võimalustki. Mäletan seda klimpi kurgus. Ma ei kuulnud head muusikat ja ei osanud nautida toredat seltskonda. Ma ei olnud hetkes ja ma ei tajunud tegelikult toimuvat, vaid olin loonud endale illusiooni, kuid see kukkus kokku.
Olen aru saanud, et me ei ole enamasti objektiivsed. Me oleme avatud silmadega, aga silmad on kinni. Meil on justkui mingid moonutavad prillid ees. Nagu odavad päikeseprillid, mis muudavad pildi liiga kollaseks ja päikseliseks või hoopis halliks. Me kuuleme, aga ei kuule. Me teame, aga ignoreerime seda teadmist. Me ei ole teadlikult kohal, me ei ole hetkes. Me anname hinnanguid, oletame, eeldame ja mõtleme asju välja. See ei pruugi alati meie elu raskemaks teha, kuid tihti teeb. Tihti ongi see meie elu draamade ja valu aluseks. See, kuidas me tajume oma reaalsust, ei ole tegelikult reaalsus – see on pilt, mille oleme endale oma elust loonud. See on pilt, mille usume olevat reaalsus.
Meil tekivad tajumoonutused, sest meil on tunne, et meie mõtted ongi reaalsus.
Meil kõigil on peas selline väike hääl, mida ma kutsun siseraadioks. Väidetavalt käib meie peast läbi umbes 60 000 mõtet päevas – need ongi sageli raadioeetrist kostvad laused. Nende mõtete tonaalsus ja temaatika sõltub sellest, kelle käes on parajasti mikrofon. Eetris on tavaliselt tegelased, keda võime kutsuda oma alaisiksusteks. Näiteks meie sisemine kriitik oma sõpradega, muretseja, kaitsja, süüdistaja, ohver jne. Toon sulle siin raamatus nendest tegelastest nii mõnegi näite.
See mõttevool on meie jaoks nii normaalne ja harjumuspärane, et sageli me ei märkagi, kui aktiivselt meie protsessor töötab. Ja kuna me ei märka seda kommentaaride voolu, siis me ei tea ju sedagi, kui suur osa neist on positiivse ja kui suur osa on negatiivse alatooniga. Me ei märka, kui paljud nendest kommentaaridest meid innustavad või vastupidi pidurdavad ja väiksemaks teevad.
Millise protsendi hõlmavad sinu mõtetes positiivsed ja negatiivsed kommentaarid?
Me ei sea neid kommentaare kahtluse alla, vaid laseme neil olla oma maailma tajumise filtriks. Kui ma mõtlen näiteks, et ei saa ühe või teise asjaga hakkama, siis nii lähebki, sest ma usun sellesse ja tihti ei anna endale seetõttu võimalust proovidagi.
Mu noorem tütar sai hiljuti vanema õe ratta endale. Ta ei oodanud seda, ta lausa kartis seda. Ta püüdis seda ratast igati vältida. Aga ta alustas just oma kooliteed ja rattaga on hea kooli sõita, nii et oli aeg hakata teda tagant utsitama. Esimesed korrad käisid pideva nutu, hala ja isegi kisaga. Mina tahtsin juba loobuda, kuid isa ei andnud alla. Läksime kord taas rattaga sõitma, laps meie sabas huilgamas. Ta sõitis tegelikult väga ilusti. Mingil hetkel ei pidanud mul närvid vastu ning küsisin vihaselt, miks ta niimoodi huilgab. „Ma ei oska sellega sõita!“ kõlas vastuseks. Ta oli sellega juba mitu korda sõitnud ja see tuli tal väga hästi välja, täpselt samamoodi kui eelmise, väiksema rattaga. Kuid ta ise ei näinud seda, sest oli oma peas teinud otsuse, et ta ei oska selle suure rattaga sõita. Ma pidin lõpuks häält tõstma (mitte et ma enda üle seetõttu uhke oleksin) ja ütlema, et vaadaku ise – ta ju sõidab juba ja väga hästi. See justkui raputas ta taju paika. Tagasiteel oli tal tuju juba teine ning ma nägin ta silmis rõõmu, kui ta porilompidest jalad üleval läbi kihutas.
Millised asjad sina oma elus ebameeldivaks, raskeks ja võib-olla isegi võimatuks mõtled?
Mina olen üks neist inimestest, kes uskus, et suudab kõike kontrolli all hoida. Nüüd, kui ma sellele kontrollivajadusele tagasi vaatan, tundub mulle, et mida rohkem me püüame kontrollida oma elu ja ümbritsevat, seda rohkem on meie taju paigast ära. Põhjuseks on see, et alateadvuses ei julge me reaalsusele vastu astuda. Me püüame seda oma kontrolli all hoida ja tekitame endale seeläbi illusioone või kujutame ette kolle. Me ei suuda võtta elu nii, nagu ta on. Kontrollija jaoks on sageli võõras see väljend, et on, nagu on.
Me tekitame endas illusiooni, et asjad käivad nii, nagu meie planeerime. Tead seda ütlust, et jumal naerab, kui inimene plaane teeb. Kui palju kordi on sinul tulnud seda tõdeda? Minul lugematutel kordadel. Vanasti võisin sellest täiesti keema minna, olla pettunud ja solvunud. Ma kujutasin endale kogu aeg ette, et suudan kõike ja kõiki ohjata. Mulle tundus, et nii on maailm turvaline. Oi kui võimsad õppetunnid hakkasid saabuma, kui sain emaks. Äkki kadus nii palju kontrolli mu elust.
See kontroll tuleb meie hirmudest. Moondunud hirmudest, mis on muutunud kolliks. Meil on isegi selline ütlus, et hirmul on suured silmad. Meie taju moondub kohe, kui meid valdab hirm. Me ei näe enam asju nii, nagu nad on, vaid võimendatult. Mida parem fantaasia sul on, seda vägevamaid stsenaariume suudad endale ette kujutada. Sa ei saa enam pidama. See on nagu laviin, mis haarab üha enam lund endaga kaasa.
Hirm ei ole ainus koht, kus meie taju mingis osas võimendub. Klassikaline võimendus toimub ka armudes. Lihtsalt siis võimenduvad teise inimese head küljed ning meil tekivad silmaklapid puuduste suhtes. Meie kõrvale on sattunud ideaalne inimene. See üks ja õige, kes on täiesti veatu. See, et teised tema mingitele olulistele puudustele viitavad, ajab meid vaid kaitsesse ning me keerame oma tajule veelgi võimendust juurde. Illusioon teise täiuslikkusest ei tohi puruneda. Olgem ausad, see tajumoonutus on ju väga mõnus. Me oleme leidnud selle ainsa ja õige. Sellel hetkel unustame ära, kui valus võib olla kohtumine reaalsusega. Samas olen veendunud, et me kõik võiks endale seda tajumoonutust lubada. Ka neid võimalikke haiget saamisi.
Kui taju on moondunud, siis kaldume äärmustesse. Asjad muutuvad mustvalgeks, vahepealseid toone pole. Meil puudub tasakaal. Me kipume liialdama või hoopis liigselt vähendama; me reageerime üle või tardume. Reaalsus on väga harva mustvalge, kui üldse. Kui me oleme hetkes ja lubame reaalsusel ennast päriselt avaldada, siis on asjad rohkem tasakaalus.
Mulle tundub, et mida vähem me teame, seda rohkem tunneme end teadvat. Muidugi võib vahel see tajumoonutus kasulik olla. Näiteks olen tänulik, et olin 1998. aastal TNTsse tööle minnes nii kohatult enesekindel. Ma ei näinud üldse seda, kui vähe ma tegelikult teadsin või oskasin. Mulle tundus, et olen kõiketeadja, kõikeoskaja.
Lastel on selline väike karussell, rool keskel, mille abil saab ennast ringi keerutada. Vahel on mul tunne, et meie taju on ka nagu see karussell. Sa võid olla paigal ja vahtida ühele poole. Sa oled otsustanud, et sinu maailm ongi see, mida sa parasjagu näed. Kui sul on kael kange, siis sa ei saa ka väga palju pöörata ja nii ongi su vaateväli fikseeritud ning piiratud. Kui sa aga keerad ennast või tuleb keegi ja annab väljastpoolt hoogu, siis näed äkki lausa 360 kraadi ja su taju avardub. Nii hakkas ka minu ratas vaikselt pöörlema ja tasahilju mõistsin, et pean kõvasti pingutama, et järjel püsida. Hakkasin aru saama, et ma ikkagi ei teagi kõike. Puutusin esimest korda kokku selle tundega, mis juurde õppides tekib: et ma ei tea midagi. Korraks tekitab see kaose ja võib su koos sinu loodud maailmaga kõikuma lüüa. Su teadvus avardub ja sa mõistad, et maailmas on rohkem… palju rohkem, kui sa lasid endal siiani tajuda. Su taju avardub ja loob uusi perspektiive. Mida avaram on su silmaring, seda rohkem värve tuleb su tajuspektrisse. Kasvamise käigus tuleb meil ette mitmeid ärkamisi ja taipamisi. Hetki, kui kõik lööb äkki selgeks. Kuid enne seda tuleb reeglina alati kaos – periood, kus sulle tundub, et sa ei tea midagi, sa ei oska midagi ja kõik on justkui katastroofi äärel. On isegi ütlus, et kaos on korra ema. Lase sellel kaosel tekkida, et saaksid ennast viia järgmisele tajumise tasemele. Järjest selgemale tajumisele.
Meie elu lood
Meil kõigil on oma lood, mida me räägime endast ikka ja jälle. Reeglina me isegi ei märka, kuidas me loome lugusid oma elust. Justkui peatükke eluloost. Need lood on kujunenud ajapikku ja reeglina ilma teadliku sekkumiseta. Me lihtsalt põimime sündmusi sõnadesse. Nendesse lugudesse on aga sisse kirjutatud palju rohkem kui lihtsalt sinu elu sündmused. Sinna on sisse kirjutatud sinu väärtushoiakud, suhtumised, maailmapilt ja veel palju muud.
Need
