oimetuks.”
„Kõlab imeliselt!”
Greville naeratas kavalalt. „Selle nimi on SomniBrom – barbituraadi ja bromiidi segu.”
„Võib-olla siis mitte nii imeliselt. Kuidas sa seda kõike tead?”
„Kullake – „sügava une teraapia”. SUT. See on nii moekas. Narkoos eemaldab ärevuse.” Ta tegi grimassi. „Abiks on ka mõned elektrišokid, kui sa tukastad.”
„Issand jumal! Ei!”
„Issand jumal! Jah! Kas sind üllatab, et ta ei mäleta üldse mitte midagi? Elektroodid pea küljes ja kõik muu selline. Aga sa ei tunne mitte midagi. Ju see on üpris healoomuline.”
„Vaene papa …” Ma jäin isale mõeldes äkitselt kurvaks. „Asi on sõjas, eks ole?” küsisin ebamääraselt. „Sõda tegi temaga seda.”
Greville nõustus mu mageda avaldusega ja me rääkisime edasi ning tellisime uued viskid soodaveega. Kui ta meie joogid tõi, torkas mulle pähe mõte, et kui me seal Grenadieri kõrtsi baarilauas istusime, võis mõni sisseastuja meid nõnda tõsiselt vestlemas nähes arvata, et me oleme kurameeriv paarike.
BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977
Ma jalutasin Inverbarri – korralik kahemiiline matk – lõunatama Calder ja Greer McLennaniga, mu parimate sõpradega sellel saarel. Oli karge, tuuline päev, tuul sikutas mu jakki ja mütsi ning päike oli pilverivide vahele ilmudes ebaharilikult särav, oma selguses peaaegu nagu Alpides. Lisaks söömisele viisin Calderile tagasi temalt laenatud raamatu pealkirjaga „Viimane aasta: aprill 1944–aprill 1945”, autoriks Dennis Fullerton. See oli Euroopa sõja tormilise lõppmängu kirjeldus, ma üritasin kaardistada omaenda kulgu nende kaheteistkümne kuu jooksul ja mulle oli saanud osaks mõningane valgustus. Vähemalt nägin ma nüüd lisaks enda pisikesele ja konkreetsele ettekujutusele suurt pilti – kus minu looklevad rännakud oleksid sõjaajaloo suurde marssi sobitunud.
Ma kõndisin vallseljakule, mis ühendas Barrandale’i kahte suuremapoolset, saare rohmaka selgroo moodustavat küngast Beinn Morri ja Cnoc Torranit, ning seljakule jõudes nägin enda all Inverbarri väikese abaja serval, vaatega Mulli lõunatipule ja selle taga laiuvale Atlandi sepistatud hõbeplaadile.
Greer tervitas mind tagaukse juures, ühes käes džinn toonikuga ja teises sigaret. Ta oli nägus pikk naine, kelle lumivalged juuksed olid ranges lühikeses soengus, kulme riivava järsu tukaga. Ta oli minust kümme aastat noorem, ent ma arvasin, et valgete juuste tõttu nägi ta mõnikord vanem välja. Tema ja Calder olid pensionil teadlased Edinburghi ülikoolist. Calder oli olnud majandusprofessor, Greer oli aga kosmoloog, „täiesti silmapaistmatu”, nagu ta ise lisas. Calder – lühike, sitke, habemega – oli üliaktiivne täiskasvanu ja mägismaal matkamise fanaatik. Greer oli rahulikum ja kirjutas raamatut molluskitest, või nii ta vähemalt väitis. Kummaline töö kosmoloogi jaoks, olin ma tähendanud, kui ta mulle seda rääkis. Ta oli naeratanud ja öelnud lihtsalt, et tundis vajadust keskenduda millelegi, mis on kodule lähemal.
Calderil olid kokaambitsioonid, nii et me sõime pärlikruubipuljongit ja piprast ulukilihahautist. Jõime raamatukogus kohvi ja suitsetasime sigarette. Ma märkasin alumisel riiulil suurt atlast ja küsisin, kas tohin seda laenata. Atlast oli liiga tülikas jalgsi koju viia – see oli suur nagu sillutisekivi – nii et Greer pakkus välja, et sõidutab mu ümber saare tagasi mu majakesse. Ta peab Achnalornist mõned asjad tooma, ütles ta.
Külas parkisime väikese supermarketi juures ja ma kasutasin juhust, et osta ajaleht, Glasgow Herald ja kaks pakki sigarette. Greer oli teinud sama ning me istusime parklas, suitsetasime, sirvisime ajalehti ja vaatasime, kuidas kalalaevad väikeses sadamas tulid ja läksid.
Osutasin artiklile Heraldi esilehel. Mingis teadaoleva universumi kauges nurgas oli avastatud uus galaktika.
„Kas paneb südame kiiremini põksuma?” küsisin.
„Pole päris minu valdkond,” vastas Greer. „Ma keskendusin sellele, mis juhtus enne suurt pauku. Kui oli eimiski.”
„Lõpeta kohe ära,” naersin ma. „Ma ei jaga neid mõisteid: „eimiski”, „lõpmatus”, „ajatus”. Mu aju ei küündi nii kaugele.”
„Sellepärast ma läksingi varem pensionile,” kostis Greer nukra naeratusega. „Ma mõistsin, et see, mida ma teen, on mõttetu kogu inimsoo jaoks, välja arvatud ehk kuus inimest mingites kaugetes ülikoolides.”
„Mulle on piire vaja,” sõnasin ma. „Ma ei hooma „eimiskit”. Et kunagi ei olnud mitte midagi ja aega ei olnud olemas ja et „eimiski” oli lõpmatu … ” Ma naeratasin. „Või vahest olen ma lihtsalt loll.”
„Sellepärast ma uuringi tillukesi molluskeid kaljusoppides,” ütles Greer, viskas koni aknast välja ja hingas välja. „Me oleme lihtsalt teatud liiki ahv väikesel planeedil, mis keerleb ühe tähtsusetu tähe ümber. Miks ma peaksin pabistama selle pärast, mis võis või ei võinud juhtuda kolmteist miljardit aastat tagasi?”
„Teatud liiki ahv. See meeldib mulle.”
„Nii et ma otsustasin selle sinnapaika jätta. See tundus lihtsalt äkitselt mõttetu.”
„Tubli,” ütlesin ma ja lisasin siis tundelisemalt, kui olin plaaninud: „Ei saa just öelda, et olevikus liiga vähe probleeme oleks.”
„Täpselt,” ütles ta, käivitas auto ja hakkas sõitma.
„Kui me sellest juba räägime. Kuidas Alisdairil läheb?” Alisdair oli nende poeg, diplomaat, teinud hiljuti läbi inetu lahutuse. Mängus oli kaks väga väikest last ja kibestunud endine naine.
„Ta saadeti Vietnami,” vastas ta kuivalt. „See peaks ta pahandustest eemal hoidma.”
„Vietnam,” ütlesin ma mõtlematult. „Noh, mind viis see igatahes suurtesse pahandustesse.”
Greer saatis mulle terava pilgu.
„Heldeke, oled sina alles üllatusi täis,” ütles ta. „Igavene must hobune. Millal sa Vietnamis olid, jumal küll?”
„Mida? Mina? … Oh, mitu aastat tagasi. Kui sõda alles täie hooga käis.”
Me olime mu majakese juurde jõudnud. Greer peatas auto ja pöördus minu poole ning ma tajusin, et ta tahab rohkem rääkida. Ma ei tahtnud viivitama jääda ja avasin ukse.
„Suur tänu lõuna eest.”
„Ära atlast unusta,” ütles Greer.
Tegin tagumise ukse lahti ja vinnasin atlase välja.
„Ma jutustan sulle kunagi Vietnamist,” ütlesin ma.
„Lubadused, lubadused,” lausus tema.
Sel õhtul jõin liiga palju viskit, et ma ei mõtleks sõdadele, mida ma olin kogenud. Voodis tundsin end ideaalselt unisena ja kui silmad sulgesin, vajus tuba kergelt ja meeldivalt viltu. Minu sügava une teraapia oli viski.
Greville avas šampanjapudeli, valas meile kummalegi klaasitäie ja me jõime teineteise terviseks.
„See on kindlasti rekord,” ütles ta. „Kolm balli ühel õhtul. Mis Londoniga toimub? See on enneolematu.”
Ma
