mingi tobuga lihtsalt sellepärast, et too on vikont, ning oli vastu astunud isa vihale.
Kuid krahv imetles Vanda südikat trotsi ainult teoorias. Kui tema viimaks abiellub, siis kavatseb ta endale valida naise, kes on kuulekam ja mitte nii valmis mehe tahtele vastu astuma.
Lõpuks pööras krahv Robert sissesõiduteele ja ratsutas mõlemat teepoolt palistavate tammede all. Ta lootis näha Vandat ratsutamas, nagu neiu harilikult tegi, eriti kui ilm oli ilus.
Vandast polnud aga märkigi.
Seepärast ratsutas krahv maja eesukse juurde, mis oli küll vägev, aga mitte nii heade proportsioonidega ja efektne kui tema maja oma.
Enne veel, kui ta hobuse seljast maha jõudis hüpata, kiirustas välja teda tervitama teener, kelle istekoht oli just avatud uste taga.
„Tere hommikust, härra.”
Krahv tundis ära Herberti-nimelise teenri, kes oli juba aastaid seda perekonda teeninud. Robertil oli ebamugav tunne, et Herbert vaatleb teda kuidagi uutmoodi, nagu teaks ta, mis on teoksil.
„Kas kogu majarahvas on sellest teada saanud?” mõtles mees. „Küllap vist.”
See mõte tekitas temas terava kohmetustunde ning ühe hetke jooksul pidi ta peaaegu ümber pöörduma ja siit põgenema.
Seni polnud ta aga mitte kunagi mingi ebamugava situatsiooni eest plehku pannud, niisiis surus ta hambad kokku ja astus majja.
Ta lootis Vandat kohata raamatukogus, sest ajalehed viidi hommikuti alati sinna. Seepärast suundus ta otsejoones raamatukokku ja leidis Vanda istumas diivanil, hommikused lehed põlvedele laotatud.
Neiu tõstis pilgu ja laskis Robertit nähes kuuldavale väikese üllatushüüde.
„Robert!” hüüatas ta. „Ma ei osanud sind hommikul siia oodata.”
„Tulin lootusega, et leian su siit üksinda,” vastas mees tema poole astudes.
Lükanud paar ajalehte kõrvale, istus ta neiu juurde.
„Kui sa poleks olnud üksinda,” sõnas ta, „siis oleksin kohe koju tagasi ratsutanud.”
Vanda vaatas mehele pärani silmi otsa.
„Mis viga?” küsis ta. „Räägi kiiresti.”
Krahv oli enda mõtetest niivõrd hõivatud, et ei märganud närvilist nooti neiu hääles.
„Asi pole küll selles, et midagi on halvasti,” seletas ta konarlikult, „aga tõin sulle lahendamiseks ühe probleemi. Probleemi, mis sinu isa sõnade kohaselt puudutab meid mõlemat.”
Pärast pikka pausi sõnas Vanda väga vaikselt: „Ega isa ometi pole sul palunud minuga abielluda?”
„Täna hommikul tuli ta minu juurde,” vastas Robert. „See, mida ta tahtis öelda…”
Ta jäi vait, olles jätkamiseks liiga suures kimbatuses. Nüüd, kus ta oli siin, näis ülesanne talle täiesti teostamatuna.
Hetkeks valitses vaikus.
Siis küsis Vanda tasakesi: „Kas isa tegi ettepaneku, et sina ja mina abielluksime?”
„Tegi jah!” vastas krahv. „Kas sa teadsid seda?”
Neiu ohe väljendas osalt meeleheidet, osalt tüdimust.
„Ma lootsin ja palvetasin, et ta ei tule sinu juurde,” sõnas ta järsult. „Ta on minu kallal närinud kogu viimase nädala. Kui ma kogu jõust püüdsin teda ümber veenda, lootsin samaaegselt, et ta jätab oma meeletud ideed endale.”
„Nii et sa püüdsid teda ümber veenda?” päris mees.
Vanda jäi talle ainiti otsa vaatama.
„Muidugi püüdsin! Loodan, et sa ei kujutle, nagu oleksin mina selle ettepaneku taga?”
Robert tundis, et punastab, sest see mõte oli tal tõepoolest peast läbi vilksatanud. Ta püüdis punastamist varjata, aga see ei õnnestunud. Vanda raevukad silmad vaatasid talle otse näkku.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
