vihastas Meelika, sel korral kogu hingest.
Meelikale kangastusid ilaste lõugadega töölised, kes teda mõttes riidest lahti koorivad. Ta ei olnud harjunud elu sellise tahuga. Labaseid tuttavaid tal polnudki. Vandumist tuli küll endalgi ette, näiteks liikluses, aga see polnud elustill.
„Elu ei ole lill, nukuke. Mõni mängib nii peent preilit, et õlekõrski ei lähe tagumikust sisse, aga paku grupiseks välja ja kohe on nõus. Inimesed on silmakirjalikud, sa tead seda isegi.ˮ
„Ma ei usu!ˮ
„Mida, silmakirjalikkust või?ˮ
„Ei, seda grupiseksi juttu.ˮ
„Usud küll, ära tule ütlema, et sa pole grupikas osalenud. Mina küll olen, aga pealtvaatajana.ˮ Meelika ei osanud sel teemal kaasa rääkida.
„Tead, ma pole saanud ei öelda, sest keegi pole mind kunagi kutsunudki. Minul on vanamoodsad põhimõtted ja ma tahan endaga hästi läbi saada.ˮ
„Endaga hästi läbi saada, masturbeerimist mõtled või? Ära end sellega liiga ära harjuta, need vibraatorid teevad naistele karuteene. Võdistavad tuimaks ja pärast ei saagi muud moodi.ˮ
„Ei, ma mõtlesin moraali. Tahan seda hoida sellisena nagu on. Tean, mida endale luban ja kust tuleb piir. Teeme nii, et lõpetame nüüd need harivad teemad ja räägime natukene ka mu majast.ˮ
Tallinn paistis, aga Meelika ei teadnud maja saatusest midagi. See tunduski seitsmendajärguline asi sel reisil. Äkitselt Meelika kiljatas ja surus parema jala vastu põrandat lootuses pedaali leida.
„Palun, ära kihuta nii kiiresti!ˮ
„Noh, mis hakkas, näen su silmakestes surmahirmu!..ˮ Joonas võttis hoo maha.
„Kas sa neiu ka tead, kui väike on tõenäosus selles autos viga saada? Sa vaata, kui paksud on sel uksepostid ja kõik muud talad, turvapatju on kaheksa tükki. Need võtavad su ilusasti kaissu, kui pauk käib. Linnas sõites hoian küll kiiruse ilusti seitsmekümne peal.ˮ
„Viiskümmend on ju lubatud,ˮ parandas Meelika.
„Ole nüüd, ma saan ju parkimistrahvi, kui nii aeglaselt sõidan.ˮ
Kui Meelika oli ära kuulanud kõik need lisad, mis on S-klassi Mercedesel, ütles ta selgituseks:
„Ma ei vaidlegi, ma lihtsalt kardan kiirust. Mul hakkab kõrvus kumisema ja ära palun hakka loetlema, kui palju kilomeetreid sa elu jooksul oled autot roolinud. Mina räägin liikluskultuurist ja austusest teiste liiklejate vastu. Ükskord foori tagant kiirendades ja kohe seejärel pidurdades lendas mul endal tagaistmelt piimapakk vastu esiistet ja sisu voolas põrandale. Rookisin hoolega, aga jube laibalõhn oli masinas veel nädalaid. See püsis tegelikult vist kauemgi, kuid müüsin auto maha.ˮ
Ka Meelika sõbranna pere jäi samal põhjusel autost ilma. Tolle mees oli otsustanud metsavahel peatuse teha, et hädal käia, aga ei vaadanud tahavaatepeeglisse. Sealt tuli külamees jalgrattal ja sõitis otse vastu ust. „Auto oli valget paska täis ja kraavist kostus sõimuˮ, oli sõbranna mees avariid kirjeldanud. Viga jalgrattur ei saanud, aga lenksu otsas olnud piimanõu sisu läigatas salongi. Puhtaks seda autot ei saadudki.
„Tean seda lõhna, hullematki veel. Minagi olen pidanud oma autost loobuma, aga mitte enda lohakuse tõttu. Mind võttis rajalt maha kunagi miilits, kes avariikohal askeldas. Luba küsimata laadis ta mu auto tagaistmele verise laiba ja kamandas mind seda Valka transportima. Sa ei taha teada, mis lehk nädala möödudes mu autos oli.ˮ
„Mina aga ei võta juba pikemat aega hääletajaid peale. Üks põhjus ongi seotud lõhnaga, mida nad tekitavad. Teine on jutt, mida kiputakse rääkima. No mis see mind huvitama peaks, kui viletsalt või hästi võhivõõral inimesel läheb. Olgu tänulik, vait ja rahul, et kohale viiakse. Erandina võtsin ühel jaaniööl peale sõdurpoisi, kes titesammul maanteed mõõtis ja isegi kätt ei tõstnud. Peatusin ja pakkusin ise küüti. Istus vaikselt autosse ja nimetas sihtpunktiks linna, mis asus teises Eesti otsas. Kuigi mul polnud sinna asja, viisin ta ära. Tema koduväravas üks naisterahvas, ilmselt ema, tänas mind kättpidi. Rääkis, et poeg oli sõjaväes haigestunud mädasesse meningiiti ja pärast pikka põdemist koju saadetud.ˮ
Meelika oli varasematel aegadel sagedasti hääletajaid peale võtnud, ta ise oli maal elades alailma just pöidlaküüti kasutades pealinna vahet liigelnud. Nii naljakas oli olnud kunagi vaadata, kuidas tütarlaps koos kontrabassiga sõiduautosse mahutati, aga noormeeste rivi jäigi oma sõiduõnne ootama. Lapsega hääletajatest sõitis Meelika laia kaarega mööda, ei tahtnud vastutust. Ühel korral tegi lausvihmas vehkinud perekonnale erandi ja viis nad Tallinna. Terve tee haisesid isal sokid ja laps tagus jalgadega vastu Meelika istme seljatuge. Takkapihta oli ema lisaks enda vihmavarjule ka Meelika oma tagaistmelt kaasa rabanud.
Tallinn paistis. Kuigi Meelika polnud peale rääkimise ja kuulamise midagi teinud, tundis ta end rampväsinuna. Ta oli informatsioonist küllastunud. Tõde aga oli, et majaehitajast sai ta teada palju, ehitamisest mitte midagi.
– 13 -
„Käime kohe Atsi juurest läbi ja anname teada, mida Saaremaa maja juures muutma peaks.ˮ
„Ma veel ei tea. Arutan enne ühe oma sõbraga läbi,ˮ kõhkles Meelika.
„Mis sõbraga? Sa saadanas kohe pead hoorama!ˮ
Joonasel oli kummaline huumor. Isegi terava taibuga Meelikal oli raske sellega harjuda.
Ats oli oma silmad jälle ninajuurele kokku joonud. Meelikat valdas kahtlus, kas ta ikka saab selle projekti nii odavalt ja lihtsalt kätte, nagu paistis. Joonas luges seda ta pilgust ning rahustas:
„Ats on tsüklis, see mees on nüüd pikalt aut. Eks ma joonistan selle projekti ise valmis.ˮ
„Oskad või?ˮ kahtles Meelika.
„Ma olen koolis käinud,ˮ poetas Joonas kõigest. Meelikat see ei veennud.
„Ma pean praegu koju minema, mul on vaja kodus olla. Ma helistan sulle homme. Ära saa minust valesti aru, aga ma pean kohe koju minema, mul on vaja!ˮ
„Mine pealegi, kui kiheleb!ˮ sai ta kahemõttelise käsu..
Meelika tundis, et ta mõõt sai täis. Kuigi ta oleks pidanud olema Joonasele tänulik reisi eest, tundis ta hoopis tülgastust.
Kodus pani ta vannivee jooksma ning oli kindel, et ei suuda mitte midagi mõelda Joonasest, Atsist ega kõledal väljal nähtud majast. Ta võtab aja maha ja kui on kõik korralikult läbi seedinud, otsib uue ehitusfirma.
Meelika uinus sel õhtul rahunenuna unenägudeta unne. Kiire aeg oli möödas ja ta lubas endale, et enne kevadet ei mõtle ta ei majast ega selle valmimisest. Hommikul ärkas ta ehmatusega mobiilihelina peale.
„Aja nüüd kark alla ja sõida mööda käsipuud alla. Olen su ukse ees!ˮ
Kõige vähem vajas Meelika sellist räuskamist, aga ometi riietus ta kiirelt ning istus Joonase autosse.
Koos sõitsid nad ühe korterelamu ette. Joonas käis korra ära ja tuli tagasi võtmekimbuga.
„Siin ruumi ja valgust küllaga, tee homseks korter korda. Hakkame lõunast pihta. Toon siia kõik vajamineva.ˮ
„Mis
