Ei ole nii, et ainult mina olen see õige ja ilus ja aus ning kõik teised on süüdi, vastikud ja koledad, muudkui valetavad, sigatsevad ja petavad.
Oh ei, kindlasti olen ka mina teinud vigu. Kindlasti on keegi pidanud ka minu pärast kannatama, solvuma, minust sõltuma, kaotusi taluma ja võibolla nii, et ma ise sellest arugi ei saanud. Kes see siis ikka tuleb sellist asja tagantjärele ütlema; pigem hoiab hoopis rusikat taskus ja kui juhus tuleb, maksab kätte.
Jah, kõik algab inimesest endast. Naeratad ja sulle naeratatakse vastu, annad andeks ja ka sulle andestatakse, palud vabandust ja ka sinult tullakse vabandust paluma.
Hea küll, see kõlab ju hästi, aga kõik ei lähe kohe paremaks, isegi siis mitte, kui me ise paremaks saaksime. Sellest on igaüks aru saanud, vähemalt korra elus: teed kellelegi head, aga sellest ei tehta väljagi, võibolla saad hoopis sõimata. Ja nii kaobki paremaks saamise tahtmine ära, sest milleks, kui see kasu ei too ja keegi sellest ei hooli.
Kirutakse inimeste tigedust ja pahatahtlikkust ja niimoodi võib vastastikku kiruma jäädagi. Ega sellest midagi muutu, ainult hullemaks läheb ja nii see kurjus ja tigedus muudkui süveneb.
Ometi on olemas mitmeid võimalusi sellest nõiaringist välja tulemiseks. Algatuseks piisab, kui pisutki leevendada omaenda pidevaid eneseõigustamisi. Miks peaks just minul olema igas asjas õigus? Kuidas saab olla nii, et kõik võivad eksida, ainult mitte mina?
Jah, kui juba pisutki tunnistada, et ka mina võin mõnes asjas olla rumal, millestki valesti aru saanud, on see juba väga suur samm õiges suunas.
Aga mis seda takistab? Eks ikka hirm, kartus ja valesti-mõistetud uhkus. Et kui ma ka vaid endale julgeksin tunnistada, et olen eksinud, siis ma kaotaksin justkui midagi endast, lõhuksin oma meelerahu.
Tegelikult toimub see muidugi vastupidi. Mida vähem me endid õigustame, mida leebemalt me endisse suhtume, seda rahu-meelsemad me oleme, meelerahu tuleb juurde.
Ja enda ekslikkuse tunnistamine on alles esimene samm. Sest kui ma olen midagi valesti teinud üks kord, siis ilmselt on seda juhtunud mitmeid kordi. Ega eksita ju ainult teoga, ka tegemata jätmised, unustamised, hoolimatused, tähelepanu puudumine võivad olla päris suured eksimused. Kellegi lootuste petmine võib olla mõnikord lausa kuritegu.
Siit saab juba edasi mõtelda, näiteks küsides, mis on olnud mu kõige suurem viga või eksimus? Või ehk isegi paremini: mis on olnud minu kõige halvem tegu, suurim süü? Kui palju on neid, kes on pidanud minu pärast kannatama?
Ei, ei pea hakkama jälle endale õigustusi otsima, ei pea ka kohe hakkama mõttetult kahetsema või ennast süüdistama. Piisab sellest, kui endale rahulikult tunnistada, anda selgesti aru: jah, eksisin, käitusin valesti, tegin kurja, põhjustasin kannatusi. Ei pea selle pärast põdema, ise kannatama või ennast süüdistama ja karistama, vabandama ja andeks paluma. Enam ei saa nagunii midagi heaks teha ega kuidagi muuta.
Need ongi esimesed sammud paremaks saamise teel: seesuguste asjade mõistmine, nendest aru saamine, endale tunnistamine. Sealt saab vabaks lasta, sealt edasi tulevad juba järgmised sammud ja kunagi võib lõpuks ka nii kaugele jõuda, et hakkab tasapisi tekkima jälle juurde usaldust, hoolivust, armastust, rõõmu ja isegi õnne...
Nii võib saada paremaks.
Tee vägi
Me kõik oleme teel, aga me oleme ehitatud niimoodi, et me seda teed ette ei näe. Me ei tea, mida tulevik toob, me võime seda vaid omaenda kogemuste ja mälestuste põhjal ette aimata. Aeg liigub meie jaoks ühesuunaliselt, meile vastu. Saabuvat näeme alles siis, kui see on juba saabunud, näeme vaid seda, mis on juba käes ja möödas, teame seda, mis on olnud ja nende teadmiste põhjal katsume ka tulevikku ette näha ja õigesti otsustada. Paraku, enamasti see ei tööta.
A. Alliksaar: Mis saabub ja mida ma soovin on jubedalt erinev.
Edaspidi ei pruugi enam samamoodi olla, nagu seni on olnud. Me teame seda, kuid ometi usume, et ehk ikka on ka edaspidi samamoodi, nagu me oleme harjunud ja kohanenud. Igaks juhuks muidugi vaatame horoskoope ja muid ennustusi, mitte et me neid eriti usuksime, aga siiski. Äkki on midagi muutumas, äkki juhtub midagi, äkki peaks midagi hoopis teisiti tegema, ehk lähebki nii, nagu keegi teine on arvanud. Ja siis võibolla teeme midagi sellist, mida muidu poleks teinud, muudame midagi, mis võibolla polnudki muutmist väärt.
Lao-zi: Ettenägemine on õis teel, aga ka rumaluse algus.
Me nagu istuksime liikuvas sõidukis, kuid seljaga sõidu suunas. Näeme vaid seda osa teest, mis on juba läbitud. Meil on küll rool, millega saame oma liikumise suunda muuta, midagi justkui ise otsustada, see on meie tahte vabadus, aga otsustada saame ikkagi selle tee põhjal, mis on juba läbitud, ainult mineviku järgi. Selleks on meie endi kogemused, õppetunnid, mälestused, elamused. Kui senine elurada on kulgenud enam-vähem viperusteta, siis usume, et võime muretult samamoodi ka edasi kulgeda, ilma midagi muutmata, rooli keeramata.
Aga kuidas me seda teame? Võibolla on kohe ees padrik, võibolla lõpeb see tee kohe ära või keerab kuhugi? Me ei näe seda ette ja muretseme veidi.
Lao-zi: Kõrvale kaldumist kardavad need, kellele liiga kerge see näib.
Aga ka vastupidi, kui tundub, et oleme sattunud viletsale teele, et kõik on halvasti, siis tahame kohe hakata midagi muutma, hakkame rabelema, uusi suundi otsima, ümber mõtlema. Tegelikult on mõlemad, nii head kui halvad teed, vaid meie endi ettekujutused, neid ei ole vaja tõsiselt võtta, nende pärast pole vaja muretseda.
Lao-zi: Vähesest tarkusest piisab, et suurel teel püsida.
Mõnikord aga tundub, et olemegi oma eluga lootusetult rappa läinud, päriselt. Oleme takerdunud, segaduses, arusaamatuses, iga liigutus teeb haiget, kõik on valesti, kõik on halvasti. Aga me teame, et kuskil peab ju ometi olema hea ja õige tee, vaja vaid sinna jõuda.
Mida teha? Kas lasta ennast vaikselt edasi kanda, kuni lõpuks ikka kuhugi välja jõuame või üritada veel kord suunda muuta lootuses, et ehk siis õnnestub vähema vaevaga taas rajale saada? Ei tea, aga midagi jääb alati alles.
Lao-zi: Kaob tee, jääb vägi.
Teid on palju, mõned on pikemad, mõned on käänulisemad, mõned on auklikumad, mõned hargnevad, mõned lähevad rappa. Me tunneme seda kõike teel olles. Mõni tee on selline, et seda nagu ei tunne ega märkagi, mõni aga on nii vaevaline, et vintsutab meid igatpidi. Ükski tee ei vii tegelikult kuhugi, tee ise on oluline.
Lao-zi: Tee on nagu oja, mis jõkke ja merre viib.
Kuidas aga leida õiget ja head teed? Kuidas kulgeda nii, et oleks kõige mõnusam?
Lao-zi: Tee ei tee midagi. Ja midagi ei jää tegemata.
Õigetel teedel on meie jaoks kerge, väga õrn, väga lihtne ja väga loomulik tõmme.
Lao-zi: Tee hoiab teelist.
See on nii õrn, et seda õieti polegi.
Lao-zi: Õigel teel ei ole kutset. Ometi tullakse.
Sa ei kuule seda, kui sa parajasti padrikus ragistad ja tahad iga hinna eest välja pääseda.
Lao-zi:
