Originaali tiitel:
Barbara Cartland
Saved by a Saint
1995
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele AMOR.
Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Kaane kujundanud PS Kujundus
Toimetanud Anu Rooseniit
Korrektor Inna Viires
© 1995 by Cartland Promotions.
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2010 Kirjastus AMOR
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11834
ISBN (PDF) 978-9949-84-972-7
ISBN (ePub) 978-9949-84-973-4
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Autori märkus
Nagu suurel osal inimestel, on minulgi alati autos kaasas Püha Christophoruse medaljon. Usun, et see kaitseb mind avariide eest, ja ma ei saa ilma selleta olla.
Umbes 3. sajandil sündinud Christophorus on reisijate kaitsepühak. Ta suri märtrina keiser Deciuse valitsusajal umbes 250 pKr.
Christophorus on olnud alati kangelaseks paljudes legendides, kus teda kujutatakse hiiglasena, kes pärast kristluse vastuvõtmist pühendas oma elu sellele, et kandis rändureid seljas üle jõe.
Ühel päeval, kui Christophorus töötas, palus üks väga väike laps end üle jõe viia.
Keset jõge muutus laps nii raskeks, et Christophorus vaarus tema raskuse all.
„Kui ma oleksin seljas kandnud tervet maailma,” ütles ta, „poleks see kaalunud rohkem kui sina.”
„Pole ka ime,” vastas laps, „sest sa kandsid seljas maailma ja selle loojat.”
Sel põhjusel kujutataksegi tavaliselt Püha Christophoruse medaljonil pühakut, kes kannab turjal Jeesuslast.
Pühaku päeva tähistatakse katoliku kirikus 25. juulil ja ortodoksi kirikus 9. mail.
Esimene peatükk
1819
Melverley markii lahkus Londonist halvas tujus.
Ta polnud kavatsenud maale minna enne, kui kohtub leedi Brayga.
Toimus piinlik sõnelus, mis jättis markii raevust pulbitsema.
Leedi Bray oli üks aasta kuulsamaid kaunitare ja St. Jamesi pargis tõsteti tema auks palju tooste.
Naine oli osutanud armulikkust üsna arvukatele meestele, enne kui kohtus markiiga.
Viimane aga rabas naise jalust ja nende affaire de coeur1 pakkus kõneainet tervele Beau Monde’ile2.
Kõik kulges vähemalt markii arvates sujuvalt, kuni lord Bray maalt tagasi jõudis.
Just siis teataski lord oma naisele, et viib ta Londonist minema.
Leedi Bray kohkus.
Ta oli edu tipus.
Teda kutsuti igale peole ja oma mõtteis oli ta veendunud, et regendist valitsejal ei õnnestu korraldada Carlton House’is ühtegi edukat õhtusööki, millel tema ei osale.
Leedi anus oma abikaasat, kuid too jäi kaljukindlaks.
„Sinust hakatakse rääkima,” ütles mees. „Ma ei lase oma head nime läbi pori lohistada!”
Kui Daisy Bray teatas uudiseid markiile, oli mees jahmunud.
Oli enam-vähem aktsepteeritav, et kui mees oli olnud juba mõne aasta abielus ja tema abikaasa oli sünnitanud tiitlipärija, sulges mees silmad selle ees, et tema naine teiste meestega flirtis või midagi tõsisemat tegi.
Lord Bray oli aga väga uhke mees.
Kui üks tema õde talle rääkis, millest Mayfairil kõneldakse, saabus lord Londonisse.
„Mitte miski, mida ma ütlen, ei muuda tema otsust, et me sõidame reedel maale,” teatas Daisy markiile pisarsilmil.
„Aga ma ei saa sind kaotada,” vaidles mees. „Kuidas sa küll saad loobuda kõigist pidudest ja ballidest, millel oled lubanud osaleda, ja – loomulikult – minust!”
„See on mulle tähtsam kui miski muu,” kostis Daisy mahedalt ja asetas käe mehe käsivarrele, „aga sellest pole kasu. Kui Arthur midagi nõuks võtab, nagu praegu, pean talle kuuletuma.”
Lord Bray otsus ärritas markiid.
Kuid ta läks lohutust otsima ühte Chelsea majja, kuhu oli oma armukese elama pannud.
Naine oli üks kenamaid Drury Lane’il esinevaid baleriine.
Letty Lesse oli silmapaistev tantsija ja silmapaistev ka kõiges muus, mis ta ette võttis.
Viimase hulka kuulus ka suure hulga teda taga ajavate meeste südamete vallutamine.
Aga ta oli elevil, kui markii talle tähelepanu pööras.
Naine teadis hästi, et markii on kõigist tema ülejäänud kosilastest tähtsam ja kindlasti ka rikkam.
Letty oli innukalt nõus kolima oma praegusest elukohast võluvasse majja Chelseas.
Enne teda oli seal elanud üks isik.
Markii oli aga külalisest üsna tüdinud naise tüütu kombe pärast itsitada kõige peale, mida markii ütles.
Pealegi näris naine küüsi.
St. Jamesi rahameeste ja seltskonnalõvide seas oli oma isikliku „Aphrodite teenijanna” pidamine moes.
Seda mõistagi juhul, kui nad seda endale lubada said.
Keegi ei saanud seda endale paremini lubada kui Melverley markii.
Kahekümne kuue aastasena päris mees tohutult suure mõisa.
See oli kuulunud tema perekonnale kolmsada aastat ja iga põlvkond oli valdusi laiendanud.
Tema isa oli olnud kolmas markii ja ta ise oli neljas.
Ta
