peab. Neiul oli just teetassike tühjaks saanud ja sestap ei olnud tal midagi selle vastu, et end liigutada ja vabaneda juba häirima hakanud silma vaatamisest.
Noored olid saanud astuda vaid paar kolm sammu, kui Paul oma käe neiule pihku libistas. Tegu oli katsetusega, kas nende vahel susiseb siis midagi või on see vaid Pauli ühepoolne lootus. Bianca jaoks oli see käsi küll kerge üllatus, kuid ta võttis selle siiski rõõmuga vastu, surudes oma näpud noormehe näppude vahele. Mõlemad tundsid hetkeks meeldivat õnnelainet üle keha käivat. Pauli jaoks oli see moment kõige edasise alustala. Viimane oli veendunud, et kui praegu poleks neiu ta kätt vastu võtnud, siis poleks ta vähemalt sel kohtumisel julgenud teist korda üritadagi ja tont teab, kas järgmist kohtumist siis üldse kunagi tulekski.
Reinu juurde jõudes, manas Paul endale äärmiselt asjaliku näo ette ning vaatas erinevaid nõuandeid jagades, kuidas sõber tegutseb. Veidi hiljem ta siiski lõpetas targutamise. Ta küsis veel enda vajalikkuse kohta ja saades sellele rahuldava vastuse, hakkas noorpaar uuesti aeglaselt liikuma. Kui Rein ennist nägi noori käsikäes tulemas, siis oli kohe selge, et ega Paulist täna asja enam ei ole, vähemalt siin Otepääl ja parem on, kui nad ka jalus ei tolgenda. Mida rohkem nad omaette hoiavad, seda parem kõigile.
Bianca ja Paul suundusid, neiu ettepanekul, kaubanduskeskuse teisele korrusele, kus asus üüratute mõõtmetega raamatukauplus. Noor kaunitar tahtis endale üht raamatut osta, kuid ei mäletanud enam täpset pealkirja. Kuna praegusel momendil niikuinii midagi tarka teha ei olnud, siis näis just parim võimalus, oma kaaslasega käsikäes raamaturiiulite vahel aeglaselt ringi jalutades, soovitut taga otsida. Ka kõikvõimalikke raamatuid lehitsedes, jäid noored teine teise külge. Täpselt nagu nad oleksid kokku kleebitud.
Bianca leidis oma soovitud raamatu ning jäi süvenenult seda lehitsema. See oli esimene moment, mil neiu vabastas oma käed. Paul astus neiu selja taha, et üle õla piiluda, millega kaunitar tegeleb. Samal ajal libisesid noormehe käed ümber neiu piha ning said kõhu peal uuesti kokku. Paul toetas oma lõua õrnalt neiu õlale ning sulges silmad. Neiu magus lõhn tungis nii tugevalt noormehe ninasõõrmeisse, et sellele vastu panna ei olnud enam lihtsalt võimalik. Kogu tähelepanu oli kogunenud vaid sellele aroomile. Ka Bianca oli ammu juba silmad sulgenud. Peos lahti püsiv raamat oli kas sinna ununenud, või siis petteks möödakäijaile. Tegelikult pettis ta selle raamatuga ka Pauli ära. Viimane oli veendunud, et neiu loeb, mitte ei naudi tekkinud situatsiooni. Neiu aga tundis ühel hetkel end kuidagi kindlana, nagu kuskil paradiisis, kus reaalsustaju kaob ja rolli mängib vaid praegune hetk ning praegune tunne. Hetk hiljem oleks Biancal peos lahti olev raamat peaaegu mahagi kukkunud. Sellel oli ka oma põhjus. Nimelt otsustas Paul, hetkesituatsiooni arvestades, neiule mõista anda, kui kalliks ta teda peab ning suudles õrnalt neiu kaela. Sel momendil käis judin üle kogu Bianca keha. Reaalsusest oli saanud hingeline õndsustunne.
Raamat seekord siiski maha ei kukkunud. Enne seda sai igavikuna tundunud, kuid vaid viivu kestnud hetk läbi. Neiu lükkas raamatu kaaned koomale, vaatas naeratades oma kaaslasele otsa ning võttis suuna kassa poole. Esimest korda tundis Paul, et tuleb vaid kaasa minna ja lasta neiul end juhtida ja suunata, kuhu tahes.
Kassast läbi minnes, viskas neiu korraks pilgu kellale. See pani teda muigama. Noored olid raamatupoes „jalutanud" peaaegu tund aega. Trepist alla liikudes märkasid nad, kuidas Rein parasjagu asju kokku pakib. See tähendas vaid üht. Peagi on lahkumise aeg. Reinuni jõudes tegi Paul ettepaneku ka väikeseks lõunaks. See jäi aga ära, kuna Biancal olevat järgmine kohtumine kokku lepitud ja tal hakkas juba kergelt kiire. Nii otsustatigi minna autode juurde. Tehti tagasihoidlik head aega kalliring ning hakati autodesse istuma. Rein istus rooli, pani automakist muusika põhja ning jäi peeglist jälgima, kuidas Bianca Pauliga hüvasti jätab. Näitemäng oli ilmselt veenev. Igatahes ei kiirustanud Rein kordagi oma sõpra tagant.
Pärast mõneminutilist kallistust, otsustas Paul hakata auto ukse poole minema. See tal siiski ei õnnestunud. Neiu haaras viimasel sekundil noormehe kätest kinni ning tõmbas tagasi, et veel korra tugevalt kallistada. See plaan neiul siiski ei õnnestunud. Tagasi tõmmatud noormehe huuled tabasid otse neiu omi. Tahtmatult või plaanides, aga nad suudlesid esimest korda. Pärast pikki hellushooge, jagas Paul Biancale veel ohtralt musisid nii laubale, põsele kui ka kaelale. Ka see muside ring lõppes järjekordse suudlusega. Noored olid mõlemad kui ekstaasis. Kõik näis lihtsalt kuidagi üle ootuste ilus olevat. Ja mis kõige kummalisem- mitte ainult ei näinud, vaid ka oli.
Pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid teineteisest eemalduda, see siiski lõpuks ka õnnestus. Paul istus autosse ning sõitis minema, endal õnnistunnet väljendav nägu peas. Biancagi istus autosse, kuid ei säranud just nii palju kui tema kaaslane. Neiul oli tekkinud hirm tuleviku ja võimalike uute haiget saamiste pärast.
Pärast teist
Noortevaheline suhtlus arenes edasi. Mõnda aega hiljem, julges Paul esimest korda välja öelda, et on armunud. Bianca küsis kohe kiuslikult vastu, et kuidas see küll juhtus. Koheselt ei osanudki Paul sellisele küsimusele vastata, kuid veidi järele mõelnuna vastas:
„I-le pani punkti peale see, kui me autode juures ei suutnud kuidagi teineteisest eemalduda ja kuidas me terve päeva ringi jalutasime, käest kinni hoides ja kordagi lahti laskmata. Ja imeline oli ka hetk, kui ma seal raamatupoes sul ümbert kinni võtsin ja sa toetusid minu peale. Aga kindel on see, et kui me seal Otepääl kokku saime ja kui sa ei oleks mul käest kinni võtnud tol hetkel, kui ma vaikselt oma peo sinu poole libistasin, siis me ei oleks tänasel päeval need, kes me oleme."
„Niisiis- minu käest kinni haaramine määras kõik ja sealt sai meie lugu alguse," jätkab neiu kiusamist.
„Algus oli siiski varem. Mind näiteks üllatas tõsiselt see, et ühel hetkel sa hakkasidki mulle hommikuti helistama, et mind üles ajada. See oli nii ootamatu ja armas ja samas ka nii ilus. Ma arvan, et sellest sai kõik alguse ja jätk tuli meie aina pikematest telefonikõnedest. Aga, millal sinusse armusin, seda kindlat hetke on raske määratleda, lihtsalt aja jooksul selgus, et nii see on. Päris kindlasti olin ma sinusse armunud enne teist…"
Topeltmõrv
Seitse aastat tagasi olin ma veel noor. Nii sisemiselt kui väliselt. Seda viimast ilmselt veidi vähem, aga ikkagi oli uhke tunne, kui seadusandluse järgi nooreks kvalifitseerusin. Ma ei ole inimene, kes kahetseb. Alati, kui midagi läheb valesti või olen ise midagi mingil põhjusel teinud vigaselt või kehvasti, siis ma lihtsalt löön käega. Ju siis pidi nii minema. Pole mõtet ju taga halada seda, mis oli. Elama peaks siiski tuleviku perspektiive silmas pidades ja tänasel päeval rohkem mõtlema sellele, kuidas homme parem oleks. Ometi on läbi elatud seike, mis vaatamata elulistele veendumustele sunnivad ikkagi aeg-ajalt mõtlema olnule ja kahetsema. Täpsemalt ise teadmatagi, mida ja miks.
Oli kaunis kevadpäev. Mõned kuud tagasi olin üle saanud eelmisest suhtest, mis lihtsalt kokku varises, nagu kaardimajake. Pühendusin sajaprotsendiliselt tööle ning otsustasin, et lähitulevikus mitte ühtegi suhet ei tule. Kuna palgatöölisena ei pakutud mulle nii palju tegevust, kui mu hing sel hetkel vajas, otsustasin teise töökoha veel vastu võtta. Mõlemad kohad olid võimalusega kodus töötada, lihtsalt oluline oli, et kõik tehtud saaks. Nii oli kõik palju lihtsam ja keegi ei vaadanud imelikult, kui hommikust õhtuni ja mõnikord ka kogu öö istusin töö juures kontoris ning ajasin omi asju. Peamiselt siis tööalaseid.
Mõned kuud hiljem tekkis väikefirmas vajadus suurema tööjõu järele. Vähem kui kuuga suurendasin töötajate arvu neljalt inimeselt kahekümne peale. Kõik tundus sujuvat õiges suunas. Üks neist uutest töölistest, kelle endale tööle võtsin, tuli administraatori töökohale. Päris aus olla, siis ma ei saanudki aru, miks ma ta endale palkasin, kuid neiu oli nii huvitatud uuest kohast ja tundus, et teema, millega tegeleme, oli ka talle südamelähedane. Seega otsustasingi, et las olla meie kontori nii-öelda rõõmurull. Optimismist ja eneseusust tal küll puudust ei olnud. Vähemalt alguses
