ei selgunud midagi. Segadusse aetud Paul uinus enne, kui oma mõtted kõik mõeldud sai.
Teine
Uue päeva hommikul helises äratuskell nagu tavaliselt, kuid kõne oli ääretult lühike. Bianca selgitas, et tal on täna palju tööd ja seepärast tuligi kõne kiirelt lõpetada. Nii palju aega neiu siiski leidis, et sai Pauli üles aetud ja nõnda oma püha missiooni täidetud.
Lõuna ajal (normaalsete inimeste jaoks on see hommik) helistas Bianca taas Paulile. Kogu pooleteisetunnine lõuna, mis neiul vaba oli ja mõeldud lõunasöögi manustamisele, kulus seekord täielikult noormehe tähelepanu nautimisele. Räägiti põgusalt eelmisel päeva juhtunust. Esimest korda julges Paul küsida neiu käest tema tunnete kohta. Vastuseks tuli midagi üsna umbmäärast, mis oli kõike muud kui Biancale omane. Igatahes sõnas neiu, et ega ta päris tundetu inimene ka ei ole. Mida enam noormees päris enda ja neiu vahel toimuva kohta, seda segasemaks läks Bianca jutt.
„Saa siis neist naistest aru,"käis noormehel välkmõte läbi pea. Raske oli tõesti aru saada, kui äärmiselt konkreetne ja lühikeste lausetega kõnelev inimene ühel hetkel ümarat juttu ajama hakkas. Paul leppis siiski olukorraga ja ega tal väga midagi üle ka ei jäänud. Valikuid ju suurt ei olnud.
Bianca oli langenud iseenda tunnete küüsi. Ta oli, sarnaselt Paulile, endale lubanud, et ei mingeid suhteid enne, kui Indrek on juba piisavalt suur poiss ja koolis õppimisega ka kõik korras. Jutt käis vähemalt kahest kui mitte kolmest aastast. Ometi oli Biancal tekkinud väikene kartus ja hirm iseenda suhtes. Ja seda sarnaselt temast praegusel hetkel huvitatud inimesele, kes külas olles oli nii üllatavalt ükskõikne ja endasse tõmbunud, kui seda üldse olla saabki. Kas tõesti paiskavad tunded elu pahupidi? Neiu suutis oma käitumist ja sõnavara kontrollida kordades paremini kui Paul. See aga ei vähendanud karvavõrdki tundeid tema sisimas.
Õhtul, mil noored uuesti jutustama sattusid, mainis Paul, et peab lähipäevil töö asjus Otepääle sõitma. Tal olevat seal päris mitu tundi vaba aega, mida ta heameelega veedaks koos Biancaga. Seda muidugi eeldusel, et neiu saab oma asjad nii sättida, et tuleb ka selleks ajaks Otepääle.
Pärast pikemat keerutamist ja usutlemist, et kas ja mis neiul plaanis on, suutis Paul lõpuks siiski oma mõtted ka välja öelda. Bianca arvas, et see ei olegi nii halb mõte ja küllap ta teeb siis sinna kanti asja ka. Nii saigi peaaegu, et kogemata jutu sees kokkulepitud nende teine kohtumine. Selleni oli küll mõni päev veel aega, kuid Paul oli juba nüüd ootusest ärevil ja rõõmus.
Järgmised sekundid, minutid, tunnid ja isegi päevad Paul lihtsalt säras. Ta oli kogu aeg heas tujus, viskas seltskonda valimata igal pool nalja ning sisendas oma sõpradesse positiivsust. Ka vestlused Bianca ja Pauli vahel venisid aina pikemaks ja pikemaks. Eelnevalt põhjendamata vesteldi nüüd juba kõikvõimalikel erinevatel teemadel keskmiselt 12 tundi ööpäevas. Ega nad ei oleks ise ka uskunud, et nii palju seda juttu jätkus, kuid hiljem nähtud telefonikõnede väljavõte rääkis oma keelt.
Kui Paul säras kogu selle aja, siis Bianca oli enda arvates vana rahu ise. Ainult töö juures hakkasid kolleegid küsima, et kas neiu on armunud. Väidetavalt oli ta oma riietuse, meigi ja tegelikult kogu väljanägemise suhtes viimaste päevade jooksul paljuski muutunud.
Päev enne kohtumist tuli Bianca ja Pauli vahel toimuv ka piljardisaalis teemaks. Pikemalt keeldusid mõlemad noored teemat kommenteerimast, kuid ega see ei vähendanud teiste virtuaalsete vestluskaaslaste lõkerdamis- ja tagarääkimisisu. Eks ohtralt fantaseerides läksid nii mõnedki noored oma ütlustega tugevalt üle sündsuse piiri. Eks virtuaalne elu olegi selline, kus keelepeks ületab isegi kõikvõimalikud kollase ajakirjanduse eetika piirid. Loomulikult ei ole säärane virtuaalne keskkond kaugeltki mitte kollane ajakirjandus, kus mingidki reeglid kehtivad. Siin võivad kõik rääkida nii palju kui tahavad ja mida vaid sülg suhu toob.
Järgmisel hommikul hakkasid Rein ja Paul end varakult sättima. Küllap oli varajane hommikutund ka üpriski suhteline mõiste. Nende kahe jaoks igatahes tundus kella üheksane äratus vägagi varajane.
Enne Otepääle minekut pidid noormehed veel Türilt ja Pärnust läbi minema. Mõlemas kohas oli neil kohtumine paari koostööpartneriga. Kõikjal püüti teha maksimaalselt kiiresti, et siis Otepääl olemiseks jääks nii palju vaba aega, kui vähegi võimalik. Kokkulepe oli, et Pärnust sõitma hakates helistab Paul Biancale, et viimane teaks arvestada, millal ennast sättima hakata, et ka õigeks ajaks päral olla.
Kõikvõimalikud kohtumised sujusid viperusteta, kuigi igavalt. Paul ei rääkinud pea midagi, pigem oli kõigega päri. Tema tavapärane jutukus oli saanud korraliku hoobi, mida paljud, kellega kohtuti, endamisi imestasid. Rein seevastu oli tavapärasest jutukam, kuid temagi sõnade seadmine ei viinud kõnelusi pikale. Peamine on, et kõik, mis tarvis, sai tehtud. Selle nimel, et kõik tehtud saaks, oskasid mõlemad noormehed kenasti seista. Nii hakatigi veidi pärast üht Pärnust kiirustades Otepää poole veerema. Kohe pärast linnapiiri ületamist haaras Paul oma nutitelefoni ning helistas Biancale.
Neiu oli terve hommiku rahulikult oma igapäevaseid toimetusi teinud. Ometi viimastel tundidel oli ta sisemiselt kuidagi närviline, nagu ootaks midagi ebamäärast. Teadmata täpselt mida. Telefoni helisedes, neiu lausa võpatas ärevusest. Ilmselt oli ootusärevus nii suur, et reaalsustaju oli kadunud ning unistuste hõlma vajudes, oli ka kadunud kindel teadmine, mida üldse oodata. Sellise võpatama paneva kõne tegi tegelikult hoopis Bianca vanaema, orienteeruvalt pool tundi enne Pauli helistamist. Esivanem pakkus eelnevalt välja, et kui neiu peab Otepääle minema, siis ta võib seni Indrekuga tegeleda. Nõnda oligi lapsehoidja kohale jõudnud ning palus viisakalt ukse avamist.
Pauli kõne oli seekord lühike. Nii lühikest kõnet ilmselt polnudki nende vahel olnud. Kõne pikkusel oli ka põhjus. Seekord hakkas Bianca end lihtsalt vaikselt sättima, et siis ka autorooli minna. End peeglist veel 10 korda ülevaadanuna, lippas neiu jooksujalu treppidest alla auto poole. Kõik vajalik kaasa võetud, auto käivitatud ning naeratus näole manatud, otsustas piiga Paulile tagasi helistada. Pea kogu aja, mil Bianca oma autoga maanteel sõitis, nad ka suhtlesid omavahel. Paul küll manitses, et peaasi, et selline suhtlemine ohtlikuks ei muutu, kuna roolis telefoniga rääkimine võib siiski tähelepanu hajutada, mis kindlasti kasuks ei tule. Bianca aga arvas, et nii kaua, kuni on rahulik sõitmine, saab ilusasti ka telefoniga suhelda. Seda kõike siis seni, kuni viimane linna piiridesse peaks jõudma.
Bianca jõudis Otepääle veidi enne kui noormehed. Ta läks linna suurimasse kaubanduskeskusse ning istus sinna kohvikusse, tellides endale tassikese nõgese teed. Just sel hetkel, kui neiu alustas tee sisse äsja kallatud suhkru sulatamist ja segamist lusika kaasabil, jõudsid ka Rein ja Paul kohale. Paul arvas, et vaataks kõige pealt poodi sisse, kui sealt näitsikut leida ei õnnestu, siis helistab ja uurib tema täpset asukohta. See kõne jäi siiski tegemata. Uksest sisse astudes, märkas Paul koheselt noort kaunitari aurava tassikesega. Noormehed seadsid oma sammud otsejoones neiu poole. Pärast erinevaid tervitusi ja viisakusavaldusi, mis kohati veidi isegi labasteks muutusid, otsustas Rein minna töö asju ajama, ehk lahendama probleeme, milleks üldse sõit Otepääle ette sai võetud. Paul küsis juba liikuma hakanud sõbralt, kas too ka abi vajab või saab ise hakkama ning sel juhul võib ta ju siia armsat naisolevust lõbustama jääda. Rein ei vastanud sellele küsimusele, vaid läks kelmikalt naeratades oma teed.
Paul jäi neiule sõnagi lausumata otsa vaatama. Lihtsalt puuris oma pilguga teise silma sügavustesse. Bianca ei ole just selline neiu, kellele meeldib meeletu tähelepanu. Samuti ei meeldi talle, kui teda pikalt jälgitakse. Ta ise ei vaata kunagi kellelegi eriti pikalt silma. Sestap hakkas ka tema vastas istuva noormehe sõnatus ning aktiivne jälgimine teda kergelt häirima.
„Et nüüd oled mu lõbupoiss, nagu ma aru sain," alustab neiu kelmikalt naeratades juttu.
„Kui sa seda soovid, siis ikka," saab
