jõudnud loovutada mõisa ja kõik maad Annale, aga sakslased olid pidanud mõisa Venemaa valduseks ning Saksa keisri armee oli selle rekvireerinud.
Igal õhtul palvetas Mummy, et preislased korraldaksid ka Jänedal puhastuse ja paneksid seal korra maksma nagu Ukrainas.
Tema Ausus jäi iseendale truuks.
Füüsiliselt ei näinud ta siiski välja samasugune kui vanasti. Tema kunagise kaitsja Goremõkini mõrv, Fontanka kaldapealsel asuvast korterist ilma jäämine ning Berjozovaja müük tütrele olid temast järele jätnud vaid iseenda varju. Kaebleva olekuga Mummyst oli saanud väike vanaproua, kes värises lakkamatult. Tema nõrkust oli valus vaadata. Mura, kes nägi ema kuhtumist, kartis, et ta on väga haige.
Ka Johni ema tervis ei olnud parem. Maailm muutus päev-päevalt üha süngemaks.
Kui Johni jaoks oli abielu raske taluda, siis mida võis öelda Mura kohta? Vaid seda, et abikaasa ärasõit tõi talle kergendust.
Johni meelekibedus ning kalduvus ikka ja jälle minevikku meenutada ilma mõistmata, et see on möödas, igaveseks kadunud, tekitasid Muras sügavat ängistust. Olevik oli nii raske, et vähemalt tulevikku tuli püüda uskuda.
Mura püüdis siiski kindlust säilitada ning leidis, et kui natukenegi kujutlusvõimet kasutada, saaks igaüks aru töölistest ja talupoegadest.
Mis võiks olla veel loomulikum kui see, et tehased kuuluksid nendele, kes seal töötavad, ja maa nendele, kes seda harivad? Mis võiks olla veel mõistlikum? Õudused, mis valduste ülevõtmisega kaasnesid, kujutasid endast võib-olla kõigest pöörist, mis tekib hädavajaliku edasimineku käigus.
John võis väita mida tahes, aga monarhistid ei käitunud tsiviliseeritumalt kui kommunistid. Valgete armee osutus julmuse poolest veel jälestusväärsemaks kui punaste oma. Mõlemas leeris kasutati samu võtteid … Vaesed talupojad, keda John läks korrale kutsuma!
Mura mõtles väga sageli oma isale senaator Zakrevskile. Eks näinud juba tema oma kirjutistes revolutsiooni ette? Mura mäletas, et oli kuulnud isa kordamas, et ebauskliku aristokraatiaga Venemaa – pime ja jäärapäine Venemaa – tormab katastroofi poole. Tema arvates oli tragöödia vältimatu, kui just riigikord ei vahetu.
Mura mäletas, kui tungivalt oli isa õhutanud kehtestama Inglismaa moodi parlamentaarset monarhiat. Või ka vabariiki, kus oleksid sellised institutsioonid nagu Prantsusmaal, kuigi too riik ei meeldinud talle sugugi … Mis tahes lahendus obskurantismi asemel, mis oli omane 20. sajandi alguse Vene autokraatiale.
Nende edumeelsete ideedega oli Mura kaasa läinud juba teismelisena. Ja sõda, mis oli paljastanud tsaari ametnike hoolimatu suhtumise, ministrite korruptsiooni ja kindralite juhmuse, oli Murat veel enam innustanud reforme nõudma.
Mura oli tervitanud 1917. aasta veebruari sotsialistliku revolutsiooni demokraatiat ja nõustunud ilma vastumeelsuseta nagu paljud teisedki noored liberaalid aadlike ja haritud kodanlaste seast tsaari troonist loobumisega ning sellega, et tema asemele tuli advokaat Kerenski.
Kerenski valitsus oli osutunud mõttetuks. See ei suutnud juhtida riiki ega jätkata sõda.
Ah jaa, sõda … Tõsi, Mura küll jagas Cromie ja Garstini vaadet, et neil tuleb sõda võita, Boche’id tuleb peatada ning Preisi imperialismil ei tohi lasta triumfeerida, aga samas jagas ta ka rahule üles kutsuvaid vaateid Jean Jaurèsilt, kelle artikleid ta oli omal ajal üksteise järel innukalt lugenud.
Kes söandakski mitte kõnelda rahust, üleüldisest rahvastevahelisest rahust, mida nõudsid bolševikud?
Lenini kohutavad kommunistid … Mura tundis päris enda sees, milliseid isiklikke tragöödiaid nende võimuletulek põhjustab. Tundis kaotust, leina, kogu valu kõigis oma lähikondsetes, meestes ja naistes.
Omasugused äratasid temas kaastunnet. Ta püüdis neid lohutada, püüdis neid saada Punase Risti ja inglaste kaitse alla.
Mura püüdis endagi jaoks vältida tragöödiat.
Aga ta ei saanud lahti mõttest, et John Benckendorffi väärtused tulenevad egoismist ning lisavad maailma ebaõiglust.
Lenini ideaal äratas vähemasti lootust, suurendas entusiasmi.
Muras ei olnud üldse ruumi ei triumfitundele ega rõõmule. Ega vihale mitte kellegi vastu ega ebatolerantsusele ega põlgusele.
Oli vaid vaja askeldada argieluga toimetulekuks ja aidata Mummyt, kes pidi nüüd juba toetuma Kira õlale, et voodini komberdada.
Olid vaid – olid ikkagi – vestlused brittidest sõpradega. Viimane rõõm, viimane ime.
Aga kui kauaks?
Rahuläbirääkimised Brest-Litovskis tähendasid seda, et peagi lõpetavad liitlased suhted bolševikega. Inglismaa oli võtnud endale vabaduse väita, et Sir George Buchanan kutsuti tagasi halva tervise pärast. Ometi teadsid kõik, et ka prantslased ja itaallased on oma suursaatkonda sulgemas. Kogu diplomaatilise korpuse lahkumine oli vaid päevade küsimus.
See pidi tähendama, et Venemaa lõigatakse ülejäänud maailmast ära.
Materiaalses mõttes suutis Mura kõike taluda. Ta ei kartnud ei puudust ega ebamugavust. Aga kuidas jääda ellu, kui sind on maailmast ära lõigatud?
Kuradile kurbus ja hirm! Kuradile viletsus ja nälg! Homme läheb ta ja müüb maha selle lauahõbeda, mis veel alles on, läheb ja teeb rahaks samovari ja kandelaabrid! Täna, 30. jaanuaril 1918, pakub ta aga Cromiele sellise sünnipäevalõuna, mis ei jää alla Jäneda pidudele. Tähistada oli paljutki. Esiteks seda, et Cromie sai 36-aastaseks. Lisaks veel Garstino edutamist, seltsimees Lockharti naasmist … „Ikkagi elu,” nagu oli omal ajal öelnud Anna, kes oli Moskvas matnud oma esimese mehe ning sünnitanud teisele mehele tütre, nüüd aga ootas Berjozovajas neljandat last. Jah, elu pidi võidutsema.
Micky pidi välja otsima viimase tikitud laudlina, viimased jäänõud, viimased veekannud. Ja viimase kalamarjakonservi, ainsa asja, mille Mummy oli suutnud ära peita, kui ta oma korterist põgenes. Ja kolm pudelit viina, mis olid peidetud laste mänguasjakasti.
„Kohtasin esmakordselt Mourat,” kirjutab Lockhart hiljem.
„Ta oli kakskümmend kuus aastat vana, läbi ja läbi venelanna, kes seisis kõrgel üle elu väikluste ja kelle julgus ei tundnud piire. Tema vitaliteet, mille nähtavasti põhjustas ta raudne tervis, oli imestusväärne ja nakatas kõiki, kes temaga juhtusid kokku puutuma. Kui ta armastas, oli armastus talle kõik. Tema suhtumine elusse tegi temast oma saatuse käskijanna. Ta oli aristokraat. Temast oleks võinud saada ka kommunist. Ainult väikekodanliku naisena ei saa teda kujutella. Hiljem mängis ta silmapaistavat osa minu Venemaa-draamas. Meie tutvuse esimesil päevil olin niivõrd seotud oma töö ja isiklike asjadega, et ei osutanud talle mingit tähelepanu. Nägin temas võluvat naist, kellega jutlemine hajutas igapäevase elu halluse.”11
„Mida sa endisest konsulist arvad?” küsis Miriam Artsimovitš, kui ta läks koos Muraga Saltõkovi paleesse, et aidata toimikuid kastidesse panna.
Liitlaste suursaatkonnad lahkusid Petrogradist, et asuda Vologdasse, väiksesse linna Moskvast 450 kilomeetrit ida pool. Sealt pidi saama Saksa okupatsiooni korral Venemaalt põgeneda. Seega ei lahkunud välisesindused riigist täielikult. „Aga ikkagi,” mõtiskles Mura, „on üks ajastu nüüd läbi.”
Erich Remmelga ja Leopold Kenni tõlge.
