on kõlanud, mis pidi kõlama, see hetk enne aplausi, see on see kõige võimsam, kõige olulisem. Kõik on öeldud, enam midagi ei tule. Tühjus, eks ole. Alles siis, selles põrutavas vaikuses, saad aru, mis see kõik tegelikult oli ja mida kõik tähendas.
Või siis kunstis. Ega siis miskid objektid, olgu nad ruumilised või pinna peale pandud, värvilised või liikuvad, ole olulised. Noh, muidugi on, aga nad on ju selleks, et luua tähendus sellele, mis on nende vahel, sellele, mida ei ole: varjudele, ruumile, õhule, vahele, tühjusele.
Ega siis arhitektuuris ole tähtsad hooned, majad, ehitised, seinad… Oh ei, hoopis see, mis on nende vahel ja mis seal toimuda saab. Kuidas nende sees saab olla, kuidas neist välja näeb, kuidas neist läbi ja mööda saab minna, kõik see, mida ei ole: ruum, tühjus, õõnsus, vahe.
Lao-zi: Kodarad hoiavad ratast koos. Kuid auk selle keskel teeb ta kasulikuks. Savist vormitakse anumat. Kuid õõnsus selle sees teeb ta kasulikuks.
Või näiteks on miski koosolek, nõupidamine, konverents, istung, ettekanne. Keegi räägib, keegi võtab sõna, on reglement, päevakord, moderaator, juhataja, tihe aeg täis sündmusi, küllastatud andmetest, informatsioonist…
Aga siis tuleb vaheaeg. Ja siis, sellel vaheajal, kui midagi ametlikku ja asjalikku justkui ei toimu, just sel ajal, kui keegi ei pea enam midagi tegema, midagi ütlema, rääkima, esinema – just siis toimuvadki kõige olulisemad sündmused. Inimesed suhtlevad omavahel, kommenteerivad olukordi, viskavad nalja, vahetavad mõtteid, taipavad, saavad aru, jõuavad järeldusteni, sõlmivad kokkuleppeid ja sidemeid.
Ruum on avatud, tühjust täis, ja see inspireerib. Ootamine on tähtis, õige hetke tabamine just sel vahepealsel ajal, kui midagi ei toimu. Märka vahet. Mind the gap. Pane tähele tühjust, tähtis on see, mida ei ole.
Üks päris hea meeleharjutus või meditatsioon on tühjuse silmitsemine, tühjusele keskendumine, kus iganes. Me näeme ju vaid seda, mida me vaatame, ja vaatame seda, millel on meie jaoks mingi tähendus, mis pakub huvi. Kuid võib vaadata ka teistmoodi ja näha hoopis muud.
Näiteks mingi põõsastik, võpsik, metsanurk, kus on läbisegi lehti, oksi, tüvesid, varsi, kus nagu polekski midagi huvitavat. Aga sa vaatad ja uurid seal hoopis seda, mis on selle kõige vahel. Seda tühja ruumi, kus nagu polekski midagi, aga kus liigub õhk, mis seda kõike liigutab, kus lendavad kärbsed, sääsed, mesilased, liblikad, kiilid ja linnud, kuhu ämblikud oma võrke koovad, kus levib linnulaul, putukate sumin ja lõhnad, levivad õietolmuterad ja seente eosed, kuhu langevad lehed ja seemned, kus tegelikult toimuvad sündmused.
Just seal, selles tühjuses, selles õhus, toimubki elu, see ongi päriselt, just see tühjus ühendabki kõiki. Sa osaled selles samuti iga oma hingetõmbega, sisse hingates saades sellest osa, välja hingates andes sellele oma osa. Sa ei saa elada hingamata, keegi ei saa, ja seetõttu kõik ongi ühenduses läbi õhu, läbi selle, mida nagu ei ole.
Hingates jõuavad meieni ka lõhnad ja see pole sugugi tähtsusetu. Kõik lõhnad, mida me tunneme, on kellegi saadetud, kuskil tekkinud, levima hakanud, sealhulgas ka need, mida me võibolla ei tunne, aga mis meid ometi ühel või teisel viisil mõjutavad. Me oleme täiesti kaitsetud selle ees, mida me sisse hingame, meil pole vähimatki ettekujutust sellest, kuidas see meid mõjutab, kuidas see muudab meie elu ja otsustusi, meie käitumist, liigutusi, kuidas peaaegu tajumatu lõhn võib sundida meid midagi tahtma, midagi tegema, kuskile liikuma, kuskilt ära minema.
Aga ka vastupidi. Kõige sellega, mida me välja hingame, anname ise maailmale märku sellest, mis meiega toimub, mis meis on. Kõik meis toimuv voolab meie veres ja jõuab meie kopsudesse ning hingatakse sealt ka välja. Me ei saa seda kuidagi varjata. Koerad ja ka väga paljud teised loomad tunnevad ja mõistavad just seeläbi meie hingeelu. Meie lähedased hingavad sisse seda, mida meie oleme välja hinganud, me oleme nendega seoses, me oleme ühenduses, õhuookean on meie kõigi ühine kodu.
Ning ega siis ainult lõhnad. Õhu kaudu, sellesama tühjuse kaudu, mida nagu ei olekski, levivad ju ka hääled. Ja mitte ainult metsamüha või ojavulin, vaid ka päris selged ja meile mõistetava tähendusega märgid, kellegi öeldud ja meie kuuldud sõnad ja laused, mis võivad meid panna reageerima vägagi äkiliselt.
Sellessamas tühjuses levib ka valgus, mis laseb meil näha kõike seda, mis seda tühjust täidab, laseb näha ka kirjamärke, mis moodustavad sõnu ja lauseid, millel on meie jaoks tähendus, mis võivad meid jällegi panna reageerima.
Sealtsamast tühjusest tulevad ka puudutused. Me tunneme kogu aeg oma nahal rõivaid ja riided, aga sealt tulevad ka kallistused, käepigistused, õlalepatsutused, suudlused, kõrvakiilud, jalahoobid, erinevad maitsed, erinevad erutused, külmavärinad, kõdi, iha ja palju muudki.
Kõik see tuleb sealt, mida ei ole, vahest, tühjusest, mida võiks ka vahel märgata ja tähele panna. Võibolla kõik ongi tühi.
Milleks tõde?
Kõik inimesed ei pea kõiki asju teadma, armastas ikka ütelda üks mu hea sõber ja kaaslane ning see tuleb ikka meelde, kui keegi räägib aususest, avameelsusest, hinge puistamisest, jäägitust usaldusest ja muust taolisest. Tõe rääkimisega võib palju rohkem kannatusi põhjustada kui rääkimata jätmisega. Mõnest asjast vaikimine või isegi leebe vale võib olla palju asjakohasem ja viisakam.
Me teame tuhandeid asju, mis tegelikult ei ole kellegi teise-kolmanda asi ega tohigi olla. Kellegi sünnisaladus, lapsendamine, kunagise intiimpartneri isikupärased omadused, kellegi raske haigus vms. Mõnikord usaldatakse sulle tõepoolest saladusi ning võetakse lubadus, et sa sellest kellelegi ei räägiks. Sama lugu.
Aga oh, kuidas tahaks mõnikord selliseid asju jagada, kellegagi arutada ja muidugi võtta lubadus, et too sellest omakorda kellelegi ei räägiks. Kerge taibata, kuidas saladused niimoodi levivad.
Meedia on seda mentaliteeti muidugi suuresti võimendanud, iga vähegi tuntuma isiku eraelu kistakse pahupidi, kõigile vaatamiseks-arvustamiseks-tänitamiseks. Üsna jube. Ja seda veel õigustatakse, et inimesed ju tahavad teada...
Nojah, võibolla tahavadki, aga kas tingimata peavad? On vist üldse vähe asju, mida tingimata peab teadma.
Parem elada ja lasta teisi olla teadmatuses kui koormata ennast ja teisi ülearuste teadmistega. Telgitaguste paljastamine, eesriiete ära rebimine, tõe alastikiskumine võib ju hästi müüa, aga mida see annab ja kuhu see viib? Teadagi, kuhu: kahtlustamisele, usaldamatusele, ebakindlusele.
Teadmisi on vaja selleks, et neid kasutada. Kasutud teadmised vaid koormavad, segavad ja teevad haiget. Ainsad normaalsed inimesed on need, kellest me eriti midagi ei tea. Mida vähem sa inimestest tead, seda lihtsam ja kergem on sul nendega suhelda.
Ei pea kõiki asju teadma, kõigest aru saama ega kogu aeg kõigega kursis olema. Nagunii pole see võimalik, nagunii on see illusioon, ettekujutus, ajutine ja mööduv. Ikka jääb midagi teadmata, varjatuks ning see kõik nagunii muutub kogu aeg. Kasu pole niisugustest teadmistest eriti midagi.
Tegelikult on väga vähe seesuguseid asju, mida tõesti peab teadma, millest tuleb aru saada ja millega peab arvestama. Sa ei pea teadma, mitu sakki on õllepudeli korgil või mis on Burkina Faso pealinn või mitu ongströmi on kaadmiumi kollane joon. Need on täiesti kasutud teadmised.
Niisamuti pole oluline see, millest sa pead hoolima või mille pärast muret tundma. Ammugi pole oluline, mida just sinul peaks olema vaja saada, tahta või saavutada. Sa ei pea uurima, kes sa tegelikult oled, mis on sinu saatus või kes sa võisid olla eelmises
