olin sunnitud paluma, et mind koju sõidutataks.”
„Vabandage, preili, kuid mulle ei antud selliseid juhiseid.”
„Kus on Wargrave?”
„Kes?”
„Ülemteener!”
„Vabandage, preili, kuid ta ei tööta siin enam.”
Novella vaatas naist üllatunult. Ta ei hoolinud sellest inimesest üldse. Novellale tundus, nagu oleks naisel kuidagi hapu ilme.
„Kuidas on lood Harry ja Geraldiga?”
„Kas nemad olid lakeid? Ma pole nende asukohas kindel, preili.”
„Ja teie olete?” uuris Novella, keda ärritas naise upsakas olek.
„Proua Armitage, ma olen uus majapidaja.”
„Olgu, proua Armitage, ma ei hakka ema sellisel öötunnil segama ja suundun otse oma tuppa. Mul oli plaanis külastada tallis Salamandrit, kuid nüüd on liiga hilja. Kas temaga on kõik korras?”
Proua Armitage vaatas talle hetkeks tühja pilguga otsa, köhatas närviliselt ja vältis vastamist, öeldes: „Te näete kohe, preili, et kõik teie asjad on kolitud ümber sinisesse tuppa. Armuline proua seletab teile kõike hommikul.”
„Kuidas nii?” mõtles Novella rahulolematult, sest teda oli pagendatud kunagisse külalistuppa.
„Jõuludest saadik on pooled töötajatest kadunud ja mind koliti ümber teise tuppa?”
Proua Armitage juhatas Novella üles kolmandale korrusele tema tuppa. „Lasin ruumi õhutada ja voodisoojendaja seati sisse mitu tundi tagasi, seega ma ei saa lubada, et see endiselt soe on,” nähvas naine.
Novella tuletas endale meelde head kombed, tänas naist ja sulges tema järel ukse.
Sinine tuba oli piisavalt meeldiv, kuid see polnud tema oma. Sealt ei avanenud suurepärast vaadet parki nagu tema vanast magamistoast ning kõik lõhnas kopituse järele.
„Vähemalt on siia toodud kõik mu asjad ja mööbel,” nohises Novella endamisi, vaadates oma nikerdatud puitvoodit, millel oli suur tammetõrusid kandev kroon, lehed ja perekonna vapp.
„Ma oleksin olnud väga pahane, kui oleksin võõras voodis magama pidanud.”
Voodi oli tema jaoks erilise tähtsusega, sest ta isa oli lasknud selle tema jaoks teha kohe, kui Novella oli piisavalt vana, et sõimest lahkuda. Talle meeldis see veel eriti seetõttu, et vanematel olid täpselt samasugused voodid.
Novella ei hakanud aega viitma – ta riietus kähku lahti ja lipsas voodisse. Linad olid veel soojad ning ta uinus kähku, unustades nõnda päeva sekeldused.
Järgmisel hommikul oli Novella nii väsinud, et magas kuni hetkeni mil löödi hommikusöögigongi.
„Oh jumal, on juba hilja!” hüüdis ta, vaadates kaminasimsil olevat kella.
„Kus on Sally? Miks ei ole ta tulnud mulle appi riietuma? Pole oluline, pean ise võimalikult hästi hakkama saama.”
Alla korrusele joostes mõtles Novella, kui rõõmsaks teda kalli ema nägemine teeb.
„Ma jooksen tema juurde ja kallistan teda,” ütles ta endale trepist alla tormates. Söögisaali jõudes oli ta juba üsna hingetu.
Ta ema istus juba ja sõi puuvilja. Ta silmad lõid särama, kui ta Novellat nägi ja neelanud greibitüki, hüüatas ta: „Kallis! Sa oled kodus! Me olime nii mures, kui sa enne magamaminekut polnud kohale jõudnud.”
„Ema, kallis!” vastas Novella talle innukalt põse peale musi tehes. „Mul on nii kahju, aga jaamas ei olnud kaarikut ja mu kott varastati.”
„Mu kallis, ega sa viga saanud?”
„Ei, ema, minuga on kõik korras.”
Alles siis märkas Novella, et nad ei olnud ruumis üksi. Tema esimene mõte oli, et see inimene on nende uus ülemteener, kuid tähelepanelikumal vaatlusel märkas ta, et see mees pole kindlasti teener – kuigi ta oli vanemapoolne, olid tema riided kallid ja maitsekad ning väikeses sõrmes oli suur teemantsõrmus.
Märgates, et Novella teda vaatab, mees kummardas ja jätkas endale einelaualt toidu tõstmist.
„Ema?” küsis Novella, „sa ei öelnud, et meil on nädalavahetusel külalised.”
Krahvinna punastas põhjalikult ja palus Novellal istuda. „Kallis, mul on sulle mõned uudised.”
Novella ei suutnud mehelt silmi pöörata – uurides iga viimast kui detaili. Ta tundis, kuidas süda peksma hakkab – talle ei meeldinud see mees mitte põrmugi.
„Kallis, ma ei tahtnud sulle kirjas öelda seda, mida on parem rääkida näost-näkku. Asi on nõnda, et ma abiellusin uuesti ja see on lord Buckton, sinu kasuisa.”
Novella naaldus toolil tagasi ja ahmis õhku. „Ema! Miks sa mulle varem ei rääkinud?”
„Kallis, ma olin pärast su isa surma nii üksik, et arvasin, et järgnen talle hauda. Anthony oli minu jaoks olemas juba matusepäevast alates ning jäi siia mulle seltsiks. Ma pole oma elus päevagi üksi olnud, kallis, ja ma ei suutnud seda taluda! Seega kui Anthony tegi ettepaneku abielluda, ütlesin ma jah.”
Novella silmad täitusid kiiresti pisaratega. Ta tahtis ema peale karjuda ja vihane olla – kuidas ta julges isa koha nii ruttu uuesti täita! Kuid ta oli hea tütar ja hoidis keele hammaste taga.
„Kallis, ära vaata mind sellise süüdistava pilguga, ma ei suuda seda taluda,” ütles krahvinna, olles vägagi teadlik sellest, mida ta tütar mõtles. Seejärel hakkas ta ema nutma ja Novella mõtles, et nüüd ei lähe enam kaua, kui krahvinna endale lõhnasoola tuua palub.
„Ma tahaksin, et oleksid õnnelik ja nüüd, kus sul on jälle kaks vanemat, on see võimalik,” kiirustas krahvinna ütlema. „Anthony on olnud su isa varade korrastamisel asendamatu ja ma ei oleks seda ilma temata teha suutnud.”
„Ema, miks on mind ümber kolitud sinisesse tuppa, mis on juhtunud Wargrave’i ja Harry ja Geraldiga? Miks Sally mulle täna hommikul appi ei tulnud? Miks olin ma sunnitud ise riietuma?”
„Sa pead harjuma enda eest ise asju ära tegema,” sekkus ta uus kasuisa järsult, „teenijate pidamine tähendab rahakulu ja raha meil ei ole, seega lasin ma nad kõik lahti. Wargrave oli vaid tudisev vana narr ja juba ühe jalaga hauas. Kuna siin olime vaid sinu ema ja mina, puudus vajadus sellise luksuse järele nagu lakeid ja isiklikud teenijannad. Mis sinu tuppa puutub, siis tahtsin ma seda endale. Sind polnud siin, seega ei näinud ma sellise vaate raiskamisel mingit mõtet.”
„Aga Wargrave oli siin juba enne seda, kui ema ja isa abiellusid,” protesteeris Novella püsti tõustes.
„Ja tema juhatuse all käis majapidamine alla, sest ta hoidis alal naeruväärset välisilmet,” vastas lord Buckton. „Ma sekkusin just õigel ajal, et takistada kogu perekonna sattumist vaestemajja!”
„Kuidas
