jõuaksid oma pangaarved tühjaks teha ja kaduda. Siis ja alles siis võtaks ta ühendust ametivõimudega ja räägiks neile Tiberiuse plaanidest.
Kui ta põgenemiskatsel surma saaks, jääks ainult üle loota, et Tiberius või tema tehnoeksperdid prooviks järjest kolme vale salasõna, mille peale rikuks uss iga väiksemagi andmetükikese ja põletaks arvutid läbi.
Aga kui ta ellu jääks ja kätte saadaks…
See mõte pani Sydney värisema. Ta oli näinud, mis juhtub nendega, kes Tiberiusele vastu hakkavad. Kujutlus sellest, mida ta oli teinud Jenny Mariega, pehme südamega kokaga, kui too oli tabatud salaja Sydney ja Celeste’i vahelisi meile lugemas, oli jäädvustatud Sydney võrkkestale kuni tema elu lõpuni. Kahjuks võis see päev tema jaoks saabuda palju varem, kui ta arvanud oli, sest peale Tiberiusele vastuhakkamise tal praegu teisi võimalusi polnud. Ta ei saanud lasta mehel oma teaduslikku avastust kasutada viisil, kuidas too tahtis. Tal tuli mees peatada. Ja see tähendas, et tegutseda tuli kas nüüd või mitte iialgi.
Sydney käed värisesid, kui ta oma laborikitlit õhulüüsi tüüpi koridori lähedal nagisse riputas. See oli akendeta labori ainus väljapääs. Avanud esimese rõhu all oleva ukse, vajutas ta sisetelefoni nupule teise kõrval. „Palun välja.”
Ta oli juba ammu õppinud valvuritega lobajuttu mitte ajama – see muutis nad ainult kahtlustavaks. Viimasel ajal jäi tema kindlaks oma rutiinile ja nemad jäid kindlaks omale, pisut kaheldes, kas ta neid mitte ei jälgi ja põgenemisvõimalust ei oota. Aga vahest olid nad teda kogu aeg kahtlustanud ja tema plaan on hukule määratud juba enne, kui ta alustada saab.
Uks avanes klõpsatusega. Kui see automaatselt lahti paiskus, hoidis Sydney hinge kinni, aga nähes, et koridor on tühi, hingas ta kergendatult. Kui nad oleks talle turvameeskonna järele saatnud, oleks ta pidanud oma plaanist loobuma, aga relvastatud saatjaid tuli seda harvem ette, mida korralikumalt ta iga nädala ja kuu möödudes käitus ning teeskles Tiberiusega koostööd tegevat ja tema hullu plaaniga nõustuvat.
Sundides ennast rahulikult hingama, astus ta koridori ja suundus oma eluruumide poole, püüdes jätta muljet, nagu suudaks ta mõelda vaid mõnele tunnile unele, mis talle ette oli nähtud. Kui ta jõudis halli värvi tundemärkideta ukseni, mis viis tema kahetoalisse elupaika, vajutas ta järgmist sisetelefoni nuppu. „Palun sisse.”
Uks klõpsatas ja avanes, aga selle asemel, et kohe siseneda, küünitas Sydney ümber nurga ja kohmitses otsida peenikest traati, mille ta varem samal päeval oli seinapaneelile paigaldanud, kasutades ära aega, kui ta „kogemata” oli varjanud oma elutoa ainsa kaamera vaatevälja, sellele käterätiku riputades. Selleks ajaks, kui üks turvameestest luba küsimata tema eluruumidesse sisenes, et kaameralt solvav ese eemaldada ja nuriseda tema pideva lohakuse pärast – millega ta oli oma valvureid viimaste kuude jooksul tasapisi harjutanud – , oli ta teinud kõik, mis vaja, et vooluring katkestada.
Peenike traat jooksis peidetuna simsi kohalt väikese vidinani, mille ta oli laborist näpatud tükkidest ise kokku pannud, kasutades diagrammi, mille Celeste talle Jenny Marie kaudu saatnud oli. Järsk sikutus peaks moodustama ukse kõrval seinal paikneva kahe peamise voolujuhtme vahel silla ning tekitama lühiühenduse, mis ei anna Tiberiuse inseneridele mingit alust kahtlustada, kust elektrikatkestus on alguse saanud.
Vähemalt pidi see teoreetiliselt nii olema.
„Siin ei juhtu midagi,” sosistas ta südame pekseldes. Ta kontrollis kella. Üheksa minutit ja viiskümmend viis sekundit tagasi oli ta surmava programmi arvutisse söötnud. Viiskümmend kuus. Viiskümmend seitse. Kui uks hakkas hääletu mehhanismi abil sulguma, tõmbas ta järsu nõksatusega traati ja hüppas tagasi. Kostis sisinat ja tema toas sähvatas pimestav valgus. Kaks sekundit hiljem kustusid koridoris tuled, jättes naise täielikku pimedusse.
Sydney ei mõelnud. Vaid jooksis.
Ta kuulis summutatud hüüdeid ja sammumüdinat, kui ta mööda koridori sööstis ja lõi lahti selle lõpus oleva ukse, mille luku ta samal päeval ära oli rikkunud.
Ta oli väljas!
Öö oli külm ja vihmane. Seda ei olnud ta osanud ette näha. Tõmmates kopsud täis Atlandi ookeani äärse kevade niisket, lõikavalt külma õhku, tormas ta lühikesest tsementtrepist alla ja kaetud basseinist mööda. Valides kõige otsema tee, mille ta oli pärast igapäevaseid turvameestest saadetud jalutuskäike ümber majadeploki enda mällu joonistanud, suundus ta künka jalamil oleva paadisilla poole. Paatidest polnud peaaegu näha muud kui vaid hulk varje udus, fooniks vihm ning kuuvalguseta öö paistis läbi vihmasabina mustemast mustem.
Ta oli juba poolel teel, kui varugeneraatorid tööle hakkasid, tema rikutud süsteemi üle trumbates. Hädatuled lahvatasid tööle ja alarmid hakkasid undama, lärm tundus tulevat korraga kõikjalt ja ei kusagilt.
Sydney jooksis elu eest, süda puperdamas, jalad hirmust ja adrenaliinist värisemas.
Vihmasadu oli kõik õhukese veekihiga katnud ja libedaks kastnud, muutes ka tsemendist kõnnitee tema tossude all libedaks. Terav tuul tungis läbi ta teksade ja kõrge kaelusega džempri, mida ta kliimaseadmetega varustatud laboris kandnud oli. Ta ei olnud tihanud turvameestes kahtlust äratada, midagi paksemat selga pannes, ja nüüd tuli tal selle eest maksta, kui ta mööda väikest kallakut vette kihutas. Hambad juba plagisesid, kui ta esimese paadi juurde jõudis.
„Seis!” hüüdis hääl ta selja taga. Saabastatud jooksusammud lähenesid külje pealt ja valvurid piirasid ta ümber. Püssituli ragises tema ümber, kiskudes betoonist tema ees ja mõlemal pool külgedel lahti valusalt torkivaid kilde.
Nad ei plaaninud teda tappa. Vähemalt veel mitte.
Hoiatuslaskudest välja tegemata tegi Sydney kaks jooksusammu üle paadisilla ja viskus lähima mootorpaadi suunas, mis juhtus olema üks neist väikestest kiiretest kaheistmelistest, mida valvurid kasutasid rannapatrulli jaoks. Ta päästis aluse kai küljest lahti ja laskus vaevaliselt ukerdades paati, karjatades hirmust ja püüdes kõrvale põigelda paadi külge tabanud kuulirahe eest.
Sydney süda jättis lööke vahele ja ühe sekundi murdosa jooksul tahtis ta alla anda, käed üles tõsta ja öelda: „Teie võit. Ma tegin ainult nalja. Viige mind laborisse tagasi.”
Aga seda ta ei teinud. Ta ei tohtinud seda teha. Ikka veel värisesid ta käed, kui ta süütenupule vajutas – tema kuulekus oli muutnud turvamehed piisavalt lohakaks, et jätta paat ööseks lukustamata, jumal tänatud – ja mootor hakkas möiratades tööle.
Sydney kuulis, kuidas saare teisest otsast kaljupoolse härrastemaja juurest kuuldus tiiviku tümpsuvat häält, kui Tiberiuse helikopter valmistus õhku tõusma. Naine polnud kindel, kas mees valmistus evakueeruma või teda jälitama, aga helikopteri hääl lisandus sireenide huilgamisele ja turvameeste hüüetele, kui kaksteist valvurit jõudsid kaini ja jooksid otse teiste paatide suunas. Automaadituli vaikis hetkeks, viidates sellele, et turvaüksusel oli ülesanne ta vaid kinni püüda, mitte tappa.
Sydney mõistis, et Tiberius peab teda pigem varaks kui kohustuseks… vähemalt seni, kuni selgub, kas tal põgenemine õnnestub. Siis peavad mehed päriselt tulistama hakkama.
Tänu jumalale vihma eest. See takistab nähtavust ja loodetavasti keerab tuksi nende eesmärgi. Mõte sellest, et teda hakatakse laskma – et ta lastakse maha –, tekitas temas õudu, aga enam ei võinud ta tagasi pöörduda.
Ta surus drosseli ettepoole, tänades mõttes suve, mil nad olid Celeste’iga viibinud kasuperes Mooseheadi järve ääres, kus nad olid paadijuhtimise põhitõed selgeks
