitav vastus või probleem?”
„Hmm... probleem?” Carissa kehitas õlgu. „Reeglid on reeglid.”
Beni silmanurkadesse tekkisid naist vaadates kortsud. Ta muigas, võttis naise käed oma teksade vöö vahelt välja ja hõõrus pöidlaga tema sõrmenukke. „Eks rikume siis paari reeglit.”
Teine peatükk
Nad läksid enne välisukse juurde jõudmist lahku ja kohtusid uuesti lifti juures. Carissa vaatas kohkunult, kuidas Ben oma kaardi kodeeris. „Katusekorrus?”
„Mulle meeldib avarus ja hea vaade.”
Mõni sekund hiljem sahisesid liftiuksed lahti. Carissa astus sviiti ja jäi pärani silmi vahtima. Hämar valgus ei varjanud Sydney kaarsilda ja luiki meenutavat helendavat ooperiteatrit sadamas. Tuba oli must-valge. Hõbe läikis, marmor helkis. Kõik vihjas rikkusele. „Oh sa poiss.”
Mees astus kõrge klaasukse juurde ja lükkas selle lahti. Läbipaistvad kardinad paisusid lämbe tuule käes. „Üks maailma parimaid vaateid,” ütles ta.
Carissa polnud tulnud siia vaate pärast. Ta ei tulnud ka romantikat otsima.
Ta oli tulnud seksi pärast.
Ja selleks vajalik mees, intrigeerivalt lihtne ja samas eemalolev, seisis rõdul, juuksed tuulest sasitud, pilk vee poole suunatud. Tema esimene armuke, mees, keda ta ei tunne.
Sellest arusaamisest tekkinud jahmatus pidi Carissa näol peegelduma, sest kui Ben lõpuks tema poole vaatas, muutus mehe ilme leebemaks. „Rahune ja tule siia.”
Carissa neelatas ega liigutanud. „Tahan, et sa teaksid, et ma ei tee tavaliselt selliseid... see tähendab... see pole...” Nüüd jahvatas ta tühja ega osanud lõpuks enam midagi öelda.
„Sa meeldid mulle õhetava ja punastavana. Huvitav kontrast jaheda, klassikalise iludusega klaveri taga.”
Carissa võttis sisse tõrjuva hoiaku ja kergitas trotslikult lõuga. „Ma ei õheta.” Aga ta rahunes, kui nägi enda poole tuleva mehe silmis lõbusat sädet.
„Olgu, siis...” Ben libistas kuumad sõrmed mööda tema kaela juustesse,
