sündmusest saab kirjutada mitmest vaatenurgast. See sõltub kirjutaja meelsusest.
Toon näite kirjanduse- ja filmimaailmast. Näiteks raamat „Inspektor Banksi lood“ on kirjutatud huumoriprisma kaudu – see on mõnus ja kerge lugemine. Kui vaadata aga brittide loodud ekraniseeringut, siis viib see meid härra Banksi süngesse ja rusuvasse maailma. Mul tekib juba poole filmi pealt stress, samas kui raamatut ei suuda ma käest panna. Sama juhtub päris elu lugudega. Võtame näiteks kaks õde, kes kaotasid veel lasteaiapäevil oma isa alkoholile. Nende ema suri siis, kui tüdrukud läksid gümnaasiumisse. Mõlemad õed on tänaseks lahutatud üksikemad. Üks õde keskendub oma loos sellele, kui julm on elu temaga olnud. Ta kuulutab kõigile jätkuvalt, et kõik mehed on sead ja neid ei saa usaldada, sest seda on elu talle õpetanud. Teise õe lugu räägib aga sellest, kui palju need eluraskused on teda õpetanud ja kui lähedaseks ta on tänu sellele oma ammuse sõbrannaga saanud. Ta on enda jaoks selgeks mõelnud, mida tema isa ja ta eksabikaasa on talle õpetanud, ning on optimistlik, mis puudutab tema järgmist suhet. Mis sa arvad, kuidas kummagi õe elu võiks edasi minna?
Mõne inimese lugudest kuuled kogu aeg, kuidas keegi teine on tema hädades süüdi. Mul oli ka nii, vahel on siiamaani. Süüdistaja minu sees haarab ikka vahel mikrofoni ja tahab eetrisse pääseda. Ja ma lasen, sest nii on esmapilgul kuidagi kergem, kui teine on süüdi. Olen korduvalt märganud, kuidas püüan oma elukaaslast näiteks süüdistada asjades, mis pole kuidagi temaga seotud. Õnneks märkan nüüd üsna kiirelt, kui süüdistaja rääkima hakkab. Kuigi oleks väga tore, kui mu mees oleks süüdi mu hilinemises hambaarsti juurde, kohvitassi purunemises või minu kõrvetada saanud näpus, tean siiski, et kui lähen sellele libedale teele, siis on see nagu laviin, tajumoonutuste laviin. Ma saan vihaseks ja hakkan meenutama teisigi kordi, et neid tänasele liita, siis mossitan ja suudan ka tema tuju ära rikkuda. Nii olengi märkamatult oma päeva ära rikkunud. Lumepall läks nii suureks, et pühkis kõik mäejalamilt endaga kaasa. Palju lihtsam oleks olnud tunnistada, et mina olin see, kes unustas ennast arvuti taha, kui oli aeg minema hakata, või kes proovis korraga kolme asja teha ja sai seetõttu kõrvetada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
