Nüüd pöördus külaline otse krahvi poole, sirutades käe nagu midagi anudes välja.
„Tulin siia, et rääkida millestki ebatavalisest,” ütles ta. „Lühidalt öeldes puudutab see minu tütart Vandat.”
„Teie tütart!” hüüatas krahv. „Mis lahti? Kas ta on haige?”
„Mul on heameel öelda, et ta pole haige. Ta on vägagi terve ja suudab ratsutada sama kiiresti kui sa ise.”
„See on tõepoolest tõsi,” nõustus krahv naeratades. „Olen teda alati imetlenud, kui ta hobuse seljas istub ja, veelgi enam, olen öelnud, et ta võib soovi korral ratsutada minu hobustega – isegi kõige parematega –, millal aga tahab. Seda ei lubaks ma aga mitte ühelegi teisele daamile. Ja vaid väga vähestele meestele.”
„Hobused on midagi, mis teid ühendab,” sõnas lord-asevalitseja. „See on hea.”
Ta jäi jälle vait ja tundus, et tal on raske otsustada, mida öelda järgmiseks. Lõpuks aga alustas ta uuesti: „Jään juba vanaks ja tahan, et Vanda abielluks kellegagi, kes astuks tema elus minu kohale. Kellegagi, kes hoolitseks tema eest nii, nagu see on õnnestunud minul.”
Krahv oli üllatunud.
„Te teate, et kui Vandal peaks iganes tekkima mingi mure, võite olla kindel, et ma olen tema sõber ja kaitsja.”
„Ma lootsingi, et sa nii ütled,” kostis lord-asevalitseja. „Ma ei saa teha muud kui vaid loota, et näen teda abiellumas kellegagi, kes tema eest hoolitseb ja ta kunagi õnnelikuks teeb.”
„Sellepärast pole teil kindlasti vaja muretseda,” sõnas krahv. „Vandat imetletakse väga ja tal on palju kavalere.”
„Hmm!” ütles külaline häälel, mis näitas liigagi hästi, mida ta neist kavaleridest arvas. „Kõik nad on ennasttäis poisikesed. Sellepärast tulingi sinu juurde abi saama.”
„Aga austatud härra, kas soovite, et ma hakkaksin Vanda eestkostjaks? Või ehk tema hooldajaks, kes kaitseb teda varanduseküttide eest?”
„Eestkostjaks?” nähvas lord-asevalitseja. „Hooldajaks? Armas taevas, muidugi mitte. Ma tahan, et sinust saaks tema abikaasa.”
Krahv oli rabatud.
Mõne hetke suutis ta lord-asevalitsejale vaid otsa vaadata, nagu ei usuks ta tolle sõnu.
Siis sõnas mees võõral häälel: „Te palute mind – Vandaga abielluda?”
„Just nimelt! Sina, Robert, oled mulle alati meeldinud, juba sellest peale, kui sa olid väike poiss. Ma ei suuda kujutleda ühtki teist suguvõsa peale sinu oma, keda tahaksin enda omaga ühendada. Teie mõlemad olete juba aastaid sõbrustanud ja mis võiks olla veel parem teie abiellumisest? Olen veendunud, et saaksite ülimalt õnnelikuks.”
Hetkeks jäi krahvil hing kinni.
Ta oli harjunud agarate vanematega, kuid keegi polnud temaga käitunud nii sirgjooneliselt kui Sir Quentin.
Mõne aja pärast suutis ta öelda: „Miks te nii kiirustate? Ta on noor ja tal on küllalt aega.”
„Ta on kakskümmend neli aastat vana ja liigagi põikpäine. Kardan, et mõni selline, kes mulle ei meeldi, ahvatleb ta abielluma.”
„Aga see mees peab ju meeldima Vandale,” tuletas krahv vanahärrale leebelt meelde. „Lisaks pean olema aus ja teile ütlema, et mul pole abiellumisega mingit kiiret.
Olen nii tihti näinud, kuidas mu sõbrad on vigu teinud. Mõned on mulle rääkinud, et on kohutavalt õnnetud, aga ei saa midagi parata.”
„Olen absoluutselt kindel, et sina ei saaks mu tütrega õnnetuks,” vastas lord-asevalitseja, nagu otsustaks see asja.
Tekkis vaikus. Krahv mõistis, et tal on tegemist kohutavalt kangekaelse mehega. Kuid temagi oskas olla põikpäine.
„Arvan, et seda võime otsustada ainult meie Vandaga. Mitte keegi, isegi mitte teie, ei saa seda meie eest teha.”
„Aga ma juba ütlesin sulle, et sa saad kindlasti õnnelikuks,” põrutas lord-asevalitseja kannatamatult.
„Kardan, et see nõuab enamat kui teie kinnitused,” sõnas krahv lühidalt.
„Siis ütle mulle, mida selleks veel vaja on? Kaasavara? Vanda on juba niigi jõukas noor naine ja kui ma suren, saab ta veelgi jõukamaks.”
„Tänan teid, aga mul pole vaja raha pärast abielluda,” kostis krahv külmalt.
Ta mõtles, et see oli küll kõige ebamugavam olukord, mida ta üldse suutnuks ette kujutada. Kuidas rääkida sellest, mida tunneb süda, mehele, kes võtab kõike sõna-sõnalt?
Robertil oli hea meel, kui uks avanes ja ülemteener lausus: „Kõrgeaulise lordi hommikueine ei kõlba varsti söömiseks ja kokk soovib kõrgeauliselt lordilt küsida, kas ta peaks valmistama uue söögi?”
„Ei, muidugi mitte,” vastas krahv. „Tulen kohe einestama.”
Ülemteener kummardas ja lahkus toast, jättes ukse lahti.
Krahv pöördus lord-asevalitseja poole ja ütles: „Mõtlen kindlasti teie sõnade üle järele ja annan oma vastuse. Aga seda ei saa mitte mingil juhul otsustada paari minuti jooksul. Tegelikult kulub mul selleks arvatavasti mitu nädalat.”
„Kui sa vaid mõistaksid…”
„Seni aga ei tohi ma teid kinni pidada,” kostis krahv meeleheites. „Tean, et teil on palju ülesandeid. Tegelikult on mul tunne, et teil on poole tunni pärast linnas kokkusaamine. Te ei tohiks sinna hiljaks jääda.”
„Kavatsesin sinu kaasa võtta,” ütles Sir Quentin.
Robert surus maha oma pahameele sellise jultumuse üle ning ütles vaid: „Aga mina otsustan koju jääda. Head päeva, härra.”
Ta surus lord-asevalitseja kätt ja lahkus toast, andmata mehele võimalustki veel midagi öelda. Söögituppa jõudes sulges ta ukse enda järel kindlalt.
Ta istus laua äärde ja ülemteener asetas hommikusöögitaldriku kiiresti tema ette. Krahvi nägu ajas teenrile hirmu peale ning too oleks tahtnud teada, mis võis küll juhtuda, et kõrgeauline lord endast nii väljas on.
Kui krahv üksi jäi, ohkas ta sügavalt ning ta viha haihtus, andes teed ärritusele.
Kuidas oleks ta võinud arvata, kuidas oleks ta võinud hetkekski kujutleda, et kõigist inimestest just lord-asevalitseja peaaegu nõuab, et Robert tema tütrega abielluks?
„Praegusel momendil pole mul mingit soovi kellegagi abielluda,” ütles ta endale. „Vandat tunnen sündimisest saadik, aga kordagi pole ma mõelnud temast kui oma abikaasast.”
Ajal, kui Robert krahvitiitli päris, käis Vanda koolis. Sellest alates olid nad olnud head naabrid. Nad olid kokku saanud jahiretkedel ja mees oli neiuga tihti tantsinud ballidel, mida maakonnas eriti jõuluajal korraldati. Aga ta polnud Vandasse armunud.
Tegelikult
