on autori tõlgitud. [ ↵ ]
Eellugu. Inimene õpib vigadest[1.]
„Aah, lõpuks kodu... kui hea...“ avastan ennast mõtlemas, kui lennuk Mehhiko kohal maanduma hakkab. See mõte kohutab mind. Kodu? Siin? Kas... kas tõesti? Aga miks?
Olgugi et kooliajal pisarsilmil isamaalisi kõnesid deklameerisin, ei suutnud ma „suureks saades“ kuidagi oma olemust siit maalapilt üles leida ning pagesin võõrsile ennast lahti mõtestama. Ma ei suutnud eestlaste keskel mõista oma identiteeti ega rolli, ei osanud enam väärtustada mitte ainult seda vaba maad, vaid ka oma juuri ja peret. Otsisin seoseid, mis paneks mind üht kohta koduks kutsuma.
Siin-seal Euroopa riikide vahel pendeldades jäin lõpuks heaoluühiskonna särast pimestatuna paikseks Šveitsis. Juba mõne ajaga sai saavutatud see, millele tavaliselt oma kahekümnendad kulutatakse: alustatud soovitud karjääriga, teenitud head palka. Tundus, et edu ongi saavutatud, ja seda prognoositust aastaid varem. Ja edu peaks ju võrduma õnnega, kas pole?
Aga ei, miski ei andnud siiski rahu. Millegi uue otsingud viisid mind Mehhikosse, kus endalegi üllatuseks näisin aga armuvat hoopis rohkem rahasse ja heaolusse, kindlustatud ellu. Ajasin uuesti taga just seda, mille rüpest põgenesin.
Kuid ühe päevaga muutus kõik. Ootamatult peavarjuta jäänud, leidsin end tänavalt, taskus vaid loetud peesod. Kaotasin kogu oma vara. Nutuse kurguga olin valmis kaotust tunnistama ja võtma laenu, et esimese lennuga tagasi Euroopasse tormata, kuid passita olek hoidis mind veel kinni. Kui pöörasin esimest korda tähelepanu Mehhiko kõrgemast klassist allapoole, hakkas kibe maitse suus aegamisi lahtuma. Märkasin tasahaaval, kui palju oli mul Mehhikost kogemata jäänud. Mu viisa kehtis veel terve kuu, miks mitte kasutada seda aega rahulikult, mõtlesin. Katsuda ennast ja seda maad lepitada.
Selle aja jooksul leidsin sealses rahvas rohkem headust, kui olin kogu oma elu jooksul kogenud, ja kuu möödudes tabasin end Mehhikot koduks kutsumas. Ma ei saanud sealt veel ära minna. Tuli välja võidelda uus viisa, et Mehhikole tõeliselt uus võimalus anda. Vähehaaval nägin, kui isekas ja tarbijalik oli minu mõttemaailm tegelikult, olgugi et ise pidasin ennast suureks andjaks. Õppisin mitte ootama, kuni mulle millegi väärtust tõendatakse, vaid sellele ise väärtust andma. Mehhiklased näitasid mulle, et just perekond on see, keda esmalt väärtustame ja keda niiviisi ka kohtleme. Sama käib kodu kohta.
Nõnda leidsin, mida otsisin, sest olin selle viimaks ise võimalikuks teinud. Olles praegu tagasi Eestis, oskan lõpuks seda oluliseks pidada. Oskan tänulik olla oma juurtele ja neid hinnata.
Aitäh kõikidele mehhiklastele, kes avasid mulle oma maailma.
Olen tänulik oma perele, kes on alati olemas.
Ja olen tänulik sinule, Eric, minu mehhiklane, kes sa avasid mulle oma elu ja südame.
Aitäh!
Tartu,
mä rts 2019
1 Echando a perder se aprende. (Siin ja edaspidi: ütlus Mehhikos, originaalis hispaania k) [ ↵ ]
Ma ei taha rohkem juustu, tahan hoopis hiirelõksust välja saada[1.]
Need mäed siin ei muutu kunagi. Ja see järv on nagu see rahvaski siin: tasane, usaldusväärne, kuid mitte kunagi päris nii soe, nagu tahaks.
Katuseterrassilt alla vaadates peegeldub mulle vastu linn.
Genf.
See linn siin ei muutu kunagi.
Kõigel ja kõigil siin on oma rütm ja nad on omavahel ideaalses harmoonias. Süsteem kui kellavärk. Ja kõik ju teavad, et Šveitsi kell juba lööki vahele ei jäta.
Mul on siin kõik olemas, ütlen iseendale järjekordset „närve rahustavat“ suitsu pahvides ja öösse vaadates. Kaugustes võib aimata Alpide siluetti. Miks ma siis ometi rahul ei ole?
Kaheksast neljani veedan päeva lastega, keda olen armastama õppinud. Mu elu on täis inimesi, keda olen armastada valinud. Kuid juba varastes kahekümnendates tunnen, et olen sellesse täiskasvanurutiini oma kohustuste ja etteaimatavusega hangunud.
See pole iseenesest ju halb, lihtsalt vara veel, liiga vara, jätkan endamisi sellel 2016. aasta talvel järjekordsele fondüüpotile tuld alla pannes. Nurgas mängib vaikselt mingi hispaaniakeelne muusika. On reede õhtu.
Homme läheme taas mägedesse. Ekstreemsport on ainus, mis siin riigis adrenaliini tekitab. Pole ka ime, et rahvussport on mäesuusatamine. Aga need mäed on mul juba vallutatud. Ja ma tean liigagi hästi, et nad on aasta pärast täpselt samad kui praegu. Mul on vaja uut põnevust.
Juba tundub, nagu oleks see moodne veerandelukriis ligi hiilimas. No ei! Enne veel kui päris paikseks jään, tahan olla kindel, et olen käinud ja näinud ja kogenud. Et olen vaeva näinud selle nimel, mis mul on. On tõsi, et vaid siis oskab inimene oma vara väärtustada. Praegu on kuidagi liiga lihtsalt kõik käinud. Ei saa ju olla, et see ongi kõik?
Siis, kui inimesel midagi pole, on raske, aga üllatavalt on ka läbi ja lõhki heaolu omamoodi ängistav. See riik, kus väärisesemeid rongi unustades võid kindel olla, et need leiavad tagasitee sinuni, ja kus võin öösiti jalutada ka hämarates tänavanurkades igasugust muret tundmata, kus ohtu ei leia isegi tikutulega otsides. See riik, kus raha on lihtsalt liiga palju.
Ma pean siit minema saama.
Mõni kuu hiljem rattaga mäest alla vuhades võtan endalegi üllatuseks vastu saatusliku otsuse. Vajan uut hingust, midagi, mis mind ärataks ja taas kikivarvule ajaks. Kuid kust leida see, mis mu närve kõditaks? Mis paneks mind kasvõi veidikene oma heaolu ja turvalisuse nimel taas vaeva nägema. Koju jõudes panen mängima tollesama hispaaniakeelse playlist’i. Olen seda viimasel ajal kuulanud nii palju, et tean juba näiteks José Joséle kaasagi laulda. Kui vaid sõnadest aru saaks...
Aga loomulikult! Hispaania! Löön käelabaga otsaette, nagu ikka juhtub, kui midagi ilmselget on taipamata jäänud. Kogu see kirg ja soojus seal!
Ei, tegelikult ikka mitte, ütleb mingi sisemine mina vastuseks. Aga hispaania keelt võiks küll õppida. Ja oh, oota, Ladina-Ameerika on ju päris kirev. Ladina-Ameerika. Jah! Oh! Mis siis, kui minnagi kohe Venezuelasse, päris sinna kaose keskele? Või siis Amazonasesse, elada külg külje kõrval indiaanlastega ja õpetada seal lapsi lugema? Või otse Brasiiliasse ja liituda kohe mõne inimkaubanduse vastu võitleva organisatsiooniga? Või aidata Haitil pärast orkaane elu taas üles ehitada, töötada kohalikega kõrvuti põllul ja püüda kätega kala? Või minna Kuubale ja õppida salsat tantsima? Või Argentinas tangot? Jah, ja siis adopteerida sealsest orbudekodust laps ja olla talle emaks ja siis armuda kui loll ja siis ja siis ja siis... Ma ei suuda kuidagi enam neile elujõust kriiskavatele mõtetele piiri panna.
Hiljem reaalseid võimalusi otsides avastan, et turvalisusest loobumine ei tähenda veel, et olen sama altilt valmis loobuma mugavustest või heast palgast. Loomulikult võiksin minna ja töötada vabatahtlikuna, misjonärina või muidu humanitaarabi jagajana mõnes külakeses, mis aitaks ehk rohkem ka ennast teostada. Kui näen aga tööpakkumist ühe Mehhiko rikkaima pere juurde ning töökirjelduses on muu hulgas kirjas „täielik
