viimastel nädalatel oli markii naise veidi hooletusse jätnud.
Kuid talle polnud hetkekski pähe tulnud, et Letty võiks teise armukese võtta.
Ja kindlasti mitte tema majas, lõpetamata eelnevalt nende suhet.
Fakt, et naine oli seda teinud, ajas markii väga vihale.
Hetkeks mõtles ta, et astub magamistuppa ja ütleb naisele täpselt, mida temast arvab.
Kuid taipas siis, et see poleks väärikas.
Kui markii vihastas, ei tõstnud ta kunagi häält ega käratanud kellelegi peale.
Selle asemel oli ta jäiselt rahulik ning rääkis vaid niisugusel toonil, et iga sõna tabas nagu piitsaplaks.
Praegu pööras ta ringi ja läks trepist alla.
Markii võttis kübara ja seisatas hetkeks, silmitsedes end kuldraamiga peeglist.
Siis puhus ta meelega surnuks neli halli valgustavat küünalt.
Ta mõtles, kas Letty taipab selle põhjal, et markii on siin käinud.
Igatahes saab naine homme hommikul markii sekretärilt teate, milles tal kästakse elamispind vabastada.
Siis ei jää naisele ainsatki kahtlust, mis oli juhtunud.
Küünlad kustutanud, väljus markii majast ja sulges enda järel vaikselt ukse.
Kutsar ja teener olid end pukil võimalikult mugavasti sisse seadnud, eeldades, et neil tuleb kaua oodata.
Seepärast vahtisid nad imestunult, kui markii nii ruttu tagasi tuli.
Teener hüppas maha ja avas tõllaukse.
„Vii mind koju!” lausus markii vaikselt.
„Hästi, milord,” vastas kutsar.
Uks pandi kinni ja tõld võttis paigalt.
Siis otsustaski markii, et läheb maale.
Tal polnud mingit tahtmist kohtuda uuesti Daisyga, kes vaatab teda õnnetult, samal ajal kui naise abikaasa tigedalt põrnitseb.
Ning Lettyga oli tal kõik täielikult ja absoluutselt lõpetatud.
Korraga tärkas markiis igatsus Melverley Halli vaikuse ja ilu järele.
Ta ratsutab hobustel mõisa valdustes, teades, et see kuulub talle ja üksnes talle.
Keegi ei võta seda temalt ära.
Oma Berkeley Square’il asuvasse majja naastes jagas markii ööteenrile teravaid käske.
Ta läks üles magamistuppa, kus teda ootas toapoiss.
Sõja ajal oli markii õppinud igal võimalusel sügavalt ja täielikult magama.
Ta võis ärgata igal ajal, kui soovis.
Kuid siiski käskis ta toapoisil end hommikul kell pool kaheksa äratada.
Ja ta käskis ka tõstetava kattega reisitõlla kella üheksa paiku ette ajada.
„Ma lähen maale, Yates,” ütles ta. „Tule mulle pagasiga Brake’i järele ja ütle peakokale, et ta peab minuga kaasa tulema.”
„Hästi, milord,” vastas Yates.
Ta ei ilmutanud markii nii ootamatu lahkumise peale vähimatki üllatust.
Ta oli olnud koos oma isandaga ja võidelnud temaga Portugalis ja okupatsiooniarmeega Prantsusmaal.
Ta oli alati suuremate sekeldusteta igasugusteks hädaolukordadeks valmis.
Kui markii oli hommikusöögi lõpetanud, lasi ta kutsuda sekretäri.
Ta andis sekretärile korralduse, et Letty Lesse peab tema Chelsea majast otsekohe lahkuma.
Tema sekretär härra Barlow, kes oli juba mõned aastad markii juures töötanud, ei teinud ainsatki märkust.
Rohkem muret valmistas talle aga see, kui markii käskis tal kõik järgmiseks nädalaks tehtud kokkulepped tühistada.
„Kõik, milord?” küsis sekretär etteheitvalt. „Aga teisipäevaõhtune pidu korraldatakse ju spetsiaalselt teie lordliku kõrguse auks. Ja Tema Kuninglik Kõrgus ootab, et sõidaksite koos temaga neljapäeval Wimbledoni kihlveokontorit vaatama.”
„Leia sobivad vabandused,” kostis markii. „Ütle, et pean sugulast matma või ristimisel osalema, aga ma lahkun päris kindlasti Londonist!”
Härra Barlow ohkas.
Kuid ta ütles vaid samamoodi, nagu kõik teised teenrid majapidamises korraldusi vastu võtsid:
„Hästi, milord.”
Markii asus teele, teda sõidutasid uued hobused.
Hiljem hakkas tema viha veidi järele andma.
Asi polnudki niivõrd selles, nagu kahetseks ta Daisy kaotamist.
Asi oli selles, et kõige rohkem jälestas ta seda, kui teda lolliks tehti.
Ja just seda oligi Letty temaga teinud.
Markii mõtles naisele tehtud kingitustele ja maja ümberkujundamisele raisatud vaevale.
Ta oli muutnud maja täiuslikuks taustaks naise tavatule ilule.
Ta mõtles ka sellele, et kes iganes oli eelmisel öösel naise voodis tema koha hõivanud, naerab praegu samuti pihku.
Markiil polnud vähimatki soovi teada saada, kes see on. See polnud tähtis.
Ta pani pahaks, et usaldas naist, kes osutus ebausaldusväärseks.
Markii ei olnud eriti ennast täis, arvestades seda, kui paljudel põhjustel ta oleks võinud sellise suhtumisega olla.
Aga ta oleks olnud loll, kui poleks teadnud, et mõjub naistele ülimalt ligitõmbavalt.
Mis puutus Aphrodite teenijannadesse, siis nende suhtes ei lugenud sugugi ainult see, mis ta naisele andis.
Naised armusid temasse eranditult.
Osa kokkuleppest moodustas põhimõte, et kui sedasorti armulugu läbi saab, ei tule mingeid süüdistusi ega etteheiteid.
Aga kui tegu oli markiiga, tulid alati mängu pisarad ja etteheited.
Ja vältimatud küsimused.
„Mida ma teinud olen? Miks sa mind enam ei armasta?”
Küsimus, nagu ta väga hästi teadis, polnud sugugi armastuses.
Kuid Letty-taoline naine, kes võlus
