jää muud üle, kui lihtsalt anda Silverile haagiste ostmiseks vajalik raha. Ta naeratas endamisi, kujutades ette, kuidas see jutuajamine võiks areneda. Karta on, et Silver teeb ta pihuks ja põrmuks, sest lisaks sellele, et Silver oli ilus, tark ja otsusekindel, oli ta ka neetult uhke, väga sõnakas ja kohati impulsiivne. Selle tulemusena oli elu temaga pehmelt öeldes huvitav, aga vahetevahel kippus Silver ka asju loopima.
Samas võiks pakkuda Silverile laenu pangaga samadel tingimustel. Neid riske, mis tegid laenukomiteele muret, Drew’ puhul ei eksisteeri. Tema teadis, et Silver loobuks pigem neerust, kui jätaks temale laenu tagasi maksmata. Mis tähendab, et Silver ei pruugi ta pakkumist vastu võtta ja võib ta roppude sõnadega läbi sõimata.
Viimane variant – ja kui aus olla, siis meeldis see talle endale kõige rohkem – oli hakata Silveri firmas vähemusosalusega osanikuks. Tema annaks raha ja nad arendaksid koos firmat.
Selle idee kasuks rääkis üsna mitu asja. Kuigi ta oli arvanud, et on Silverist üle saanud, oli ta tabanud end viimastel kuudel naisest rohkem mõtlemast, kui tema tervisele hea oli. Silveris oli midagi – kombinatsioon kindlameelsusest ja nipsakusest –, mida oli võimatu ignoreerida.
Drew teadis, et talle meeldiks Silveriga koos olla, ja kui koosolemine ei vii ka külgetõmbe taassüttimisele, siis meeldis talle mõte Silveri väikese firma arengule kaasa aidata. Drew oli läbi ja lõhki pangandusinimene ja talle meeldis, kui neil, kes olid temast sõltuvad, läks hästi. Tema eesmärk oli aidata kaasa linna arengule, nii et miks mitte alustada Silverist. Ainult et kuidas Silverit veenda?
Visanud peast mõtte paluda Silveri sõpradel sekkuda, millest nad ilmselt niikuinii keelduksid, ning Silver uimastada ja sundida teda dokumentidele alla kirjutama – see meenutaks juba Jasper Dembenski romaani mehest, kes sisuliselt töötas pangas –, turgatas talle pähe ta enda arust ideaalne lahendus. Ta kavatses kasutada ära Silveri uhkuse.
Oma mõttest vaimustunud Drew ostis Airstreamid ära ja korraldas nende transpordi Silveri maja juurde. Ta teadis, et Silver hoiab oma praegu kasutuses olevat haagist graafilise disaini ja prindiäri taga tohutu suures kinnises aias. Tol hommikul, kui haagised pidid kohale jõudma, saatis neid kohale toimetav autojuht Silverile sõnumi, et saadetis on poole tunni pärast päral. Ka Drew sai temalt vastavasisulise sõnumi, mille peale ta jõudis kohale haagistega samal ajal, mõeldes endamisi, et järgnev vihapurse on vaatamist väärt. Kuigi võib juhtuda, et ta saab hoopistükkis surma, ja siis ei läheks see talle korda.
Silver seisis keset asfalteeritud parklat, nägu turris, käed puusas. Drew keeras õue just hetkel, kui Silver üritas autojuhile selgeks teha, et tema pole haagiseid ostnud.
„Tahtsin need osta,“ lausus ta armsalt segadusse aetuna. „Olen käinud neid pool tosinat korda vaatamas, aga ma pole...“
Lähenevat Drew’d nähes jäi ta vait. Võis arvata, et segadus asendub nüüd iga hetk tõelise raevuga.
„Kas sina oled sellega kuidagi seotud?“ küsis ta maruvihaselt Drew’d jõllitades. „Mis sünnib? Miks sa siin oled? Miks mul on haagised? Kurat võtaks, Drew, mida sa oled teinud?“
Drew andis autojuhile märku, kes hiilis vaikselt eemale ja istus kabiini, kus oli turvalisem.
„Silver, kirjuta dokumentidele alla.“
„Ei kirjuta. Need ei ole minu haagised.“ Silver ajas käed rinnal risti. „Ja sinul ei õnnestu mind sundida.“
Drew leidis, et pärastpoole võib imetleda, kui hea Silver liibuvates teksades ja varrukateta särgis välja nägi, pikad heledad juuksed hobusesabas. Pärastpoole, kui olukord on rahunenud, võib arutleda, kas tätoveering Silveri vasakul käsivarrel on uus, sest tema seda küll ei mäleta ja tema tundis ju naise kehast iga viimset kui tolli.
„Minul ei õnnestu sind sundida? Kas pole lapsik?“ Ta andis juhile märku, et too ulataks talle dokumendid. „Kirjutan ise alla, et haagised saaksid paigale.“
„Ei!“ teatas Silver. „Ma ei lase sul neid siia tuua. See on minu õu.“ Ta jäi kõhklema. „Ma üürin seda õue.“
„Teised tööd ootavad,“ ütles autojuht pisut ärevalt.
„Jätke need tänavale,“ soovitas Drew naeratades. „Ruumi on ja tänav on linna ala.“
„Linna politsei ei lase sul neid seal lõputult kaua hoida,“ märkis Silver. „See on seadusevastane.“
„Seda sa vähemalt loodad.“
Drew ei lasknud end häirida. Silver ei jätaks oma kalleid haagiseid mingil juhul kauemaks kui paariks päevaks kaitseta. Tal võib Drew’ mõttega kohanemine aega võtta, aga lõpuks saab ta aru, kui hea plaaniga on tegu. Ja kui ei saa, siis võib sõita ise ühega neist pikale reisile.
Haagised pargiti paari minutiga tänavale. Drew pistis dokumentide koopiad taskusse ja autojuht sõitis kummide vilinal minema. Silver ootas, kuni haagised kohale toonud auto oli läinud, ja võttis alles siis Drew’ ette. Ta sinised silmad sähvisid raevust, kogu ta keha oli pinges, just nagu ta üritaks kõigest väest Drew’d mitte maha lüüa.
„Mina ei taha sellega mingit tegemist teha,“ teatas ta, toksates Drew’le nii ägedalt rindu, et sellest võis jääda sinikas. „Sina arvad, et oled kaval ja võid mind manipuleerida, aga sa eksid. Mind ei huvita, miks sa seda tegid või mis sinu arvates nüüd edasi saab, aga sa eksid sügavalt. Sina ei dikteeri minu elu.“
Drew oli lootnud, et senine külm viisakus on arenenud sõpruseks, aga Silveri käitumist arvesse võttes oli näha, et ta oli olnud liiga optimistlik. Või siis oli Silver hoopis millegi muu peale marus. Võib-olla Silver ei teadnud, mida Drew temalt vastutasuks ootab. Võib-olla kartis Silver, et Drew üritab teda ära moosida ning et ta peab langetama mingi otsuse, mis talle üldse ei meeldi.
Drew oli arvanud, et möödunud on nii palju aastaid, et Silver võiks temast paremini arvata, aga nüüd polnud ta selles enam kindel. Ja mis puutus haagistesse, siis kavatses ta lihtsalt oodata.
„Mina ei dikteeri midagi,“ lausus ta neutraalsel toonil. „Mul on üks mõte ja ma loodan, et see pakub sulle huvi. Kui sa oled valmis rääkima.“
Vihapilk asendus põrnitsemisega. „Mina pole iial valmis sinuga rääkima.“
Selle peale keeras Silver kannal ringi ja sammus minema. Drew uuris läbi haagiste sisemused ja keeras uksed lukku. Ta oli võtnud töölt vaba päeva, nii et tal polnud panka tagasi kiiret. Ta kavatses ajada mõned asjad korda, süüa lõunaks paar võileiba ning minna seejärel tagasi haagiste juurde ja jääda ootama. Tal oli tunne, et tal õnnestub Silver peagi välja meelitada.
Auto poole minnes mõtles ta, kas oli pannud oma arvestustega mööda. Võib-olla ei jää Silver tema ideega nõusse. Võib-olla Silver vihkab teda tõesti. Aga tal oli vajadus ikkagi katsetada. Tal oli kaasasündinud omadus käituda nii nagu oli õige ja nüüd üritas ta oma elu elada. Iga kord, kui ta oli rajalt kõrvale astunud, oli ta pidanud seda rängalt kahetsema. Võib-olla mitte kohe sel hetkel, aga hiljem ja jäädavalt. Ja kõige rohkem kahetses ta seda, et ei olnud abiellunud Silver Tesdaliga, kui Silver ootas nende last.
TEINE PEATÜKK
„SA kas räägid temaga või mina kutsun politsei,“ lausus Wynn, võrreldes äsja trükitud pulmakutset kavandiga.
„Ta ei riku seadust.“ Silver üritas kõigest
