p>
Originaali tiitel:
Susan Mallery
Not Quite Over You
2018
Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Tõlkinud Raili Puskar
Toimetanud Anneli Sihvart
Korrektuuri lugenud Inna Viires
© 2018 by Susan Mallery, Inc
Trükiväljaanne © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 11652
ISBN (PDF) 978-9949-84-9-58-1
ISBN (ePub) 978-9916-11-045-4
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Sharile. Sa pakud mulle suurt rõõmu ja oled mu elus ootamatuks boonuseks. Tänan, et oled nii heasüdamlik ja suuremeelne ning et sinuga on nii tore koos olla. Käesolev raamat on sinule. Tõsi, härra Whiskersit pead jagama kogu grupiga, aga muidu on kõik sinu!!
ESIMENE PEATÜKK
SILVER Tesdal teadis väga hästi, et armastus esimesest silmapilgust ei ole arukas asi, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Tõsi, Airstream oli paar aastat vana, sel olid mõned mõlgid ja selle sisemus tuli täiesti ringi teha, aga talle meeldisid haagise kuju ja ruumikus. See oli just niisugune, nagu ta oli endamisi soovinud. Selle transportimiseks läheb vaja jõulist masinat ja personali on ka rohkem vaja, aga sellega saab ta hakkama – vähemalt unistustes küll.
Saadaval oli ka teine, pisut väiksem Airstream, mis oli veelgi hullemas seisus, aga seitsmemeetrine järelhaagis oleks just see, mida ta vajab väiksemate ürituste läbi viimiseks. Ta kujutas juba ette, kuidas need näevad välja pärast seda, kui nende sisemus on ümber ehitatud ja küljele kleebitud AlkoNoosi logo.
Silver toetus naeratades toolile. Praegusel hetkel oli tema „firmas“ täpselt üks täiskohaga töötaja – tema ise. Ta värbas lisajõude vastavalt vajadusele. Aga kui tal õnnestuks Airstreamid osta, siis oleks olukord hoopis teine, mõtles ta, vahtides igatseval pilgul arvutiekraanil kuvatud müügis olevaid haagiseid. Tal oleks vaja mõlema haagise peale üht inimest, mis tähendas teist ja kolmandat töötajat ning ka raha palga maksmiseks.
Aga kõigepealt tuleb haagised ära osta, need korda teha, hankida paar võimsat masinat nende transportimiseks ja veenduda, et plaanide teostamiseks on ka küllaldaselt kliente. Ta oli kõik läbi rehkendanud ja jõudnud veendumusele, et saaks sellega hakkama ning jääks ikkagi kasumisse... Ajapikku. Kuid selleks, et treilerid ära osta, vajas ta laenu. Ja kuigi ta oli Airstreamidesse armunud, ei meeldinud talle sugugi pankadega asju ajada.
Silver sulges brauseri ja võttis õhukese mustast nahast portfelli, mille ta oli paari aasta eest ühelt päranditombu müügilt kaheksa dollari eest ostnud. Ta polnud küll sedasorti naine, kes käiks portfelliga ringi, kuid pärast oma ettevõtte asutamist oli ta jõudnud arusaamisele, et kohati tuleb teha mööndusi ja käituda nii nagu teised. Portfell teeb elu lihtsamaks, kui tuleb ajada asju inimestega, kes kipuksid teda muidu hukka mõistma.
Ta pistis rahakoti ja telefoni portfelli, silus musta kitsast seelikut ja sammus ukse poole. Ta oli teinud selle päeva puhul tohutu möönduse ja pannud teksade ja varrukateta särgi asemel selga seeliku, siidpluusi ja lühikese musta bleiseri. Ta oli teinud tagasihoidliku meigi ja põiminud pikad blondid juuksed prantsuse patsi. Tema ümberkehastumisele panid punkti kullakarva kõrvarõngad ja kontsakingad. Ta tundis end lollina, aga ta teadis, et välimus on oluline. See kõlas küll totakalt, aga nii see oli.
Kümme minutit hiljem keeras ta auto California Esimese Säästude ja Laenude panga parklasse. Kolm panka olid tema taotluse tagasi lükanud. Kui ta sellest pangast ka laenu ei saa, siis on ta omadega plindris.
„Mitte plindris,“ pomises ta endamisi. „Kui ma laenu ei saa, siis jätkan nii nagu seni. Mul läheb väga hästi ja läheb ka edaspidi hästi.“
Aga ta tahtis ikkagi Airstreame osta. Ta tahtis oma ettevõtet laiendada ja saavutada rohkem, kui keegi oli võimalikuks pidanud. Ta oli üldsuse silmis mitte keegi, kes oli teinud oma elus rumalaid vigu. Kui tal õnnestuks oma ettevõtet laiendada, õnnestuks tal endale tõestada, et ta oli kõik selle seljataha jätnud. Tõsi, tal õnnestuks ka anda ninanips neile, kes olid talle öelnud, et ta pole midagi väärt, aga see oleks pelgalt boonuseks.
Ta sisenes panka ja sammus otsemat teed juhtkonna kabinettide poole. Tal oli kokkusaamine Libby Saundersiga, kes oli ärilaenude osakonna asepresident. Silver oli teda laenutaotlust sisse andes kohanud ja tänase kohtumise eesmärk oli arutada läbi laenukomitee otsus. Kuigi Libby oli ühe Silveri parima sõbranna ema, oli temaga koos veedetud pooltund osutunud pingeliseks ja ebamugavaks.
Libby väljendas väga selgesti, et mõistis hukka nii Silverit ennast kui ka tema ettevõtet ega pidanud äriplaani elujõuliseks. Silver oli otsustanud näidata, et Libby eksib. Ta oli veel kord kõik numbrid läbi rehkendanud ja langetanud laenusummat ning andnud kõikidele sõbrannadele korralduse hea karma loomiseks palvetada, põletada salveid või tuua ohvriande.
Ta koputas Libby kabineti avatud uksele. Libby tõstis pilgu arvutilt.
Libby oli viiekümnendates eluaastates ja nägi välja täpselt selline nagu ühest kõrgemast pangaametnikust oodata: ta kandis tumedaid kostüüme, pärleid ja ta juuksed olid alati krunni kinnitatud. Ta kulm oli alaliselt kortsus, mille tulemusena ta nägi välja tauniv. Silver üritas meelde tuletada, kas ta oli üldse kunagi näinud Libbyt naeratamas, aga see ei õnnestunud. Ta ei sattunud küll Libbyga eriti sageli kokku, aga pealtnäha polnud tegu naisega, kes oleks olnud õnnelik.
„Tere, Silver!“ Libby suunurgad küll kerkisid pisut, kuid mitte nii palju, et ta oleks naeratanud. „Kui kena sinust, et sa oled täpne.“ Ta andis märku, et Silver võtaks teisel pool lauda istet.
„Tere, Libby!“
Silver võttis istet ja üritas kõigest väest jätta endast enesekindlat ja professionaalset muljet. Ta asetas portfelli nii, et Libby seda näeks.
Kuid Libby ei pannud seda tähelegi. „Väga hea, et sa äriplaani ringi kirjutasid. Numbrid on igati head.“
Silver tundis sisimas rahulolu, kuid säilitas neutraalse ilme.
„Kuid
