Jaanikale vägagi lähedale seisma. Nende vahele oleks võinud vabalt paberilehe seisma panna. Ometi ei puudutanud nad teineteist kordagi. Pärast pikemat vaikust pööras Rein sõnagi lausumata oma pilgu eemale. Järgmisel hetkel haaras noormees pallist ning asus mängima mängu, milleks sai siia saali ju tuldudki.
Esimene mäng mängiti vaikuses. Õhus oli tunda meeletut elektrit. Mõlemad justkui ootasid, mil teine plahvatab, et siis rahulikus ja sõbralikus õhkkonnas edasi olla. Plahvatust kui sellist siiski ei toimunud. Esimese mängu lõpu eel segas Rein korraks Jaanika viskele vahele ning vastas veerand tundi tagasi esitatud küsimusele:
„Kuidagi imelik on olla reaalses maailmas koos, selline hirm on, et võin mõne vale liigutusega sinust ilma jääda.“ See pehmelt öeldes habemesse pomisetud ja äärmiselt arglik lause sulatas noorte vahele tekkinud jää. Jaanika punastas automaatselt, kuid püüdis seda veel oma kauni naeratusega varjata. Neiu soovitas Reinul veidi julgem olla ning selgitas, et vaikus on see, mis kõige enam eemale peletab. Aga, kui suhelda nii, nagu varasemalt virtuaalses maailmas, siis annab ju kõik selgeks rääkida ja on ilmselt ka teineteise seltsis koos parem olla.
Pikk ja piinlikkust tekitanud vaikuselaine sai eemale peletatud. Enam ei olnud kummalgi probleemi- ükskõik, mis teemal teisega rääkida. Siiski jäi mulje, nagu Rein hoiaks end tagasi ning kontrolliks igat oma sõna. Seevastu Jaanika muutus iga järgmise hetkega aina avatumaks ning jutukamaks.
Teise mängu lõppedes hakati Jaanika ettepanekul veekeskuse poole minema. Ei olnud bowling just tema lemmikmängude killast, seetõttu ta paluski oma kaaslast, et ehk läheks siiski vette sulistama. Täna polnud ka Reinul hea päev. Mõtted mujal ja sihik sassis. Nii ei suutnudki noormees oma tavapärasel tasemel mängida.
Veekeskuse piletid tegi Rein oma kaaslasele loomulikult välja. Tema arust tundus see ebaviisakas, kui neiu oleks pidanud ise sissepääsu pärast muretsema. Riiete vahetamiseks mõeldud ruumid asusid erisoolistele mõistagi eraldi kohtades. Enne, kui noored esimest korda pärast esmakohtumist lahku läksid, küsis Rein veel üle, et kas võib Oliveri ka seltskonda kutsuda, kui see oma töö asjadega valmis saab. Kuna Jaanika ei olnud veel Oliveri näinudki, vaid teadis, et Rein koos temaga tuli, siis ei olnud tal midagi ka selle vastu, et veel ühe noormehega tutvust teha.
Veidi aega hiljem kohtusid noored taas. Seekord palju napimas rõivastuses. Jaanikal olid seljas roosakad bikiinid, mis tema rinnapartiid silmatorkavalt esile tõstsid. Reinul vaid ujumispüksid. Kõik oli nii, nagu veekeskuses olema peabki.
Rein oli saanud oma asjadega veidi enne Jaanikat valmis ning jäi riietusruumist tuleva koridori äärde ootama. Vahetult enne Jaanikat tuli riietusruumist välja üks küllaltki noor, silmatorkavalt korraliku rinnapartiiga blondiin, kes peaaegu kohe, pärast Reinust möödumist, pea ees basseini kargas. Reinu pilk klammerdus muidugi piiga tagumikule ning seejärel temast tingitud lainetusele.
„Pane vähemalt suu kinni, kui võõraid naisi vahtima jääd,“ püüdis Jaanika, kes oli juba tükk aega noormeest jälginud, endale tähelepanu võita.
Rein võpatas ehmatusest ning pani samal ajal hirmsa hooga suu kinni. Sellise hooga, et lõualuud ei saanudki pidama enne, kui teineteise vastu paraja tempoga põrkusid. Tegu oli sõna otseses mõttes lauskokkupõrkega. Õnneks Reinu lõugadega siiski midagi ei juhtunud. Hetk hiljem naersid noored juba koos äsja juhtunu üle.
Basseini servani jõudnud, kargas Rein pea ees sisse ning ujus vee all peaaegu teise otsani. Neiu jäi vaatlema tema liigutusi ning ühtlasi hakkas mõtlema. Jaanika ei saanud aru, mis toimus. Miks ühtäkki oli nii tagasihoidlik ja ettevaatlik noormees hakanud temaga nagu risti vastupidiselt suhtlema. Suhtlusõhkkond tundus kohe teistsugune olevat, kui oli veel veidi aega tagasi bowlingusaalis. Millest see tulenes ja miks mõlemad end nüüd palju vabamalt tundsid, seda on raske oletada.
Nähes, et Jaanika teisel pool basseini ikka veel kuiv on, asus Rein koheselt tagasi ujuma. Enam ei tahtnud noormees kordagi oma kaaslast silmist lasta. Lihtsalt oli sees selline tunne, et sellest tutvusest võib veel nii mõndagi arenema hakata.
Rein ujus tagasi Jaanika juurde ning jäi neiu jalgade ette, basseini servast kinni hoides, piigale küsivalt otsa vaatama. Viimane istus basseini serva peale ning libistas oma varbad vaikselt vette. Jaanika sättis oma jalad täpselt noormehe käte vahele, et neid vette libistades õnnestuks veel kaaslase rindkeret silitada. Rein oli pehmelt öeldes üllatunud, kuid toibus kiirelt. Jaanikal aga tekkis mingil teadmata põhjusel isu konkreetselt flirtida.
Järgmisel hetkel tegi Rein liigutuse, nagu haaraks neiu piha ümbert kinni, et teda vette tõmmata, kuid tegelikkuses hoopis viskus kerge hüppega tagurpidi vee alla. Uuesti pinnale jõudes märkas, et ka neiu on vahepeal vette tulnud. Rein ujus taaskord piiga juurde ning tegi ettepaneku mõned tiirud lihtsalt niisama soojenduseks koos ujuda. Seda ka tehti.
Teineteise kõrval ujudes ei vahetanud noored ühtegi sõna. Küll aga püüdis Rein kogu aeg jälgida oma kaaslase liigutusi ja ujumiskiirust. Ka Jaanika jälgis pooleldi salaja noormehe liikumist. Miski nagu tõmbas seda pilku kogu aeg tema poole. Veidi hiljem suundusid noored õue, välibasseini. Õhk tundus sedasi, paljalt olles, suhteliselt jahe, samas oli vesi ülimalt soe. Selline kooslus tingis tahtmise järjepidevalt ja kogu aeg vaid vee all olla. Nii istusidki noored basseini serva tehtud astmel nii, et vaid nägu veest välja paistis ja sedagi vaid selleks, et hingata. Noorte vaheline vaikimine jätkus siingi. Seekod aga istuti teineteisele ikka väga-väga lähedale. Läbi vee tundsid noored isegi teineteise hingamist, sest olid basseini jäänud kahekesi, kuid siiski oli veel nende vahel midagi, mis ei lasknud otseselt ja konkreetselt teineteist puudutada.
Rein sukeldus korraks vee alla. Niivõrd, kui seda üldse on võimalik teha 40 cm sügavuses vees. Ta püüdis hoida end nii kaua vee all, kui võimalik. Aastaid tagasi ujumiskoolis käinud poisil oli kopsumaht mõistagi küllaltki suur, mis andis võimaluse vee all hinge kinni hoida mitmeid minuteid. Jaanika ei pööranud esiti sukeldumisele mingit tähelepanu, kuid märgates, et ta kaaslane ei kavatsegi veepinnale tagasi tõusta, muutus veidi närviliseks. Ta ise ei saanud suurt arugi, miks ta sedasi muretsema hakkas, kuid tahes tahtmata liikusid neiu mõtted nüüd vaid noormehe, tema iseloomu ja käitumise ümber.
Hingeldades veepinnale tagasi tõustes, tabas Reinu koheselt suurem küsimuste laine. Lõpuks ometi olid Jaanika häälepaelad lahti läinud. Järgnesid kõikvõimalikud küsimused üksteise otsa. Alustades sellest, kuidas ikkagi nii kaua hinge kinni on võimalik hoida ja lõpetades sellega, miks noormees alles nüüd siia veekeskusesse tuli, kui planeeritud oli seda juba oma pool aastat tagasi. Algas esimene etapp reaalsest tutvumisest.
Mõnda aega hiljem otsustasid noored tagasi veekeskuse sisemusse minna. Otsiti üles erinevad veetorud ja järgemööda lasti neist kõigist alla. Lemmikuks osutus siiski jõe kärestikku meenutav laskumine, kuhu noored pikemaks ajaks peatuma jäid. Kordamööda lasti teineteise järel kärestikust alla. Kord jalad ees ja selili, kord pea ees ja kõhuli, siis istuli ja siis juba käest kinni hoides.
Vahelduse mõttes mindi Reinu ettepanekul sauna oma keha soojaks kütma, et siis jälle järgmisel ringil käsikäes kärestikust alla tulla. Ka sauna mindi juba teineteise käest kinni hoides. Lavale jõudes, küsis Jaanika veidi ootamatult Oliveri kohta, et kas ta siis tuleb või mis temast saanud on. Rein ei osanud midagi tarka vastata, kuid selline küsimuse püstitus tekitas noormehes siiski kergeid kõhklusi. Iseenesest ei olnud selles ju midagi halba, lihtsalt veidi ootamatu.
Rein pakkus välja, et läheb riietusruumi ja helistab Oliverile, et uurida, kus ta on ja millal jõuab. See mõte aga neiule enam ei meeldinud. Ta haaras, vahepeal juba lahti lastud, noormehe käest kinni ning andis põgusa põsemusi. Niiviisi palus neiu vabandust oma uudishiumu pärast ning arvas, et tegelikult on isegi parem, et Oliveri ei ole ning nad saavad kahekesi olla. Veidi hiljem läksid noored tagasi basseinidesse möllama. Jaanika oli järjepidevast treppidest üles jooksmisest väsinud ning arvas, et
