Äratundmishirm. Lea Jaanimaa
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa страница 3
Mõttes oma võimalusi vaagides oli Meelika unustanud vaadata, millises ilmakaares maja olulised ruumid asusid. Tähtis ju, et näiteks köök ei asuks lõunas. Kuni maja veel ehitamata, saab köögi tõsta igasse ilmakaarde, kust kärbsed sisse ei lenda, ja elutuba ei tohiks jääda õhtupäikese poole.
„Mis mureks, ei ole sinu maitse järgi või?ˮ märkas Joonas ta murekortsu.
„Mõtlesid ennast või?ˮ viskas Meelika.
„Lähme sööma!ˮ lõigati ta nali vahedalt läbi.
Veski kõrts oli turiste umbselt täis ja Joonas ei viitsinud seal koha pärast oodata.
„Ei, siia pole meil küll asja. Lähme mujale.ˮ
Edasi käisid nad veel paarist kohast läbi, ent sama olukord oli neiski.
„Tead, ma unustasin maja juures ilmakaari vaadata,ˮ oli Meelika omades mõtetes.
„Mis sa neist vahid? Projektil on kõik kirjas. Topime ta ükskõik mispidi su kapsamaale, aga kui tahad veel korraks pilgu peale visata, siis homme vaatad.ˮ
„Hommee?ˮ venitas Meelika. „Kas me mitte täna ei pidanud Tallinnasse tagasi sõitma?ˮ
„Mis sul seal põleb? Endal pidi ju puhkus olema. Eks otsusta ise, mul aega on.ˮ
„Ma pole öelnud, et puhkus on. Töölt vaba nädal lihtsalt. Aga kus me siis siin oleme?ˮ napsas ta siiski visatud õngekonksust kinni.
„Sanatoorium Tervis on siinsamas. Võtame toa.ˮ
„Toad, tahtsid öelda?ˮ
„Minugipoolest.ˮ
Sanatooriumis vabu tube polnud. Teadja inimesena uuris mees tuusiku võimalust. Selgus, et oli täitsa olemas üks tuusik kahele ─ invatoaga.
„Mis tähendab invatoaga?ˮ ehmus Meelika. Selgus, et kõik on tavapärane, ainult uksed on laiemad ja tualetis on WC-pott tugiraamiga. Kergendusest puhkenud naeruga marssis Meelika nagu kelgunööri otsas Joonasele järele.
„Kaunitar, sa teadsid juba hommikul, et täna läheb peoks ja asi saab teoks..ˮ
„Misasja?ˮ oli Meelika jahmunud. „Ma olen su klient. Ära aja tööd ja oma eraelu segamini!ˮ
„Kullake, räägi mida tahad, aga sa tead väga hästi, et täna laseme end lõdvaks.ˮ
„Jää vait! Ma olen enne ka hotellides ööbinud. Ma ei ütle, et olen nunn, aga tean, mis millega kokku käib. Minu maja ehitus nüüd küll läbi sinu voodi käima ei hakka. Sa oled ikka väga heal arvamusel endast. Aina ebameeldivamaks sa iga sekundiga muutud. Miks sa nii käitud?ˮ
„Toome poest midagi närimiseks ka või? Õhtu alles noor, tahaks midagi. Lõhet või …ˮ lõikas jälle Joonas Meelika jutu läbi. Meelika järgnes alistunult.
Kui hull see töökaaslase mehe sõber ikka olla saab, ju paneb teda lihtsalt proovile.
„Mida võtame, konjakit jood?ˮ küsis Joonas.
Meelika avas suu, et joogist keelduda ja meenutada teisele, et mindi lõhet ostma, ent Joonas jõudis ette:
„Ma arvan, et võtame tänaseks puhuks midagi kanget ja puhast. Sul kergem, mul kergem.ˮ
„Tead, lõpeta juba see seksijutt…ˮ
„Kes seksist räägib? Mina räägin pohmakast!ˮ
„Väga vaimukas!ˮ kõverdas Meelika huuli, aga kuhu tal ikka minna oli.
Hirmuäratavalt suurte poekottidega läksid nad hotelli tagasi. Administraator võttis lugemisprillid ninalt ja, saates neid pika elunäinud pilguga, hüüdis järele:
„Meil on toitlustamine ka hinna sees, ja saun ja bassein ja massaaž, hommikul kell kaheksa olge palun söögisaalis!ˮ
Joonas lõi vaheukse tagantkätt jalaga kinni.
– 5 -
Meelika oli õppinud leppima paljude asjadega, ent üks, mis tal alati harja punaseks ajas, oli ebaviisakus. Joonase käitumist võis pidada lausa jämedaks. Administraatori ees oli Meelikal piinlik. Tegi ju tema oma tööd püüdlikult, kuigi oleks võinud edasi raamatut lugeda.
Hotellituba oli avar. Kahe voodi vahel olid öökapid, vastasseinas laud kandiku, veeklaaside ning telefoniaparaadiga. Meelika lihtsalt istus ja vaatas, kuidas mees nagu mängeldes kattis neile laua ja silma hakkas veel see, et enne joogi välja valamist pesi ja kuivatas ta klaasid üle.
„Arvan, et selleks on siin tugiraamid, kui ma ei jaksa peale selle kraami ära söömist õieti liikuda enam,ˮ eputas Meelika, et vähegi seltskondlikkust välja näidata.
„Kaunitar, selle kõhu ikka enne teeme sulle ette!ˮ
„Ma rääkisin, et lähen paksuks.ˮ
„Ära edvista, sul on missimõõdud ja sa tead seda väga hästi, mitte nagu mõnel teisel naisel – kõik kolm mõõtu üheksakümmend.ˮ
Meelika jäi lihtsalt vait. Joonas ulatas konjakiklaasi:
„Võtan selle terviseks, et alustatud teekond edukalt lõpuni jõuaks!ˮ ütles Joonas.
„Kas hakkad testamenti tegema, et otsi kokku võtad?ˮ mängis Meelika taipamatut.
„Tead tüdruk, selle toostiga ma seda küll ei mõelnud. Ma ei mõelnud isegi sinu rajalt maha võtmist, see paratamatu asi ei vaja isegi toosti mitte. Sinu kodu ehitamist pidasin silmas. Esimene samm on tehtud, nüüd paneme seitsmepenikoormasaapad jalga ja astume joonelt soolaleivapeoni välja.ˮ
„Miks sa arvad, et soolaleivapidu tuleb? Äkki teen hoopis suhkrusaiapeo?ˮ
„Jah, sa teed lausa meepotipeo. Ise oled keskel ja naudid, kuidas mehed su ümber sumisevad ─ see sulle meeldiks.ˮ
Joonas takseeris Meelikat vidukil silmadega. Meelika tõmbas automaatselt põlved koomale.
„Mis sa neist põlvedest pingutad? Tead ju küll, kuidas laste nukud käituvad, kui nad pikali pannakse.ˮ
„Need on blondide anekdoodid. Minu puhul see ei kehti.ˮ
„Mis on su juuste loomulik toon?ˮ küsis mees küsimuse, mis on Meelikat terve elu ärritanud.
„Seesama tume ongi. Juba väikese lapsena oli mul eestlase kohta ebaloomulikult tume pea.ˮ
„Kas sa oled kogu aeg Tallinnas elanud?ˮ läks Joonas joonaselikult teemaga mujale. „Ma nagu oleksin sind kusagil kohanud. Trukkinud pole, aga näinud kindlasti.ˮ
„Ole vait oma trukkimisega! Sugumürsk oled või?ˮ
„Ei ole, aga mul on tulnud elus palju naisi tundma õppida. Kui olin noor, siis meeldisid vanemad naised, nooremad ei andnud kätte. Ma ei olnud eriti pikkade killast. Vanemaks saades läksid pruudid nooremaks.ˮ
„Naine