kutsu ja ära vaata, kui ei meeldi!ˮ
„Ikka vaatan, sa oled kuidagi eriline naine. Selline maalähedaselt armas. Aga ära aja nina püsti, vigu on sinus rohkem, kui sa ise aimatagi suudad.ˮ
Ei teadnud Meelika veel sel hetkel põhjust, aga ta läks üle keha kuumaks, kuigi oleks võinud solvuda. Ta ei taibanud, millega Joonas naised ära lummab. Ta ei tee ju selles suunas midagi tavapärast, pigem vastupidi. Ta pole isegi viisakas mitte. Meelika pidi endale vastumeelselt tunnistama, et ka tema oli üht jalga pidi silmuses.
– 7 -
„Sa ei vastanud mu küsimusele,ˮ meenutas mees.
„Ah et kas ma veel konjakit juurde soovin? Loogiline, et jah,ˮ naeris Meelika purjus inimese kombel. „Mul on keel pehme, aga pea selge. Igal juhul, ära loodagi midagi!ˮ
„Ma ei loodagi, ma tean,ˮ tuli lühike, kuid kindel vastus mehelt. „Äkki sa nüüd vastad mulle, kellega sa koos elad?ˮ
„Kellegagi ei ela, üksi olen. Ütleme nii, et mul on kohustused ainult iseenda ja südametunnistuse ees.ˮ
„Uskumatu,ˮ ütles Joonas.
„Miks uskumatu?ˮ imestas Meelika.
„Loogiline, et uskumatu.ˮ
„Ma juba pikemat aega tegelen mehele mitte minemisega,ˮ täpsustas Meelika.
Joonas mõõtis teda pika pilguga.
„Nii raske su elu ka ei pea olema.ˮ
„Raske või mitte, mina olen rahul, mul on sõpru. Oma voodielu kohta ma kommentaare ei jaga, kui sa plaanid selle kohta küsida.ˮ
„Kell on palju! Ma olen noortele ikka rääkinud, et pole mõtet öö läbi pipardada ja siis hommikul ikka kätte anda – andku kohe kätte, siis saavad öö läbi rahulikult magada. Ma lähen duši alla,ˮ pani Joonas kolksatades konjakiklaasi öökapile.
Meelika tahtis talle järele hüüda, et erandid kinnitavad reeglit, aga Joonas oli juba duši all ja Meelikale tundus, et ta kuulis peeretamist. Veeprotseduurid kestsid kümmekond minutit.
„Mis aasta väljalase sa oled?ˮ küsis Joonas duširuumist väljudes. Hoogsalt ja häbenemata kuivatas ta saunalinaga oma karvast keha. Meelika ei teadnud, kuhu oma silmi peita, ja siis suunas ta pilgu sinna, kuhu mees teadis seda suunatavat – kubemesse. Järjekordselt valgus kuumalaine üle Meelika keha.
„Ma … ma…ˮ kokutas Meelika, „mis tähtsust sel on, mis aasta väljalase, pealegi …ˮ
„Jah, ma tean, et naisterahva käest ta vanust ei küsita,ˮ lõpetas Joonas Meelika lause. „Ütle siis, mis aastal sa keskkooli lõpetasid?ˮ
„Käi põrgu!ˮ
Joonas ei käinud põrgu, vaid arutas edasi: „See on selge, et minust oled sa kümmekond aastat kindlasti noorem. Muide, tüdruk, kui sa oma suu kinni hoiaksid, paistaksid sa palju noorem.ˮ
„Ups, sa ise ütlesid ju, et mul on ilusad hambad.ˮ
„Ma räägin sellest, mida sa hammaste vahelt välja lased.ˮ
„Midagi on valesti või?ˮ
„Ei ole, aga see, mida sa räägid, ja see, kuidas räägid, reedab sinust nii mõndagi.ˮ
„Ma ei varjagi midagi. Kunagi räägin sulle kõigest. Jõua aeg ära oodata!ˮ
Meelika ehmus oma väljaöeldust. Ta ei plaani ometi selle mehega suhtesse minna!
„Kas sina pesema ei lähegi? Kas sa selle pärast oledki nii tume, et ei pese ennast kunagi?ˮ
„Ole vait!ˮ Meelika sai aru, mille peale ta tegelikult ärritus. See oli pilk lähitulevikku, aega, mil tema väljub invaduširuumist end aeglaselt kuivatades.
Meelika on vaba naine vabal maal, ta ei pea endale piiranguid seadma. Mõned tema sõbrannad vahetasid partnereid tihemini kui pesu. Samas oli ka selliseid, kellel polnud isegi kedagi, kelle peale jõuluõhtul mõelda. Meelikal on õigus iseendale reegleid teha ja neid ka rikkuda, nagu Joonas oli öelnud. Meelika traagika oli aga selles, et kogu aeg tiirutasid ta ümber temast palju nooremad mehed. Ehk tõmbaski Meelikat Joonase poole just see, et mees oli temast vanem. Meelika ei arvanud enam ammu, et temaealised mehed on reeglina seanahast portfelliga suurekõhulised pässid, kelle kõõmahelbes hõredad peanupud kipuvad vägisi piljardikuuliks muutuma. Oli ju väga soliidseid ja sportlikke eesti mehi tänavapildis küllaga näha. Välismaalaste vastu oli Meelikal lausa allergia. Ta tuttavad aina imestasid, miks ometi juba ei kuulda tema heast partiist ja luksuslikust elust välisriigis. Milleks? Igal rahvusel on omad traditsioonid ja muu selline, mis varem või hiljem tunda annab ja võõrsil häirima hakkab. Kuigi ta oskab enam-vähem rahuldavalt mitut võõrkeelt, ei tahaks ta pidevalt suhelda neist üheski. Vahel sooviks näiteks mõnda anekdooti rääkida… võta või kehakeel appi, ikka keerad nalja tuksi. Kuna Meelikal polnudki päevakorras mehele minna, oli ta väga vilets vestluskaaslane selliste murede käes vaevlevate naiste seltskonnas.
Meelika oli duši all kainenenud ja lausa imestas, et tõmme mehe poole polnud sugugi vähenenud, pigem vastupidi.
Korraks käis peast läbi mõte, et Joonas on ju abielus, aga mis seal vahet. Kui Joonast uskuda, on ta abielus kohusetundest ja sõprusest ja ega Meelika ootagi käe ja südame palumist. Kodus oli ta liiga tihti üksinda uinunud ja ärganud oma suures voodis. Vahel tuli nii suur kaisuisu peale, et oleks tahtnud kisendada. Ühel sellisel ööl pani ta end riidesse, istus autosse ja hakkas telefonimenüüst numbreid läbi klõpsima. Lõpuks pani autouksed lukku ja läks tuppa tagasi. Ei olnud ühtegi sellist meest, keda oleks tahtnud, enamus sobiski sõbraks paremini ja halastuskrõps rikkunuks sellegi.
Meelikal oli küll mõtteis keegi, kes ehk temalt kõnet või meili ootab. Meelika alateadvuses on selle mehe jaoks koht südame kõige pimedamas sopis, aga ainult alateadvuses. Kuigi nad pole sel teemal rääkinud ja rääkinud pole nad üldse viimasel aastal, on Meelikal tunne, et see kiindumus pole platooniline ja mees armastab omal moel tedagi, või siis ka mitte. Selle kogemata tuttavaks saadud mehega oleks Meelika tahtnud lähemalt tutvust sobitada ja ehk koos elamagi hakata. Oli ainult üks aga… ja see muutis kõik.
– 8 -
Meelika tegi nuustiku dušigeeliga kokku ja meenutas Karl-Erikut…
Ühel päeval astus Meelikagi nende lugematute inimeste ridadesse, kellel õnnestus kaotada oma mobiiltelefon. Selle kohta tavatseti öelda, et telefon varastati, pandi rotti, tõmmati ära. Tema oma tõesti kadus, kui ta oli selle libistanud viltusesse mantlitaskusse, kust see siis ennast välja poetas. Meelika oli paanikas, kui juhtunu avastas. Koduvalvesüsteemgi oli ühendatud tema mobiiliga, mida enam polnud. Samuti oli seal sees kogu ta aastatepikkune suhtluspagas. Koopiaid polnud ta numbritest teinud ja nii ta pidigi oskama edasi elada, mälusopis viis lihtsamat numbrit, millest üks kuulus talle endale. Meelika läks kohvikusse, kuna oli tööpäev, ning valis töötelefonilt oma numbri. Telefon kutsus. Lootus kadus aga sama kiirelt, kui oli tekkinudki. Vastu seda ei võetud. Ja nii kümneid kordi jutti, kuni viimaks:
„…Meelika telefon kuuleb.ˮ
Elevusest oma õnne üle pillas ta telefonitoru põrandale. Kõne see ometi katkestada ei oleks tohtinud, aga telefon andis juba kinnist signaali. Ta valis uuesti enda mobiili numbri, telefon oli välja lülitatud. Polnud välistatud, et
