tema keeldus. Leppisime kokku, et anname lapse ära.“
Jasper ja Cade vahetasid pilgu.
„Nii et sul on kuskil laps,“ tõdes Jasper. „Kui vana ta on? Poiss või tüdruk?“
„Ligemale kaksteist. Ma ei küsinud, kas poiss või tüdruk. Eeldasin, et poiss.“ Ta oli ikka kujutanud ette poissi, kes oli tema koopia. Küllap vist ego-värk. Ja igasuguse muu abi puudumine. Kui nad oleksid saanud tütre, oleks ta muidugi eeldanud, et laps näeb täpselt Silveri moodi välja.
„Laps,“ lausus Cade vaikselt. „Meie Bethanyga tahame lapsi. Mida varem, seda parem, aga sina jõudsid meist kõigist ette.“
„Me olime noored ja rumalad.“ Nad olid olnud kirglikult armunud, mõtles ta nüüd. Selles polnud vähimatki kahtlust.
„Kas sa tahad lapse pärast tema firmas osanikuks hakata?“ küsis Jasper. „Süütundest?“
„Ma ei tunne süümepiinu.“ Drew pidas pausi. „Me olime ise lapsed. Meist poleks saanud õigeid lapsevanemaid. Silveri firmasse tahan ma investeerida sellepärast, et minu arust oleks see arukas samm. Olen numbreid uurinud. Silver on väga töökas, tal on korralik kasum ja ta on sunnitud iga nädal klientidele ära ütlema. See on arukas äriline otsus.“
„Ahah.“ Oli näha, et ta sõnad ei veennud Jasperit. „Mis Silver ütles?“
„Ma küsiksin pigem, millega ta sind lõi, kui sa talle rääkisid, millega sa olid hakkama saanud?“ küsis Cade naerdes.
„Ta mõtleb selle üle.“ Drew naeratas. „Tal polnud selle vastu midagi.“
„Valetad.“
„Okei, aga ta kuulas mind tõesti ära.“
Jasper jõi veepudeli tühjaks ja viskas selle nurka prügikasti. „Nii et sina investeerid siis Silveri firmasse – ja mis edasi saab? Kas sa aitad tal teisi haagiseid töös hoida?“
„Detailide üle me veel arutleme.“
„Kas pank mõjub sulle halvasti?“ küsis Cade kaastundlikult. „Ma ei saa aru, kuidas sa suudad terved päevad seal istuda. See on üks suur kivist lõks.“
Drew teadis, et pank ei ole lõks, vaid linnaga seotud elav ja hingav olend. Pank tähendas võimalusi ja tal oli miljon ideed, kuidas kõike paremaks muuta.“
„Pank ei puutu siia üldse,“ ütles ta küsimusele vastamisest kõrvale hiilides.
Cade vangutas pead. „Kas su vanemad käivad sulle endiselt pinda?“ Ta pöördus Jasperi poole. „Drew’ vanemad on... ebatavalised. Nende silmis pole Happily Inc küllalt suur. Nemad on tahtnud ikka olla kuskil mujal, teha midagi muud. Drew’ isa Howard oli tegev poliitikas ja temast sai suursaadik, kui Drew käis veel koolis. Kus ta oligi?“
„Andorras,“ vastas Drew, meenutades, kui elevil ta oli, et vanemad sõidavad ära ja jätavad tema siia, kuigi ta käis alles keskkoolis. Ta kolis vanaisa Franki juurde ja tema elu muutus palju lihtsamaks. „Hispaania lähedal.“
„Pole kuulnud,“ ütles Jasper. „Võib-olla peaksin asja põhjalikumalt uurima ja valima selle mõne raamatu tegevuskohaks.“
Cade naeris. „Peaksid jah. Igatahes suunati Howard pärast seda veel paari kohta suursaadikuks ja siis tuli ta diplomaatilisest korpusest ära ja liitus ühe lobifirmaga.“
„Nad on endiselt sellega seotud,“ tunnistas Drew pahuralt. „Laiendavad firmat ja teevad oma esimesele lapsele ruumi.“
Nende ainsale lapsele, lisas ta endamisi. Tema vanemad – eriti ema – oleksid ülimalt õnnelikud, kui ta võtaks paariks aastaks üle perekonnapanga ja liituks seejärel vanemate lobifirmaga. Kuigi panga juhtimine pakuks talle huvi, polnud tal vähimatki huvi hakata lobistiks.
„Nii et see pole siis sinu unelmate töö?“ küsis Jasper.
„Mitte sinnapoolegi.“
Jasper vaatas naerdes Cade’i poole. „Kahju, et nad pole sinu vanemad. Kujuta ette, kui õnnelikud nad oleksid, teades, et nende poeg abiellub ehtsa printsessiga.“
„Ära parem räägi,“ ütles Cade, kuid vaatas Drew’ poole. „Oled sa oma emale juba kihlusest rääkinud?“
„Ei, ja ei kavatsegi seda teha. Seda ma küll ei taha, et minu ema sõidaks siia eesmärgiga minna sinu pulma või mis iganes ürituseks see kujuneb.“
Cade oli ostnud El Bahari kuningalt täku. „Tallitüdruk“, kes täku kohale toimetas, osutus kuninglikuks printsessiks. Cade ja Bethany olid armunud ja kavatsesid abielluda. Kuigi üksikasjad polnud veel paika pandud, viiakse läbi mingisugune üritus või pidu, kus osaleb ka kuninglik perekond.
„Su ema saab sellest teada.“
„Minu käest küll mitte.“ Drew ei teeks iial midagi sellist isegi inimesele, kes talle ei meeldi, rääkimata veel oma nõost.
„Kas teil on pulmaplaanid paigas?“ küsis Jasper. „Te võite ju salaja abielluda.“
Cade tegi grimassi. „Oleme sellest rääkinud, aga Bethany ei taha vanematele pettumust valmistada. El Baharis peame kindlasti tseremoonia, aga teeme ka siin midagi. Üksikasjadega tegeldakse.“
Drew leidis, et kuninglikku perekonda abiellumise logistikaga võrreldes on tema probleemid tühised.
„Anna teada, kui korraldate peo,“ ütles Jasper. „Ma sõidan paari nädala pärast New Yorki. Kui peol osalevad ka kuninglikud kõrgused, võin oma asju pisut ringi mängida.“
„Te Drew’ga olete ühesugused. Teile ei lähe korda, kas tegu on kuningate või muidu tähtsate inimestega.“
Jasper naeratas. „Tõsi, aga mina otsin ikka järgmise raamatu jaoks ideid. Pealegi oled sa mu sõber. Keegi peab ju sind kõigi nende pööraste eest kaitsma.“
Drew noogutas. „Jasper tegeleb nendega ja kui minu ema peaks kohale ilmuma, siis tegelen mina temaga.“
Cade kirtsutas nina. „Tänan, Drew. Sa oled tõeline sõber.“
„Otse loomulikult.“
KOLMAS PEATÜKK
SILVER lamas vaibal, jalad diivanile tõstetud. Ta toetas mobiiltelefoni kõhule ja kohendas kõrvaklappe.
Leigh pidi helistama kolme minuti pärast ja ta sõbranna oli väga täpne. Oodates mõtles Silver viimaste päevade sündmustele ja murdis pead, kas tal on olemas vastus küsimusele, mida teha haagistega.
Tal oli suur kiusatus järele anda. Haagised olid just sellised, nagu ta ihkas, ja tal avaneks võimalus oma äri laiendada. Kui lisada Drew’ pakutud kakskümmend tuhat ta enda säästudele, õnnestuks mõlemad haagised ringi ehitada, osta nende transportimiseks vajalikud autod ja raha jääks veel ülegi, et oleks fond erakorraliste olukordade tarvis ja saaks teha alumise korruse remondi.
Tema teisel korrusel asuva korteri all oli äripind. Praegu kasutas ta seda show-ruumina, kus olid
