valmis riskima.“
Miks ka mitte? Võttes arvesse tema perekondlikke sidemeid, võis arvata, et talle tehakse igasuguseid erandeid – ka politsei poolt.
Silver tõusis püsti ja võttis võileivapooliku. „Tänan lõuna eest. Võtan ühendust.“
„Jään ootama.“
Ka Drew tõusis püsti. Nad sattusid väikeses haagises liiga lähestikku. Silver nägi mehe tumedatel iiristel kuldseid tähne ja suunurgas vaevumärgatavat armi. Drew polnud ainus, kes tema ruumi sisse tungis – seda tegi ka minevik, mis ähvardas ta enda alla matta.
„Silver, ma loodan, et sa jääd sellega nõusse. Su äril läheb tõesti väga hästi. Ma usun, et kui sa lased end pisut aidata, saad astuda järgmise suure sammu.“
Silveril oli tahtmine küsida, kas Drew on ka kunagi kahetsenud, kuidas kõik oli välja kukkunud. Ta tahtis teada, kui kaua oli mehel läinud aega, et ta unustada ning minna edasi järgmise ja järgmise naise juurde. Ta ihkas nii väga teada, kas Drew mõtles ka kunagi nende ühise lapse peale, kelle nad olid sunnitud ära andma.
Aga ta ütles hoopis: „ Ma mõtlen selle üle.“
„Sa tead, kust mind leida.“
„Seda olen ma ikka teadnud.“
DREW jälgis, kuidas Jasper läheneb. Sõber liikus kiiresti nagu madu ja ründas hetkel, kui seda oli kõige vähem oodata. Ta oli omandanud karmide kogemustega tarkuse end Jasperiga mitte lõdvaks lasta, sest see mees ründas siis üksnes aktiivsemalt ja vilkamalt ja võitlusvalmimalt.
Trennisaalis oli kuulda üksnes nende hingamist ja kokku puutuvate keppide kolkse. Tavaliselt mängis siin muusika, kuid siis mitte, kui nad tegid trenni võitluskeppidega. Siis tuli keskenduda.
Jasper oli tahtnud paari aasta eest kasutada ühes oma romaanis võitluskeppe. Ta oli palganud treeneri, kes oli valmis tulema nädalaks Happily Inci, et teda õpetada. Ka sõbrad kutsuti intensiivses trennis osalema, samuti mitmed siinsed treenerid. Drew’ teada oli raamat valmis ja kirjastajale saadetud, aga Jasper treenis endiselt keppidega, sest see meeldis talle.
Drew’ nõbu Cade istus ohutus kauguses matil ja jagas nõuandeid, kiitust ja vandesõnu.
„Ole ettevaatlik, Drew. Pea silmas ta vasakut kätt. Jasper, minu ema lööb ka paremini kui sina. Oh, väga hea. Vinge värk.“
Jasper sundis Drew’d taganema. Drew astus kõrvale, tegi pettemanöövri ja ründas. Jasper libastus matil ja kukkus ühele põlvele just hetkel, kui kell helises.
„Väga tubli,“ kiitis end jalule ajav Cade. „Täna meil vedas. Üksnes käputäis sinikaid ja ei ühtki katkist luud.“
Kepid olid puidust ja nende löögid karmid. Selle alaga käisid kaasas vigastused. Õnneks oli piirdutud sinikatega, aga need olid sageli suured ja nende paranemine võttis aega.
Jasper viskas Drew’le käteräti ja võttis teise endale. Nad sammusid nurka toolide poole. Tee peal haarasid nad seina äärest külmikust veepudelid.
Jasperi maja oli nii kõrgel mägedes, et selle ümber kasvasid puud. Suvel oli siinne temperatuur tunduvalt jahedam kui linnas ja talvel sadas isegi aeg-ajalt lund.
Jasperi maja oli olnud umbes kaheksakümne aasta eest kahe toaga tare. Sellele oli tehtud tosinkond juurdeehitust. Maja kujutas endast suurt stiilide ja materjalide segadikku. Mõned toad olid suured ja uhked, mõned omapärase kujuga ja kehva konstruktsiooniga.
Kui Jasper maja ostis, lasi ta ehitada sellele juurde kabineti ja trennisaali. Viimases olid kodusele jõusaalile omased masinad ja lisaks suur avatud ala, mille üht seina kattis peegel. Drew’ arusaamist mööda oli Jasper kirjanik, kellele meeldis kõik märulistseenid ise läbi teha. Sageli kutsus ta sõbrad külla, et need teda seejuures aitaksid, ja paar suve tagasi oli kulutanud kuus nädalat, et teha tutvust vibuga.
Kui nad olid istet võtnud, keeras Cade veepudelil korgi pealt. „No nii, Drew. Ostad siis haagiseid?“
Jasper kergitas kulmu. „Sa ostsid haagised?“
„Need pole minu jaoks.“
„Ta üritab Silverit voodisse meelitada,“ teatas Cade naerdes. „Ma pole küll päris kindel, kas see on tema tähelepanu võitmiseks parim meetod, aga kui sul pole, mida pakkuda, siis võib ju minu pärast proovida mida iganes.“
„Suu kinni!“ Drew’ hääletoon oli leebe. Ta oli nõo aasimisega harjunud. Nad olid sünnist saati hästi läbi saanud.
„Miks haagised?“ küsis Jasper. „Ja sa kasutasid mitmust, nii et neid on siis rohkem kui üks?“
„Tahan hakata tema firmas osanikuks.“ Ta kaalus, kas mainida probleeme pangalaenuga, kuid leidis, et see informatsioon on privaatne ja lisaks oli Libby Cade’i ema. Nad ei saanud küll eriti hästi läbi, aga vaevalt, et Cade’ile meeldiks, kui Drew tema ema kiruks.
Samuti ei kavatsenud ta neile rääkida, et oli Silverile valetanud. Jah, ta tahtis Silveri äris osaleda, aga mitte sellepärast, et oma „portfelli arendada“ või mis iganes jama ta oligi Silverile rääkinud. Tema oli läbi ja lõhki pangainimene. Temal polnud teiste firmades osaluse omamise vastu suuremat huvi kui tiibade kasvatamise vastu, aga ta pidi ju Silveri nõusse saamiseks midagi välja mõtlema.
Kuid mis puutus põhjusesse – miks ta nii suurt vaeva nägi –, siis seda oli juba märksa raskem määratleda. Tal lihtsalt ei õnnestunud Silverit peast saada. Nende minevikku arvesse võttes oleks naise välja kutsumine lõppenud katastroofiga. Aga niimoodi õnnestub tal Silverit uuesti tundma õppida ja teha ühtlasi midagi huvitavat. Kui sellest peaks asja saama, siis väga hea. Kui ei saa, siis laenab ta Silverile raha, et too saaks ta välja osta.
„Haagised olid müügis ja ma ostsin need ära. Loodan, et Silver laseb mul hakata vähemusosanikuks.“ Jasper kulistas vett. „Miks just see äri?“
„Me Silveriga tunneme teineteist ammusest ajast. Aitan vana sõpra.“
Cade turtsatas. „Kas nüüd nimetatakse seda nii?“ Ta pöördus Jasperi poole. „Drew’l ja Silveril oli suhe. Tol suvel, enne kui Drew läks ülikooli, oli neil romaan. Oli vast suvi. Ma mäletan ikka veel enne tööpüha peetud suurt pidu.“
„Me Silveriga korraldasime kose juures suure peo,“ lausus Drew Jasperile selgituseks. „Alaealised, kõva napsitamine.“
Cade lõi veepudeli Drew’ omaga kokku. „Mina jäin tookord esimest korda elus täis. Järgmisel päeval maksin selle eest, aga pidu oli vinge.“ Ta muheles.
Jasper uuris Drew’d. „Nii et teil Silveriga oli suhe? Ja mis edasi sai?“
„Mina läksin ülikooli.“ Drew kõhkles. „Silveri nõudmisel tegime enne seda lõpu. Mina ei tahtnud, aga tema käis peale.“
„Ta võib olla kangekaelne,“ kinnitas Cade.
„Võib jah. Ja siis sõitsin ma ära.“ See polnud veel kõik. See polnud kaugeltki kõik. Veel enne, kui ta jõudis otsusele, mida öelda, mida mitte, pahvatas ta: „Silver ootas last.“
Cade
