sest mõlemad on tema kinnisidee.”
Ta naeratas endamisi, meenutades, kuidas ta ema palus iga pisimagi asja puhul tuua endale lõhnasoolasid. Isa oli kirjeldanud ta ema kui „tundlikku” inimest, seetõttu oli Novella rahul, et oli pärinud pigem isa omadused kui ema omad.
Krahv oli olnud tugev ja kena mees, kes ka oma viimastel eluaastatel näis palju nooremana kui ta tegelikult oli. Just seetõttu oli olnud nii suur šokk, kui ta pärast jahilkäiku surnult maha langes. Ta isa oli alati hobuse seljas ning Novellat oli ta ka samas vaimus kasvatanud.
„Ma ei jõua ära oodata, mil jälle Salamandrit näen!” kordas Novella endale, „nii palju on möödas viimasest korrast kui temaga ratsutasin. Ma tõesti loodan, et tallipoisid on teda regulaarselt jooksutanud. Ta muutub pahuraks, kui ta lihtsalt aasale või talli jätta. Jah, kuigi ma ootan väga, mil jälle ema näen, ootan sama palju oma kalli Salamandriga kohtumist.”
Liiga ruttu koitis järgmine päev. Kunstitunnis oma lahkumisest teatades langes palju pisaraid – ja õpilaste reaktsioon liigutas teda sügavalt.
Viimane kogunemine oli väga emotsionaalne, paljud tüdrukud nutsid avalikult. Nad kinkisid Novellale suure kimbu lilli ja merevaigust ripatsi. Mõnele tüdrukule anti luba tundidest lahkuda ja Novella jaama saata. Ta poleks paremat ärasaatmist tahtagi osanud.
Kui rong Chelfordi jaamast välja sõitis, lehvitas ta pisaratest ja veduri suitsust pimestatuna oma taskurätikut, kuni platvorm silmist kadus.
End esimese klassi vagunis sisse seades jäi Novella varsti mõtisklema viimaste aastate juhtumiste üle. Ta oli olnud väga hea õpilane, kel oli võimalus minna edasi kunstikooli, kuni saabus see kohutav päev, mil proua Palmer ta oma kabinetti oli kutsunud, et teatada talle tema armastatud isa surmast.
Kuigi Novella pidi vaid mõne kuu pärast kooli lõpetama, heitis ta kõrvale mõtte kunstikooli minekust ja oli juba asju pakkimas, et sõita tagasi Surreysse, Crownley Halli, kui saabus ta ema kiri, mis ütles, et parim oleks, kui ta jääks edasi kooli.
„Mõelda vaid, et uskusin siis, et elu on läbi,” mõtles Novella endamisi aknast mööduvaid põlde silmitsedes. „Kui noor ja rumal ma olin.”
Kui proua Palmer pakkus, et Novella võiks Chelfordi koolis kunsti ja käsitöö õpetajana tööle asuda, haaras ta kohe võimalusest. Tüdrukutele pühendumine pani ta unustama oma südamevalu.
„Ja nüüd olen tagasiteel koju,” mõtles ta erutunult, „kuid huvitav, mida ma endaga peale hakkan nüüd, kus ma enam ei õpeta?”
Kuni selle hetkeni, kus ta isa testament oli kinnitatud, oli Novella palk ainuke sissetulek, millele ta kindel sai olla. Kuna ta oli sunnitud varem kokkuhoidlik olema isegi siis, kui ta omaenda raha teenima hakkas, jäi ta oma tagasihoidlike eluviiside juurde. Talle ei tulnud pähegi, et võiks veeta päevi ilusaid kleite või kübaraid ostes või et tal oli nüüd piisavalt raha, et osta terve tallitäis hobuseid.
Kui rong Crownley jaamas peatus, oli juba peaaegu pime. Novella oli väga väsinud, kuna ta oli pidanud kahel korral ümber istuma ja kaarikuga läbi Londoni Waterloosse sõitma.
Rongist välja astudes järgnes talle pakikandja, kes oli pagasi tema eest lahkesti kärusse laadinud.
Novella ei tundnud jaama peaaegu äragi, sest jõulude ajal oli ta reisinud vankriga – viimasest sealviibimisest oli möödas päris palju aega ja jaam oli põhjalikult renoveeritud. Seal olid lillekastid ja uus ootesaal.
„Kus on väljapääs?” küsis ta segadusseaetuna, kui oli avastanud, et ooteruum asus seal, kus vanasti oli olnud väljapääs.
„Siitkaudu, preili,” vastas pakikandja pahuralt.
Ta juhatas Novella jaama ette, kus teda tabas pettumust valmistav üllatus, sest ühtegi kaarikut polnud teda ootamas.
„Kas ma saan teile kaariku tellida, preili?” uuris pakikandja.
„See pole vajalik, tänan. Mu enda oma peaks varsti siin olema.”
„Preili, see oli viimane rong, seega lahkun ka ise varsti. Kui olete kindel, et teil kaarikut vaja ei ole, soovin teile head õhtut.”
„See on ülimalt kummaline,” mõtles Novella, kui kusagil kauguses kell üksteist lõi. „Ema oleks eeldanud, et olen viimasel rongil ja oleks kindlasti Harry või Geraldi mulle järele saatnud.”
Just siis märkas ta mehekuju varjudes enda selja taga.
„Vabandage, preili, kas te oskate öelda, mis kell on?”
„Aga loomulikult,” vastas Novella kätt tõstes, et paremini numbreid näha. Järgmisena toimunu näis juhtuvat ühe hetkega. Ta oli pikali maas ja tema kott oli kadunud.
„Pidage! Varas! Ta röövis mu koti!” karjus ta. Ta jooksis vargale järele, kuid mees oli kadunud. Läheduses polnud kedagi, jaam oli kui maha jäetud. Novella põski mööda hakkasid alla veerema pisarad.
Jaama sissepääsu poole tagasi pöördudes märkas Novella pakikandjat, kes väravat lukustas. Kui mees märkas teda erutunult enda poole jooksmas, laskis ta lukul langeda ja ruttas talle vastu.
„Preili, preili! Kas te olete viga saanud?”
Novella hakkas nuuksuma – ta tundis end seal seistes nii üksiku ja haavatavana.
„Mu, mu kott varastati ja kaarik pole saabunud,” kogeles Novella, „mul pole isegi taskurätikut, sest kõik oli mu kotis.”
„Võtke, preili,” ulatas lahke pakikandja talle enda suure taskurätiku, „ärge muretsege. Mul on siinsamas hobune ja vanker, sest elan ise linnast väljas. Lubage, ma viin teid politseijaoskonda, kus saate esitada avalduse selle põrgulise kohta, kes teie koti varastas.”
Novella pühkis silmi ja nuuskas. „See pole just kuigi paljulubav algus mu kojujõudmisele,” teatas ta. „Ma elan Crownley Hallis ja pole jõuludest saadik kodus käinud.”
„Vabandage väga, preili, ma ei teadnud, et armulisel proual on tütar. Ma pole siin kuigi kaua olnud.”
„Sellest pole midagi…” Novella vaatas teda ootavalt, sest ta ei teadnud mehe nime. „Jenkins, mu preili.”
„Tänan teid väga, Jenkins. Me peaksime kohe politseijaoskonda pöörduma ja seejärel pean koju ruttama. Ma ei oska arvata, mis mu kaarikut viibima sunnib, võib-olla juhtus teel õnnetus.”
Nõnda leidiski Novella end esimeste Surreys veedetud tundide ajal politseijaoskonnas turvaliselt varjus olevana. Ohvitser oli väga kaastundlik ja pakkus talle pärast paberite täitmist politseikaarikus küüti.
„Saadaksin teid hea meelega Halli,” sõnas ta, „sest on juba hilja ja tee on pime.”
Novella tänas pakikandja Jenkinsit ja tegi oma peas märke mehele vaeva eest tasuda. Oli peaaegu kesköö, kui logisev must kaarik Crownley Halli ees peatus.
Raskele uksele koputades tabas Novellat järsku kurnatus.
„Ma loodan, et Wargrave pole veel voodisse läinud,” ütles ta, kui uks lahti paisati. Kuid uksel ei seisnud Wargrave, vaid hoopis kummaline naisterahvas!
„Jah?”
