„Rahu, leiba, vabadust!” – leidsid vastukaja isegi Inglise mereväelaste ridades. Cromiel oli suuri raskusi autoriteedi säilitamisega oma meeste üle. Oli olemas tegelik oht, et laevastik võib ilma lahinguta vaenlase poole üle minna. Ja sel juhul pidanuks kapten Cromie ise oma laevad põhja laskma.
Kaugel näis olevat aeg – vaevu kolm kuud tagasi –, mil ta oli oma armukesega Jäneda mõisa salongis tangot tantsinud. Krahvinna Schilling oli pidanud põgenema ja Stockholmis varjupaika otsima koos abikaasaga, kes oli endine tsaari ohvitser.
Cromie silmis oli Jäneda aga puutumatu pelgupaik, rahusadam, kuhu ta soovis uuesti naasta.
Kuidas võinuks ta aimata, et just samal ajal on Mura koos ema, Micky ja lastega Jäneda mõisa küünis peidus? Et nad varjavad end heinapallide taga, käsi Tanja ja Pauli suul, ning kuulavad õudusega, kuidas talupojad majapidamist rüüstavad. Et talumehed varastavad hobuseid ja lehmi. Lõikavad lammastel kõri läbi. Lõiguvad elusaid sigu, et neilt pekki võtta … Et Mura ühes teistega kuuleb, kuidas talumehed mõisateenijaid solvangutega üle külvavad ja ähvardavad neid sama saatusega, mis oli tabanud sigu.
Hirm. Mura oli paigale tardunud ning sai teada, mis on surmahirm. Kohe leitakse nad üles, kohe nad tapetakse, siin ja praegu! Tapetakse Mura ja kõik tema lähedased.
Esimest korda tundis ta kabuhirmu.
Õnnekombel piirdusid talupojad mõisast väiksemate asjade varastamisega. Ei murdnud maha ei küüni ega härrastemaja ust.
Seekord mitte.
Võimetus kaitsta kolme last, kes end tema vastu surusid, mõjus Murale ometi vapustusena. Mummy lause „Küll sa näed, kui need julmurid lähevad Jänedat rüüstama!” tundus talle nüüd prohvetlik.
„Ma ei taha, et see sinuga juhtuks, aga küll sa näed …”
12. peatükk
OKTOOBRIREVOLUTSIOON
Kuna John ja ta vennad ei olnud neid kaitsmas, ei saanud nad enam hetkekski üksinda maale jääda.
Tagasi Petrogradi.
Mura võttis kaasa ka oma ämma koos tolle foksterjeritega, et nad tuleksid tema juurde elama.
1917. aasta 7. novembri õhtul – Vene kalendri järgi 25. oktoobril – oli ta Mummyga kontserdil. Selles ei olnud midagi imelikku ega ebaharilikku. Pealinna teatrid olid rahvast täis.
Elu pidi edasi minema.
Küll aga näis kaugel seljataga olevat see aeg, mil naised lõid end ooperisse minekuks üles. Keisri loožis askeldasid sõdurid. Parteris istusid töölised, mereväelased, üliõpilased ja prostituudid. Mummy ei suutnud end tagasi hoida, vaid muudkui sosistas Murale kõrva ja kaebles, kui nägi enda ees Kerenski ja tema ajutise valitsuse veidrikke.
Aga Mummy ei olnud veel midagi näinud.
Samal ajal, kui ta kuulas Šaljapinit kõmiseva bassihäälega „Boriss Godunovi” suurt aariat ette kandmas, nägid nõukogud vaeva, et Kerenski ja tema valitsuse veidrikud maamunalt minema pühkida.
Kui ema ja tütar hommikul ärkasid, kuulsid nad esiotsa üksnes vaikust. Enam ei kostnud esikust telefonihelinat. Toru tõstnud, sai Mura asjast aru. Liin oli tumm.
Kogu toimunu ulatus sai talle selgeks alles hiljem. Sest sedapuhku ei olnud võimalik kellegagi uudistest rääkida. Kõik jäid sisetunde ajel koju. Mura tegi nii nagu teisedki.
Öösel olid punakaartlased vallutanud postkontori ja telegraafi, haaranud enda kätte vaksalid ning võtnud ajalehed enda kontrolli alla. Bolševikud olid linnas võimu haaranud.
Vastu pidas veel vaid Talvepalee, kus oli ministrite peakorter, mida kaitsesid viimased ustavad inimesed: väga noored ja kogenematud ohvitserid ning naissõdurite pataljon, mille Kerenski oli äsja loonud. Ta ise oli põgenenud.
Keskpäeval kostis järjest mitu plahvatust. Palee oli ümber piiratud. Väljakul seisis paarkümmend automaatkuulipildujat. Morskaja tänava võlvkäigu all seisis kaks suurtükki, millest tulistati otse keisri residentsi seinte pihta, punasele krohvile jäid sügavad valged praod. Neeval pööras ristleja Aurora oma kahuritorni aegamisi palee akende poole.
Sissepiiratud olid varjunud peatrepi ülemises otsas liivakottide ja haluvirnade taha. Nad vastasid tulele granaatide heitmisega.
Pommitamine kestis terve päeva ning jätkus üle kesköö. Tõtt-öelda ei olnud kaitsjatel vähimatki võiduvõimalust. Neid langes palju. Mujal räägiti juba, et tapetud on 300 naissõdurit.
Naisi, kes olid järgmisel hommikul veel elus, ei oodanud põrmugi parem saatus. Kui tohutu suur loss vallutati, viisid punased nad oma barakkidesse, et neid vägistada ja neil siis kõri läbi lõigata.
Ministrid olid varjunud palee kõige kaugematesse ruumidesse, aga nemadki vahistati ja viidi kongidesse, mis olid juba puupüsti täis. Ja hiljem jõudis kätte nende hukkamise järg.
Hommikul oli Petrogradis tunda kummalist lehka. See ei olnud tulekahjust ega püssirohust … Linn haises veini järele.
Rahvamass oli Ermitaaži rüüstanud. Pärast kunstiteoste laastamist rünnati keldreid.
Kui avastati, et seal on kümneid tuhandeid pudeleid – ajaloo kõige hinnalisemad aastakäigud –, hakkasid kraanid voolama. Algas meeletu jooming.
Alkoholi hõngu oli tunda isegi Nevski prospekti lõpus.
Rahvast jooksis kohale kõigist linnajagudest. Igaüks tahtis orgias kaasa lüüa ning röövsaagist oma osa saada. Võis näha naisi, kes tõttasid kohale korvidega, ja lapsi, keda poolteiseliitriste pudelite raskus pani kõikuma. Võis näha autode kaupa saabuvaid sõdureid, kes sõitsid suure kolina saatel ära, kaasas tervete kastitäite kaupa pudeleid.
Keskpäeva paiku saatsid kommunistid kohale punakaartlased. Neist ei olnud abi. Isegi bolševike jaoks oli rahvamass muutunud ohjeldamatuks. Nüüd oli juba lihtsam lasta meestel purjuspäi rentslisse vajuda.
Õhtul võis klaasikildude ja puruks löödud pudelite vahel näha sadu alkoholiuimas magama jäänud inimesi. Lumi oli värvunud Burgundia veinidest punaseks, Champagne’i veinidest kuldseks.
Karksete kommete poolest tuntud Lenini ja Trotski ajajärk algas meeletu pohmelusega.
„Suurvalduste riigistamine, kahtlusaluste vahistamine, kodanlaste hukkamine – vestlesime proua Benckendorffiga pikalt praegusest olukorrast”, kirjutab oma päevikus krahv de Chambrun, Prantsusmaa suursaatkonna esimene atašee. „See väike naine lahutab mul meelt. Ta on kõigega kursis. Kindralmajor Knox rääkis mulle, et proua Benckendorff laenab mõnikord oma teenija viletsaid nartse, rõivastub tavalise rahva seast pärit naiseks ja käib Smolnõi palees kuulamas Trotski jampsimist. Mõnel muul ajal meenutaks ta Marivaux’ teoste kangelannasid. Kuuldavasti on ta saanud sõbraks teatud товарищ’itega, kes peavad tribüünil kõnesid. Knox on maruvihane. Minu meelest on proua Benckendorffi uudishimu pigem lõbus. Ta ei anna hinnanguid. Ta kuulab. Ilmaasjata püüan ma talle selgeks teha seda, mida me kõik arvame – et bolševikud on pätid ja röövlid –, aga tema ei lase end nendest väidetest kaasa haarata. Ta selgitas mulle, et sõna bourgeois on nende kõnepruugis moondunud pursuiks – буржуй –,
