hõivatuna esimese ilmakaare, mis pähe tuleb.
„Põhjatiib on töötajatele...“ kommenteerib Rosa, ning lisab teenijannale hetk hiljem, et läänetiib on ideaalne.
No mõistagi, kuidas ma siis ei tea, et põhjatiib on personalile.
Oma spordisaalisuuruses magamistoas voodile istudes kargan aga kohe püsti. Kogu see ärevus magada küll ei lase! Helistan hoolimata kellaajast oma õele, ning enne kui ta halloogi öelda jõuab, hüüatan: „Ma olen siin nagu mingis filmis!“
„Nii et jõudsid ilusti kohale?“ küsib ta naerdes.
Oma toas edasi-tagasi marssides silmitsen seda üüratut tuledes linna ning jutustan õele igast viimsest kui detailist.
„Kui ta ajakirjade kaantel on, siis ta pole ju ilmselt narkoparun, või mis?“ küsin ma õelt lõpuks murelikult.
„Ilmselt,“ vastab ta, „aga kes teab. Hoia meid kursis igal juhul. Ja hei, see seal on juba midagi muud. Naudi!“
Uinun, ning unes näen end mööda alleed Jimmy Choodel ringi klõbistamas, paparatsod sabas.
Järgmisel päeval Chanelis Rosat oodates mõistan, kuidas mul sinna asja pole. Puht igavusest kannustatuna leian end allee peal ringi uitamas. Umbes viie minuti möödudes eeldan, et peaksin siiski viisakalt buduaaris oma bossi ootama.
Tagasi jõudes leian eest aga maruvihase latiino. Tema ja see emalik naine, keda eelmisel päeval lennujaamas kohtasin, on kui öö ja päev.
„Cristina, kus kohas sa olid? Sa ei saa siin lihtsalt minema jalutada, saad sa aru? Sa ei ole enam Euroopas. Kui sa siin valesse kohta satud, saad sa surma. Sa oled siin, et mu elu kergemaks teha, mitte vastupidi, eks?“
Mind ootamata marsib ta auto poole. Tunnen, kuidas tahaks süütundest maa alla vajuda.
Oota, aga ma ei teinud ju tegelikult midagi nii väga valesti!? Ma ei teadnud ju veel, et Mehhiko linnad ongi sellised: kahe peene tänava vahelt võib joosta üks, kuhu jalga tõsta ei maksa. Chile-mole-pozole, ütlevad kohalikud paikade kohta, kus võib ühiskonnaklasside erinevusi nõnda kõrvuti näha. Siin austatakse piire: seni kuni ma õigele tänavale jään, on kõik hästi, aga kui juhuslikult ise kogemata ümber nurga peaks pöörama, on minuga jutt läbi.
Sellegipoolest luban endale, et püüan teha kõik, et mitte kunagi enam seda temperamentset vihapurset näha.
Vantsin auto poole ja üritan ise – kas siis harjumusest või uhkelt ja põikpäiselt oma iseseisvust tõestada püüdes – auto ust lahti teha, enne kui minu uksepoiss reageerida jõuab, sest just samal hetkel jagab Rosa teisel pool autot vihaselt käsklusi. Tõmban küll ukselingist, kuid uks lahti ei tule. Vaatan nõutult enda ümber, sest auto ei saa ju lukus olla. Rosa ukski lahti veel! Tõmban uuesti, kuid edutult. Kui Rosa nüüd mind uksega võitlemas näeb, hakkab ta südamest naerma maailma kõige armsamat naeru. Autojuht kiirustab mulle ust avama – tal näib see küll lihtsalt käivat. Istun segaduses autosse. Ma ei saa ikka aru, miks mina seda ust kuidagi lahti ei saanud ja miks Rosa niimoodi naerab. Ka ühte meie autojuhtidest nägin oma muiet varjavat.
„Oh sa väiksekene!“ ütleb mu boss helgelt. Lennujaama-Rosa on tagasi. „Auto on ju kuulikindel, need uksed on väga rasked!“
Tuleb välja, et uksepoisid polegi tal luksus, vaid täielik vajadus.
Eralennukile jõudes saab mu uudishimu minust taas võitu, ning paiskan just nii ebaviisakalt välja küsimuse, kuidas mu uuel ülemusel nii palju raha on. Minu õnneks Rosa vaid naerab mu pärimise peale ning vastab, et tegu on ta poiss-sõbra Migueli finantsidega.
„Cristina, see, mida sa näed, on kõik võlts,“ ütleb ta käega enesele viidates. „Mul oli esimene iluoperatsioon juba keskkoolis.“
Ausalt öeldes paneb see mind end paremini tundma. Ma ei maksaks võltsi atraktiivsuse eest. Olen läbi ja lõhki loomulik, isegi meigi kandmisesse ei usu.
„Minu elutöö on olla ilus,“ jätkab Rosa. „Sul pole naisena siin macho’de maal lihtsalt muud võimalust, kui vähegi elamisväärset elu elada tahad. Mu ema on arst, aga ka terve elu tööd rabades ei jõudnud ta palgapäevast palgapäevani elamisest kaugemale. Ma teadsin juba väikesena, et sellist tulevikku ma ei taha. Ja ma olen selle suhtes aus. Ma ütlesin Miguelile kohe alguses, et on vaid kaks põhjust, miks ma temaga koos olen: tema raha ja värvilised silmad.“
Mehhiklastele on silmavärv kui binaarne süsteem: eksisteerivad ojos marrones ja ojos de color, ehk siis pruunid ja värvilised silmad. Pean kahjutundega tõdema, et kui Eestis olin ma oma tutvusringkonnas peaaegu et ainus rosinasilmne, siis siin olen ma silmade poolest täpselt nagu iga teine. Kui mu elukaaslane esimest korda mu ema halle silmi näeb, on kohe veidi valuski, kui ta lootusrikkalt küsib, kas on mingigi võimalus, et meie lapsed võiksid need silmad pärida.
„Ta ei meeldinud mulle tegelikult üldse,“ lisab Rosa igasuguse meelehärmita. „Ja sa oled blond. Usu mind, küll me sullegi siin kellegi leiame, ja siis ei pea sa enam kunagi muretsema,“ lisab ta mõne hetke pärast.
Kui nüüd aus olla, siis selles teraslinnus šampanjat rüübates ja aknast alla Méxicole head aega lehvitades ei tundu mõte rikkast poiss-sõbrast mulle sugugi vastumeelt. Aga alles ma ju tahtsin sellest lihtsast elust hoopis ära põgeneda. Kas ma ei tulnud enda arust siia Ladina-Ameerikasse seda päris elu ilu ja valu kogema?
1 En la tierra de los ciegos el tuerto es el rey. [ ↵ ]
Rahaga saab ka koera tantsima[1.]
Lennukist väljudes võtab leitsak hinge kinni. Kas me põhja ei pidanud sõitma!? Tean Põhja-Mehhikost seni ainult seda, et see on tunduvalt jõukam kui Lõuna-Mehhiko. Piiriäärse alana on see piirkond täis suurettevõtteid, mis on miljardäriks teinud mitu üle riigi tuntud perekonda.
„Põhja-Mehhiko on kõrb, vihma ei saja siin peaaegu et kunagi. Päeval on siin talumatu palavus ja öösiti võimatu jäisus. Temperatuurierinevus võib öö ja päeva vahel olla rohkem kui 20 kraadi. Näiteks talviti on siin öösiti vabalt null kraadi,“ selgitab Rosa mu imestuse peale. „Mehhiko rannikualad on palavad ja niisked. Mida rohkem lõuna poole, seda rohkem muutub ala džungliks. Seal sajab pool aastat ning pool aastat on kuiv. Kesk-Mehhiko, nagu México, on kõvasti jahedam, sest asub merepinnast nii palju kõrgemal. Ilm püsib 20 kraadi juures, öösiti on kümme kraadi või alla selle. Guadalajaras, kus meie elame, on ilm küllaltki tasakaalukas tänu lähedal asuvale Chapala järvele, mis on Mehhiko suurim järv. Päeval on alaliselt 20–30, talvel võib temperatuur aga langeda öösiti alla kümne kraadi. Sajab suvel. Näe, Miguel!“ Rosa hüüatab oma patrooni märgates.
Miguel on lühike heledanahaline rohesilmne tüse mees. Olgugi et lühikese ja tõmmu, vuntside ja sombreeroga mehe kujutluspilt on stereotüüp, on sellel tõepõhi paljuski all. Aga nii nagu pole iga eestlane blond ja siniste silmadega, pole ka iga mehhiklane tõmmu või lühike. Siin on heledamaid ja tumedamaid, pikemaid ja lühemaid inimesi. Aga neil on ka segatud veri. Valged on Mehhikos eurooplaste otsesed järeltulijad. Nad pole asteekide või maiadega just eriliselt segunenud, ning moodustavad siin selle kõrgema klassi. Läbi evolutsiooni on nende rahaline seis lubanud neil otsesest
