Aeg-ajalt on mul tahtmine teha midagi ootamatut – lihtsalt selleks, et näha, kes seda märkab.“
„Mida see peaks tähendama?“
„Pole aimugi, aga see kõlab hästi.“ Drew toetas end pingi seljatoele. „Nii et mul on siis need kaks haagist.“
Silver oli just pingest vabanemas, kuid nüüd ta kangestus. Tal polnud aimugi, mis sünnib, aga tal oli kahtlane tunne, et Drew’ silmis on see pelgalt mäng. Julm mäng, mille sihtmärk on tema.
Talle meenus, kuidas nad olid mänginud erinevaid mänge, kui nende sport oli olnud teineteisele naudingute pakkumine. Nad olid nii meeletult armunud – või vähemalt tema küll oli. Drew’ kohta oli raske öelda. Vaatamata sellele, et mees tol ajal väitis nii, jättis ta naise silmagi pilgutamata maha.
Aga sellega pole vaja praegu tegelda. Tuleb keskenduda käesolevale probleemile – nimelt sellele, mida Drew nende kahe Airstreami eest tahab.
Drew toetas suured käed lauale ja kummardus Silverile lähemale. „Ma oleksin tänulik, kui sa kuulaksid mu ära – ja siis võime asja arutada.“
Silveril polnud aimugi, mis „asi“ see võib olla, ning tal polnud vähimatki tahtmist lubada, et ta ei sega vahele ega karju ega peksa Drew’d. Aga kui ta ei noogutaks, siis kahtlustaks Drew, et ta on rohkem endast väljas, kui välja näitab.
„Olgu,“ lausus Silver. „Räägi.“
„Ma tahan hakata sinu ettevõtte vähemusosanikuks.“
„Mida? Oled sa peast põrunud või? Kas sa kukkusid ja lõid pea ära? Vähemusosanikuks? Osanikuks? Minu ettevõttes? Selles, mille ma mõtlesin ise välja ja mille nimel ma kogusin raha ja millele panin aluse ja arendasin ihuüksi edukaks ettevõtteks?“ Ta vahtis Drew’le raevunult otsa. „Ihu. Üksi. Drew, see on minu firma. Üksnes minu. Osanikuks? Oled sa pilves või?“
Drew naeratas. „Kuula mind ära.“
Silver naaldus pingile ja ristas rinnal käed. „Lase tulla.“
„Ma tahan hakata oma portfelli kasvatama. Olen mõelnud hakata nii mõnegi linna ettevõtte osanikuks. Kui sellest saab asja, siis nii-öelda laiendan oma impeeriumi, otsin võimalusi Palm Springsis, võib-olla ka Riverside’is või San Diegos. Kui Libby su laenutaotluse tagasi lükkas, sain ma aru, et mul on avanenud võimalus tegutseda.“ Ta kehitas õlga. „Tunnistan, et treilerite ost oli impulsiivne otsus, aga ma sain aru, mida sa kavatsed teha. Mulle meeldib sinu äriplaan. Sa oled kõik põhjalikult läbi kaalunud.“
Silver püüdis mõelda, et see kompliment ei tähenda midagi. Tal polnud vaja mehe heakskiitu. Oluline oli üksnes see, et Drew pakkus talle võimaluse laieneda.
„Kuidas see peaks sinu arvates toimima?“ küsis ta, vabanedes õige pisut pingest.
„Ma tahaksin olla pärisosanik. Tahaksin sind aidata planeerimisel ja olla tõeliselt kaasatud. Arusaadavalt on mul põhitöö, aga ma saaksin sind vajaduse korral aidata. Sinu töö on peamiselt nädalavahetustel, kui minul on vabad päevad.“
Silver turtsatas. „Kas sa oleksid siis valmis pidudel teenindama?“
„Miks ka mitte?“
„Noh, ei tea. Kas sa oled kunagi professionaalse või isegi amatöörbaarmenina töötanud? On sul vähimatki aimu, mida kujutab endast väga lühikese aja jooksul jookide serveerimine kahe- või kolmesajale inimesele? Kas sul on baarmeni litsents? Kas sa teed Mojitol ja Margarital vahet?“
„Tequila.“ Drew muheles. „Okei, pean õppima. Aga ma olen valmis seda tegema. Ma tahan seda teha. Ma tahan olla rohkemat kui pelgalt tšeki välja kirjutanud isik. Ma tahan olla kaasatud.“
Silveril tõmbus sisimas pingule. Närvid, mõtles ta. Närvid ja kartus. „Kas sa lähed baarmenide kooli?“
„Lootsin üht-teist neti vahendusel õppida ja sina õpetaksid ülejäänu. Silver, ma olen töökas, ma olen õhtuti ja nädalavahetustel vaba ja ma ei kavatse jootrahaga jalga lasta.“
„Kas sa ei võinud haagiste ostmiseks lihtsalt raha laenata?“ küsis Silver veel enne, kui sai pidama. Kuigi ta poleks elu seeski arvanud, et võiks selle küsimuse peale üldse mõeldagi – rääkimata selle välja ütlemisest –, oleks Drew’le võlgu olemine olnud märksa parem kui oma ettevõtte osast loobumine.
„Oleksin, aga parema meelega teeksin ma seda.“
Tüüpiline. Mehed peavad saama oma tahtmise ja muu maailm pole üldse oluline. „Võib-olla oleks linna rauapood huvitatud osaniku saamisest.“
„Võib-olla oleks sinu äri põnevam.“
„Oh, ei tea. Kõik need võimsad masinad, puitmaterjali osakond. Täielik meeste mängumaa.“ Ta surus huuled kokku. „Kui vähemusosanik sa tahad olla?“ Kümme üheksakümmend oleks väga hea. Unistada ju võib.
„Viiskümmend kaks nelikümmend kaheksa.“
Silver üritas mitte võpatada. See oli peaaegu viiskümmend viiskümmend.
„Ostan end sisse kahe haagisega,“ märkis Drew, just nagu oleks ta Silveri mõtteid lugenud. „Ja investeerin kakskümmend tuhat nende ümberehituseks. Loodetavasti jääb paar dollarit üle, et osta nende vedamiseks autod.“
„Mul on sääste,“ ütles Silver, püüdes samal ajal rehkendada. „Nii palju, et saab autod osta.“ Liiatigi poleks tal nüüd vaja haagiseid osta ega maksta nende ümberehituse eest. Tegelikult jääks tal nii palju raha üle, et arutada lähemalt mõningaid teisi ideid.
Kui ta jääks Drew’ plaaniga nõusse, saaks ta oma plaanidega edasi minna. Tema ettevõte saaks kasvada ja ta ei peaks enam iga nädal töid ära ütlema. Aga selle eest tuleb maksta kõrget hinda – tuleb Drew’ga koos töötada. Kas ta suudaks seda teha?
„Ma lihtsalt ei tea,“ tunnistas ta. „Ma pole kindel, et me suudame koos töötada.“
„Omal ajal õnnestus see meil väga hästi.“
„Siis me käisime – ja tegime suhtele lõpu.“
„Aga me saime läbi. Pealegi pole ma enam poisike.“
„Jäta ometigi!“
„Ma ütlen, et me klapiksime.“
Ärialaselt, mõtles Silver. Drew rääkis üksnes ärist. Kui tema tahab midagi enamat, siis on ta täielik loll. Ja ta ei kavatsenud enam iialgi ühegi mehe pärast – kõige vähem veel Drew’ pärast – lolliks jääda.
„Pean selle üle mõtlema,“ lausus ta. „Anna mulle paar päeva, et selle üle järele mõelda, ja siis räägime uuesti.“
„Sobib.“ Drew vaatas prinditöökoja poole. „Ega Wynnil ole midagi selle vastu, et haagised jäävad siia?“
Silver tajus, et Drew manipuleerib temaga. Üritab panna teda tegema pakkumist, et haagised võiks parkida teise treileri juurde õuele, kusjuures mees teab väga hästi, et kui ta selle sammu astub, on tal märksa raskem pakkumisest ära öelda.
„Räägin
