see ära. Ma kahtlustan, et su peanupp tuikab.ˮ
Mees käitus kuidagi malbelt, näitamata oma tavalist kuraasi.
„Tere hommikust, Joonas, kust tulek? Sa nii vara üleval, kas käisid juba kedagi põrutamas?ˮ nöökas Meelika.
„Ära nori teist, teine oli väsinud,ˮ ütles Joonas ja läks uksest välja. Meelikal oli piinlik oma ülbuse pärast. Kohe tuli Joonas siiski tagasi ja hüüdis juba ukselt:
„Mis asja sa jokutad, panin massaažiajad kinni ja pärast käime basseinist ja aurusaunast ka läbi. Saad oma söögile õige suuna anda ja enesetunde paremaks. Massaaž teeb head, ainevahetus hakkab tööle ja veri ringi käima. Ootan all.ˮ
Bassein oli vanureid täis ja mitte kusagilt ei kostnud eesti keelt. Meelika polnud iial nii palju närtsinud ihusid näinud, aga oli täiesti mõistetav, et Soome pensionäridele on meie sanatooriumide hinnad silguleivaraha.
„Tead, tirts, eemalt vaatajale jääb mulje, et vändatakse Viktoria’s Secreti reklaamfilmi, kus helesinises basseinivees sulistavad kirevate trikoodega keemiliste lokkidega hallpead ja nende keskel tõmmu siresäär oma valge eksklusiivpesuga, oi kurja!ˮ
Kuna Joonas oli ainus meeskülastaja ja pealegi veel üleriietega, tekitas ta räme irvitamine piinliku segaduse. Igaks juhuks ronis Meelika kiirelt veest välja ja tõttas riietuma.
„No sa ikka oskad lame olla,ˮ noomis käigu pealt Joonast, kuigi mees ei olnud kedagi solvanudki.
Söögisaali külastamiseks olid turistid end pidulikult riietanud, mõnel proual ilutses peas valgest punutisest kübar ja Meelika silmas pärlitest kaelakeedki. Oldi ju puhkusel ja iga hetke sellest kasutati maksimaalselt. Rikkamad ameeriklased ostsid matkelaevale pileti, mis kehtis elupäevade lõpuni. Skandinaavlased ja sakslased olid rahul Baltimaadega.
– 10 -
Pärast hommikukohvi istusid nad autosse ja hakkasid sadama poole sõitma. Maja vaatamine ununes. See polnud ka oluline. Meelikale oli kergenduseks, et eelmine öö lõppes siiski nii nagu ta lõppes. See oli Joonase enesekindlusele just õige lahendus. Mees peabki vaeva nägema ja seda tõotas Meelika talle õpetada.
Kuivastu tee oli autosid täis, kõik need tõttasid laevale. Joonas oli hästi välja puhanud, sest jutustas vahetpidamata. Ei olnud vaja ka pikalt oodata, õige pea jõudis ta naisteteemani. Põhjuseks oli seekord tankla müüjanna, kes Joonasega õiendas, kuna mehel kokakoolat ostma minnes viiekümnesest väiksemat raha polnud anda. Joonas siis mainis mittetemalikult leebelt, et vahetusraha peaks ikka tankla teenindaja mure olema. Vastu nähvati, et neil küll säärast kohustust pole. Joonas palus võltsmalbelt vabandust selle eest, et oli eriarvamusel. Näitsik vastas pobinal, et tal kama kaks. Joonas leidis peale taskute puistamist vajaliku peenraha, võttis tänades joogi, istus muiates autosse ja ulatas pudeli Meelikale. Ka karastusjookide külmkapis hoidmine polnud selles bensiinijaamas ilmselt kohustuslik, sest korki avades tekitas Meelika purskkaevu.
„No mis tuletõrjujat sa mängid,ˮ naeris mees ja koukis põuetaskust välja säravvalge riidest taskurätiku.
Meelika pahvatas naerma:
„Issakene, kas selliseid taskurätte ka veel keegi kasutab!ˮ
Joonas vaatas ise ka rätikut.
„Mul on see vana harjumus ajast, kui tegelesin maadlusega. Seal alailma veri lendas. Enne ei lubatud platsilegi, kui oli ette näidata ninarätt.ˮ
Meelika uuris uuesti Joonase vana vigastust ninajuurel ja kirjutas selle trenni arvele. Ta ei hakanud täpsemalt pärima, sest nagunii oleks kuulnud lugu, kuidas mingi naise pärast kakeldud sai. Meelika ei tahtnud ühestki naisest rohkem midagi kuulda. Ta hakkas juba kahtlemagi, kas selle suure jutu taga Joonasel üldse tegusid on.
„See tanklabitsh oli ikka klähvija küll. Ise veel nii pisikest kasvu. Eks väikesed koerad klähvivadki, loodus dikteerib. Tead, miks ma esimesest naisest lahku läksin?ˮ
„Hakkab pihta!ˮ ohkas Meelika ja pööras mehele selja. Kiirust ületasid nad kohe kindlasti, sest mööduvad põllud lausa lendasid akna kõrvalt läbi.
Joonas peatus ühe vana mõisahoone ees.
– 11 -
Pargi alleel sõites avastas Meelika, et polnud märganudki varem, et sügise saabumise märgina on lehed hakanud kolletama. Sügis oli ta lemmikaastaaeg. Lapsena maal elades meeldis tal sulguda ärklituppa, sättida keha mugavalt reformpõhjaga voodisse patjade najale ja lugeda raamatut. Alati olid laual õunad, mida ta vahetpidamata järas.
Raamatud olidki tema kõige suuremad sõbrad. Meelika lausa tundis sellele mõeldes päikesest ja vihmast tekkinud omapärast lõhna. Oma kinnisevõitu iseloomuga armastas ta vaikust ning eraklust. Parim muusika oli rabin, mis sügissadudega katuseplekil mängis. Meenutus lapsepõlvekodust tõi talle meelde põhjuse, miks ta hetkel viibib võõra mehe seltsis kauni loodusega võõras kohas. Ta ihkas kodu, kus oli tema enda maailm ja omad õigused.
„Jah, ma tahan maja!ˮ Kogemata ütles ta selle mõtte välja häälega.
„Ei, kaunitar, seda maja sa ei saa, see ei ole müügis. Astu nüüd välja, lähme uurime, kas antakse midagi hamba alla. See restoran avati hiljuti, ma ise ka pole veel siia kontrollkäiku teinud, saame näha, mis menüüd pakuvad. Noh, siva-siva, ära passi midagi suu ammuli loodust, luban, et see püsib samasugusena ka siis, kui oleme kõhud täis parkinud.ˮ
Toitu oodates tuli Joonaselt järgmine lugu ja Meelika lootis tõemeeli, et see ei sisalda midagi, mis söögiisu peletab. Ta oli tellinud kapsarulle.
„Tead, ühel mu pruudil oli vist midagi sisikonnast ära lõigatud. Sõi, mida tahtis ja palju tahtis, ja paksuks ei läinud. Restoranis pidin alati ettekandjale selgitama, et daamile palun see rasvane seapraad ja mulle kanafilee riisiga.ˮ
Joonasele ei jäänud Meelika grimass märkamata:
„Mis viga, preili?ˮ
„Kas lepime kokku, et nilbetel teemadel enam ei räägi?ˮ anus Meelika.
„Sõna „preiliˮ ei ole ju nilbe, vanamoodne ehk veidi,ˮ mängis Joonas ja jätkas:
„Ära ärritu, kortsud tulevad ja suu vajub kriipsuks. Hoia seda, mida loodus on sulle kinkinud.ˮ
– 12 -
Meelika mõtles Joonase pihtimistest. Oh õudust, milliste naistega mees on suhetes olnud! Meelika oli aastaid tagasi maale sõites bussiaknast näinud, kuidas kari mehi kuuseheki poole marssis ja ühel rippus alaspidi peaga üle õla visatuna porgandpaljas naine. Jäi mulje, et naine oli purjus ja ei hoolinud, mida temaga tehakse. Meelikat vaevas selle vaatepildi võikus kaua aega.
„Kas su oma naine on korralik?ˮ uuris ta Joonaselt.
„Loogiline! Kunagi ta küll pettis mind, jäi vahele ka. Ise reetis end, kui ta sõbranna tuli külla sama joobariga, kes oli minu naise armuke. Vihkav armukade silmavaade reetis ta.ˮ
„Ja sa andsid talle andeks?ˮ
„Muidugi. Ta teab, et mul on suhteid kõikjal. Ühte mu armukest ta lausa sõimas, kui see mu maha jättis.ˮ
„Sind kuulates ei julge mina küll end avalikus kohas sinuga
