Kuna ta oli riides nagu Wednesday Addams, ei tundnud Jonah teda ära, mis oligi kostüümide mõte. Kimbatus. Meeltesegadus. Kiskjatevastane maskeering.
Kui Esther oli temast umbes meetri kaugusel, jõudis poisile kohale, kellega on tegu. Jonah pani tema näo kokku mälestusega „tüdruk, keda ma bussipeatuses röövisin ja sinna kaitsetult maha jätsin” ja ütles: „Oi, raisk!” Ta koperdas alasi pealt maha, viskas ühe joogi käest ja tahtis vehkat teha, aga oli liiga hilja. Esther oli juba kohal. Ta haaras Jonah’l särgikaelusest kinni ja lõi. Ta polnud kunagi varem kedagi löönud, mitte päriselt, mitte kavatsusega tõesti haiget teha. Tema löök maandus soovitud sihtmärgist (vasakust silmast) viie sentimeetri kaugusel ja justkui libises õrnalt mööda poisi lauba vasakut külge, tuhisedes siis nagu soe tuuleke üle ta juuste.
„Sa lõid mind,” ütles Jonah, nagu oleks ta sellest tõsiasjast täiesti šokeeritud, „vastu juukseid.”
„Sa varastasid mu raha ära! Ja mu müslibatooni!”
„See oli ülimaitsev.” Ta rõhutas igat silpi moel, mis pani Estheri silma tõmblema nagu multifilmipahalasel.
Ja siis lõhestas õhu sireenide üürgamine.
„Oi, pekki! Jookse!” Kuigi Esther oli teda just väga kohmakalt vastu pea vasakut külge löönud, viskas Jonah ka oma teise joogi maha, haaras tal käest kinni ja tõmbas teda enda järel vabriku tagaosa suunas. Estheri esimene mõte oli Eugene, kes ei saanud ära joosta, kes ei saanud lõkketule valgussõõrist lahkuda, aga mendid olid neil juba kannul ja karjusid, taskulampide valguskiired kõikjal ümberringi vilkumas. Oli kuulda politseikoerte haukumist ja teismeliste rõõmukilkeid, sest nad tundsid niklitehast nagu oma kodu, teadsid kõiki selle koha saladusi, peidetud õõnsusi ja labürinditaolisi koridore ja boilerite sisse roostetanud auke, mis olid täpselt nii suured, et sinna sisse peitu pugeda. Nad teadsid, et on pääsemiseks piisavalt väledad, nii et nad huilgasid ja naersid ja siis jäi kõik vait, kui tehas nad ükshaaval endasse neelas. Ja seal olid ka Esther ja Jonah, kes hingeldasid vaikselt, teades, et kuigi nad põgenesid, oli neid märgatud ja pääsemine kaheldav.
Estheri teine mõte oli, et ta ei peaks üldse põgenema. Ta peaks seisma jääma ja ringi pöörama ja ootama, et politsei tuvastaks Jonah Smallwoodi kui pisikurjategija, kes oli temalt vaid mõned tunnid tagasi petnud välja viiskümmend viis dollarit ja hoolega hoitud müslibatooni. Aga ta ei teinud seda. Ta jooksis ja jooksis ja jooksis ja Jonah ei lasknud tal kordagi käest lahti. Siis jõudsid nad kõrges rohus sumbates välja metsatuka äärde – ja kukkusid maha. Esther maandus Jonah’ otsas, parem põlv poisi jalgade vahel, rind vastu tema rinda, käsi ikka veel tema peos.
Üle Estheri pea vilksatas taskulambivihk. Koer urises. Jonah tõmbas teda krutsifiksist (mis oli oluline lisandus autentsele Wednesday Addamsi kostüümile) endale nii lähedale, et tema nina oli poisi kaela vastu pressitud ja tal polnud muud võimalust, kui Jonah’ lõhna aina uuesti ja uuesti sisse hingata. Mitte tema šampooni või pesupulbri või tualettvee (või – olgem ausad, tegu oli ikkagi teismelise poisiga – tema odava Axe deodorandi) lõhna, vaid teda ennast, seda lõhna, mida sa tunned siis, kui kõnnid kellegi magamistuppa või istud tema autosse ja seal ei lõhna ei halvasti ega ka hästi – lihtsalt tema moodi. Nagu tema põhiolemus. Tavaliselt pead sa inimest aastaid tundma, enne kui tema lõhna päriselt tundma õpid. Pead sõeluma välja parfüümi ja higi ja šampooni ja pesuvahendi. Aga siin ta oli, Estheri ees paljaks kooritud.
Politsei jõudis aina lähemale. Jonah surus talle sõrme huultele, tõmbas ta endale lähemale, üritades nende kehasid väiksemaks muuta, mis oli keeruline, sest tema oli pikk ja Esther oli lai ning veri tulvas ta veenides niivõrd eredalt ja valjusti, et see oleks pidanud särama nagu majakas pimeduses. Kui ta poissi endasse hingas, hakkas juhtuma midagi kummalist: tema selga löödud otsiankur lõdvenes natuke, lastes tal kopsud õhku täis tõmmata. Kui sul on ärevushäire, ei saa sa eriti sügavalt hingata. Sinu roided on liiga väikesed, et lasta su kokkukuivanud kopsudel rohkem kui poole peale täituda.
Aga nende paari rahuliku sekundi jooksul pimeduses ei muretsenud Esther velociraptor’ite või puumade või provotseerimata tulnukainvasiooni pärast, mis olid tema tavalised mured õhtul enne magama jäämist. Ta ei olnud isegi võimaliku arreteerimise pärast väga pabinas, sest Jonah ei paistnud peaaegu üldse muretsevat.
Siis langes taskulambi valgusvihk neile otse näkku, tema nina oli ikka Jonah’ kaela vastas ja poisi sõrm oli ikka veel tema huultele surutud.
Jonah’ näole ilmus silmipimestav naeratus. „Õhtust, härra konstaabel,” ütles ta meeldival toonil, nagu oleks see olnud kõige vähem kompromiteeriv poos, milles võimud teda kunagi tabanud on. „Kas on mingi probleem?”
„Te viibite eramaal ilma omaniku loata,” ütles politseinik, kes oli ikka veel ainult madal hääl ja pimeduses hõljuv ere tuli.
„Oi, kui pahasti! Me tegelesime lihtsalt veidike öise linnuvaatlusega. Kuulu järgi on siinkandis nähtud haruldast loorkakku – oota, ai, oi, okei mees, okei, Jeesus küll,” ütles Jonah, kui politseinik ta särgikaelust pidi Estheri alt püsti tiris. Välja ilmus veel mente ja üks turske naispolitseinik (võimalik, et endine MMA puurivõitleja) tõmbas Estheri samuti püsti ning juhtis ta tagasi laohoone ees vilkuvate tulede poole.
Tuli välja, et Eugene ei olnud üritanud politsei eest ära joosta, niisiis ei olnud keegi teda tähele pannud. Ta seisis ühe politseiauto kõrval, peesitas punaste ja siniste tulede valgel, käed taskus, nagu ootaks ta kohvikus sõpra, mitte arreteerimist.
Mine peitu, maigutas Esther talle. Eugene vaatas ringi, kehitas õlgu ja kõndis siis tagasi lõkke juurde, kuhu jäi koidikuni, saamata lahkuda selle valgussõõrist enne, kui päike on tõusnud. Mendid ei märganud teda. Esther muutus murelikuks, kui teised Eugene’i ei märganud. Mõnikord, kui valgus langes õigesti ja Eugene oma keha õige nurga alla pööras, võinuks Esther vanduda, et Eugene on läbipaistev. Teate neid kummalisi lapsepõlvemälestusi, neid, mida ei ole võimalik seletada, neid pooleldi mäletatud võimatuid unenäohetki? Raamat, mis iseenesest riiulilt maha lendab; vee all hingamine; koridori lõpus must varjukogu, millel on hambad ja küünised ja piimjasvalged silmad. Estheri mälestused olid kõik Eugene’ist. Kui nad olid nooremad ja Eugene oli väga kurb või väga hirmunud, hakkas ta värelema. Nagu ta oleks reaalsusesse projitseeritud, aga poleks päriselt selle osa, nagu ta oleks suutnud end tahtmise korral välja lülitada.
Poiss, kes on tehtud jaanimardikatest.
Kui vaese mehe Ronda Rousey4 tüdruku pea patrullautosse surus, nägi Esther oma venda hetkeks õhku haihtumas. Siis lükati Jonah tema kõrvale tagaistmele. Ja niimoodi juhtuski, et samal õhtul, kui Jonah Smallwood tüdrukut röövis, sai temast ka Esther Solari kaaslane tema elu esimesel arreteerimisel.
Tuli välja, et neid polnudki päriselt vahi alla võetud, mida nad oleksid pidanud käeraudade puudumisest ja sellest, et neile ei loetud ette nende õigusi, isegi järeldama. Mendid sõitsid nendega tagasi linna, viisid nad jaoskonda ja juhatasid nad eraldi kongidesse, mida nad kutsusid „vahistussviitideks”. Jonah’ kong oli tühi, aga Estheri omas oli väga kõhn punase parukaga naine, kes nokkis oma käel olevaid kärnasid. Ta tutvustas end ja ütles, et on Maarja, Jumala ema.
Esther üritas Rondale seletada, et talle on kõvasti ülekohut tehtud ja et Jonah’t peaks süüdistatama varguses ja teda ennast peaks vabaks lastama, aga Ronda ignoreeris teda ja ütles: „Üks telefonikõne.”
Estheril ei olnud telefoni (ilmselgelt) ja talle ei tulnud ühegi sugulase number meelde peale vanaisa oma, millest polnud palju kasu. Niisiis helistas ta Hephzibah’le.
Esther: „Hephzibah, mind on arreteeritud. Palun
