Ega inimeste omavaheline kohtumine ei peagi alati nende suhtlust, võrreldes eelnevaga, muutma. Ometi tavaliselt mõjutavad sellised tegurid küllaltki tugevalt kõikvõimalikke suhteid ja suhtumisi.
Paul lisas Bianca endale MSN-i. Reinul oli neiu juba pikemat aega seal olnud, kuid erilist suhtlemist nende vahel siiski ei toimunud. Viisakusest ja kergest huvist uue tuttava vastu, hakkas Paul päev-päevalt aina enam Biancaga suhtlema. Nad vahetasid ka telefoninumbrid, et teineteisele sõnumeid saata või helistada. Bianca võttis kõike toimuvat külma rahuga. Tema hingeseisund oli veendunud, et ühtegi meest lähitulevikus tema ellu ei tule. Samas suhelda erinevate huvitavate inimestega on siiski üllatavalt tore.
Paar päeva pärast kohtumist, tekkis Paulil kiusatus veidikene flirtida. Peamiseks motiiviks oli kombata piire, kuhu maani kellegagi minna annab. Piljardisaalis jutustades hakkas noormees aina enam neiust huvituma, pärides kõikvõimalikke isiklikke, aga ka täiesti ebaolulisi asju. Enne magama minekut tegi ta veel neiule ettepaneku, et viimane helistaks hommikul ja ajaks üles. Kokku sai lepitud ka kindel kellaaeg.
Bianca, kes üldiselt tagasihoidlik ja sõnaaher piiga, oli endalegi ootamatult kõigega päri. Tema tööpäev algas ju niikuinii poole öö ajal, millest tingituna äratuskell heliseb tavaliselt kusagil poole kuue paiku. Asi see siis mitu tundi hiljem mõneminutiline kõne teha, et kedagi üles ajada. Paul seevastu, kes töötab vabakutselise näitlejana, ei olnud üldsegi valmis selliseks meeldivaks üllatuseks. Ta oli täiesti kindel, et neiu lubadus hommikul helistada oli rohkem üle huulte lipsanud kergemeelselt, niisiis täitmisele see ei kuulunud. Seekord noormees siiski oli sunnitud tunnistama oma eksimust. Bianca helistas täpselt pool kümme, nagu kokku oli lepitud:
„Tõuse ja sära!" olid esimesed sõnad, mis unise noormehe kõrvu kostusid. Pauli üllatus oli aga niivõrd suur, et viimane muutus üsnagi kohmetuks. Midagi segast vastu pomisedes, püüdis noormees ennekõike aru saada, kes see lollakas olla võiks, kes hommikul vara sedasi helistab. Uuesti telefoniekraani vaadates, oli pilt selge. Toimus kiire ärkamine. Silmad avanesid kui võlujõul, mõte hakkas koheselt liikuma ning suuvärkki ei andnud enam rahu vaikuses olla. Räägiti maast ja taevast, ilmast ja elust, mõistusest ja mõistmatusest. Ilmselgelt oli tegu esimese kontaktiga, mil noored omavahel veidi lähedasemat tutvust lõid. Uus situatsioon näis ennekõike hirmuäratavana Pauli jaoks. Biancal seisukoht, kui selline, puudus. Kõik läheb nii, kuis läheb. Tagatipuks oli tema jaoks kõik toimuv siiski rohkem mäng kui reaalne elu.
Peaaegu tund kestnud kõne röövis Biancalt võimaluse lõunale minna. Aga ta ei kahetsenud seda. Kõik tundus lihtsalt tore ja vahva olevat. Sel päeval mõtles Bianca tööl olles iga natukese aja tagant Paulist. Mõtlema pani noormehe julgus olla eriline. Oma olemusega ja käitumisega erines ta paljuski niiöelda hallist massist, ometi oli kõik nii loogiline ja mõistetav. Paul veetis aga pea terve päeva Biancast mõeldes, mõistmata, miks neiu talle, sisuliselt võõrale inimesele, siiski helistas.
Õhtul hilja jõudis neiu ka arvuti käima panna. Eelnevalt oli tal lihtsalt nii palju tegemist, et päevased mõtted olid kadunud ja ka piljardisaalis toimuv oli ebaoluline. MSN-i sisse logides, võttis ta siiski esimese asjana ühendust Pauliga. Paul sel momendil arvuti taga ei istunud, kuigi oli sisse logitud. Tema tegemised olid seotud parasjagu telefonikõne ja Reinuga. Seoses mitme ühise suure ürituse korraldamisega, rääkisid noormehed viimasel ajal üldse palju telefonitsi ja järjepidevalt arutlesid erinevatel projekte puudutavatel teemadel. See muutis aga Bianca veidi murelikuks. Kuidagi raske oli lihtsalt oodata kedagi.
MSN-s noored sel õhtul väga ei rääkinudki. Pärast viisakusavaldusi vajuti automaatselt kogu vestlusega piljardisaali. Päeva lõpetuseks pakkus Paul välja, et Bianca võiks ka järgmisel hommikul helistada ja äratada. Bianca oli rõõmuga nõus. Ajalugu kordus.
Nõnda möödus pea kaks nädalat. Noorte kõned muutusid iga päevaga aina pikemateks ja pikemateks. Ka kõnede sagedus tihenes. Oli ilmselge, et kusagil tuleb piir ette. Ega siis selline kiire areng kaua kesta ei saa. Vaikselt hakkasid ka teised piljardisaalis käijad taipama, et kusagil on midagi toimumas. Ennekõike oli see ilmselt Reinu süü, kes ristis Bianca Pauli isiklikuks äratuskellaks. Mõnes mõttes oli tal ka õigus, sest tõepoolest Bianca helistas igal hommikul Paulile, et teda üles äratada ja Paul palus Biancat igal õhtul, et neiu seda teeks. Tihtipeale ei olnud noormehel isegi vajadust ärgata, kuid ikka oli armas ärgata nii, et kellegi naisterahva magus hääl kõrva sosistab.
Bianca oli selles mõttes tagasihoidlik, et piljardisaalis oma reaalsest elust väga ei rääkinud. Ilmselgelt püüdis ta reaalset ja virtuaalset elu lahus hoida. Paulgi oli sellest aru saanud, et kõik muu on lubatud, aga piljardisaalis teistega ühises toas olles, pole vaja välja näidata, et ta on mingilgi moel eelistatud seisuses.
Viimastel päevadel oli Paul tööoludest tingituna sunnitud tihtipeale Reinu juures ööbima. Seetõttu avanes Reinul võimalus kuulata pealt kõiki telefonikõnesid, millega Bianca ja Paul õhtuti teineteist magama rääkisid ning ka neid, millega neiu Pauli äratas. Tegelikult Rein neid kõnesid kuulata ei tahtnud, aga kui suhteliselt kõrva ääres ikkagi räägitakse, siis tahes või tahtmata kuuled ka midagi.
Paulist ja Biancast olid saanud sõbrad. Bianca vägagi kinnise inimesena oli vähesel määral hakanud Pauli usaldama. Sellest tulenevalt oli nende jutt ka isiklikumaks läinud ning räägiti asjadest, mida teadsid vaid vähesed. Paulile seevastu meeldis igas mõttes piire kombata. Seda ta vaikselt oma küsimuste ja jutu juhtimisega ka tegi, uurimaks, kas neiu jaoks ka tabuteemasid esineb või mitte ning mis temaatika võiks vähe tundlikum olla. Paul ise jättis neiule esialgu küllaltki avatud loomuse ja hingega inimese mulje, kes on valmis kõikidel teemadel kaasa rääkima. Nii endast, kui maailmavaadetest. Tema silmaring näis tohutu. Ometi sai aja jooksul selgeks, et tegelikkuses on noormehe jutukuse taga õrn ning kartlik süda peidus, mis avab end väga harva ja väga vähestele. Omamoodi kaval taktika muidugi, ajada kogu aeg ohtralt ümmargust juttu, konkreetse eesmärgini jõudmata.
Ühel õhtul, kui kõik oli nagu tavaliselt, mil noored rääkisid järjekordselt oma elust ja igapäevastest tegemistest, suunas noormees sujuvalt juttu aina enam Bianca eraelu peale. Ta uuris muuhulgas näiteks neiu seotust mõne meesterahvaga, tema läbisaamist lapse isaga ja oma vanematega ning valmidust uue suhte loomiseks. Noormehe suureks üllatuseks sai ta neiult konkreetsed vastused kõikidele küsimustele. Selliseks usalduseks ei olnud Paul veel valmis, kuigi sisimas lootis paljutki. Sel hetkel mõistis noormees esmakordselt, et ta ei ole selle neiu suhtes enam kaugeltki mitte ükskõikne. Millal täpsemalt mingid sisemised ärritused kiirenevate südametuksete saatel tekkima hakkasid, ei teadnud täpselt ei Paul ise, ega suure tõenäosusega ka keegi teine.
Sel õhtul venis noorte kudrutamine küllaltki pikaks. Esimesed paar tundi nad suhtlesid ja rääkisid hoolega kõigest eelnevalt kirjutatust, kuid siis jäi Bianca magama. Paul otsustas natukene aega veel edasi rääkida, kuigi aimas, et neiu on juba ammu silmad sulgenud ning arvatavasti ei kuule ühtegi sõna. Jutuvada jätku põhjustas aga noormehe hirm, et kui ta magama jääb, siis võib noor kaunitar üles ärgata. On ju üsna tavapärane, et kui inimene jääb ühe või teise taustaheli saatel magama, siis selle järsk lõppemine äratab koheselt üles. Mõne aja pärast Paul siiski vaikis, kuid kõnet ei lõpetanud. Ta pani telefoni valjuhääldi peale ning seejärel asetas selle lauale, jäädes sõna otseses mõttes kuulama, kuidas neiu talle kõrva hingas. Alles mitu tundi hiljem sai ka Paul silmad kinni. Vahepealne aeg möödus noorel mehel vaid vaimutööd tehes. Ta liikus oma mõttemaailmas ringi vaid iseenda kujundatud tõdemuse ümber:
„Mis pagan see on, mis nüüd toimub? Nii valel ajal… Mul on ju terve suvi planeeritud, kõik täpselt teada, kus olen ja mida teen. Ma olen nii paljude erinevate üritustega seotud ja nüüd siis tekib mu ellu mingi naisolevus. Olin just paika pannud, et lähima poole aasta jooksul on naised vaid flirtimiseks, ei ole vaja kogu aeg mingit suhet ja armumist ning siis meeletult haiget saada. Ja näed, siin ma nüüd olen. Kell on 3 öösel ja mul ei ole midagi muud teha, kui püüda endas selgusele jõuda, kuidas edasi
