võtnud, piilus ta välja, kiskudes tekki endale ümber ja püüdis vihmast libedal tekil ennast püsti ajada.
Sydney hambad plagisesid ja ta tumedad õlgadeni juuksed olid kleepunud otsmikule, kattes ta silmad. Ta lükkas juuksesalgud näolt ja kui vaateväli selgines, leidis ta end vaid meetri-paari kaugusel mehest, kes ta ookeanist välja oli tõmmanud.
Mees toetus vastu parda külge paari meetri kaugusel temast ja oli kaetud samasuguse halli jämedakoelise tekiga nagu temagi. Ta märjad juuksed olid lühikesed ja tumedad, nägu nurgeline ja korrapärane, sinised silmad hindavad. Isegi läbimärjana õhkus temast teatud otsusekindlust.
Sydney ei tundnud teda ära, aga see ei tähendanud midagi. Ta oli väheseid Tiberiuse valvureid näost näkku näinud, aga kuulnud paljude teiste samme. Mis talle aga siiski kummaline tundus, oli see, et mees vaatles teda täieliku rahuga, millesse oli segatud mõningast kahtlust. Ta tundus ootavat, et naine ise rääkima hakkab, mis ei paistnud olevat loogiline.
Siis peatusid naise silmad tekil mehe ümber, millele oli midagi mõne sentimeetri suuruste tähtedega kirjutatud: Ameerika Ühendriikide Ranna...
Kiri katkes, kui mees sikutas teki ühe poole teise alla, aga sellest piisas, et naise rinnas tärkaks meeletu lootus.
Nad ei olnud teda ikkagi kinni võtnud.
Ta oli hoopis päästetud!
Sydney ahmis õhku ja vaatas kahe teise mehe poole, kes sealsamas lähedal seisid. Need olid tursked, lokkis juustega mehed, kelle näod olid nii sarnased, nagu oleks nad vennad ning nende jakiselgadel olid rannavalve embleemid.
Kui ta vaatas uuesti mehe poole, kes oli ta päästnud, noogutas too tervituseks, aga ei naeratanud. „Ma olen eriagent John Sharpe FBI raskete kuritegude osakonnast ja sina oled rannavalvekaatril Valiant.” Ta vaikis hetke, vaadates naist uurival ilmel. „Kas see on sinu jaoks hea või halb uudis, oleneb sellest, mida sa Rocky Cliffi saarel tegid ja miks Tiberius sind tappa tahab.”
Teine peatükk
John seisis teki sisse mähituna, et lõikavat tuult eemale peletada ja vaatas alla naise poole, kes õnnetult paaditekil kössitas. Ta nägi välja nagu märg kassipoeg, ent see fakt ei suutnud varjata tema kõrgeid põsesarnu, kergelt ülespoole hoidvat nöbinina ega tema šokolaadpruune eksootiliselt viltusi silmi.
Ühesõnaga – naine oli võrratult ilus.
Mehel polnud aimugi, kas naine oli Tiberiuse vang või paha peale läinud kaasvandenõulane, kuid tema välimus viitas pigem viimasele, sest mees oli näinud toimikus fotosid selle värdja eelmistest naistest ja see naine siin sobis kahtlemata selle tüübiga.
Siiski polnud põhjust hakata kohe „paha politseiniku” stiilis ülekuulamistehnikat kasutama. Praegu oli targem lasta endal naise päästjana paista ja mängida kaasa, ükskõik mis naisel ka mõttes mõlkus. John teadis, et Tiberiuse ja tema inimeste jaoks oli kõik üks suur mäng. Käik ja vastukäik. Elusuurune malematš, mida mängiti mandrisuurusel malelaual, nuppude asemel elus inimesed ja kaalul rahvuslik julgeolek.
Veel polnud kindel, kas tegemist oli etturi või kuninganna või hoopis kellegi vahepealsega, niisiis sirutas ta käe välja ja aitas naise püsti. „Tule. Ma ei tea, kuidas sinuga lood on, aga mina vajan kohvi, kuiva rätikut ja vahetusriideid.”
Naine jälgis teda üksisilmi, pruunid silmad kontrastina kahvatus näos. Ta käsi värises, kui ta selle mehe poole sirutas, pannes tolle mõtlema, et tegemist on kas neetult hea näitlejaga, kes oli saadetud tema teele takistuseks või oli ta tõesti elu eest põgeneda püüdnud. Vahest oli naine Tiberiusega topeltmängu mänginud, mõtiskles John või oli too naisest tüdinud ega tahtnud, et lahtised otsad saarelt suurele maale tagasi pääseksid.
Need mõtted hajusid tema peas kiiresti, sest samal hetkel, kui tema ja naise käed kohtusid ja ta naise jalule aitas, purskas too nutma.
„Oh, põrgut,” ütles John. „Palun ära nuta.” Ta ei kannatanud pisaraid.
Aga selle asemel, et lõpetada, varjas naine näo teise käega ja hakkas veelgi tugevamalt nuuksuma, tema õlad – tegelikult küll kogu ta keha – rappusid nutuga ühes rütmis… või sellega, mis paistis olevat nutt.
Tuletades endale meelde, et ta peaks hädas preilikese illusiooniga kaasa mängima, kortsutas John kulmu ja pani käe lohutust väljendades jäigalt ümber tema. Ta patsutas naise õlga. „Sa oled nüüd kindlas kohas. See on läbi.”
Naine pöördus tema poole, põimis käsivarred ümber mehe vöökoha ja hoidis tema ümbert kõvasti kinni, justkui ei kavatseks enam kunagi lahti lasta. „Tänan sind,” sosistas ta mehe õla vastas ja hoolimata külmast tundus naise nahk tema vastas soojem. „Tänan sind.”
Mees tundis, otsekui oleks ta elektrilöögi saanud ning selline reaktsioon oli nii ootamatu, et pani tal sõna otseses mõttes hinge kinni. Ta läks seest üleni soojaks ja ta süda tegi tümpadi-tümp, mis pani häirekellad valjult hüüdma.
Neetud, see naine tundis oma tööd. Õnneks oli mehel tulnud sedasorti asjadega ennegi kokku puutuda ja ta oli pidanud säärase õppetunni eest kallist hinda maksma.
Pealegi, ega nad teda sellepärast Jäämeheks kutsunud, et ta oleks soe ja ebamäärane tüüp olnud, otse vastupidi.
„Kõik on hästi,” ütles John, püüdes end ettevaatlikult naise haardest vabastada, et seda mitte maadlusmatšiks muuta. Ta kahetses põgusalt, et ei olnud seekord endaga kaasa võtnud Grace Mearsit või snaiper Michael Pelottit, kes olid mõlemad temast paremad ohvreid ja tunnistajaid – ja kahtlusaluseid – lohutama ning suutsid lasta sel loomulikuna paista. Põrgusse, peaaegu kõik tema meeskonnaliikmed ületasid teda sedasorti asjades.
Mees vaatas rannavalvurite poole. „Kas kumbki teist ei saaks mind selle asjaga siin aidata?”
Dick ja Doug Renfrew, paadimehed, kelle ta öiseks jälituseks laenanud oli, raputasid ühes rütmis pead. „Ei, juhul kui sa ei taha siia passima jääda ja oodata, kuni kopter tagasi tuleb,” ütles Doug. Tema oli vendadest see jutukam.
„Hea mõte,” sõnas John, vaadates üles hallikasmusta taeva poole. „Sa peaksid meid kõiki siit võimalikult kiiresti minema viima.”
Arvestades seda, et Tiberiuse helikopter oli rannavalvepaadi plahvatuskohale lähenedes udusse tagasi pöördunud ja ta oli kuulnud ka teisi mootorpaate tagasi saarele pöörduvat, võisid nad iga hetk ikkagi tagasi tulla, et sündmuskohale pilku heita.
Tiberius ja tema mehed olid tõenäoliselt arvanud, et Valiant on kogu meeskonnaga väljas ja ründevalmis, aga tegelikult oli rannavalvekaatril kahest mehest koosnev väikseim võimalik meeskond ja nendega oli kaasas veel FBI vanemagent – John –, kes oli tegutsenud vaid eelaimuse sunnil, mis ei olnud isegi piisavalt tugev olnud, et kogu ülejäänud meeskond kaasa võtta.
Mehe sisetunne ütles, et Tiberius valmistub millekski suureks, millekski, mida juhitakse tema erasaarelt New Englandi kalda lähedalt. Sellele tundele põhinedes oli ta lasknud teha endale paar vastuteenet ja läinud ebaametlikule uurimisretkele George’s panga viljakatesse kihtidesse.
Hea uudis oli see, et ta oli midagi leidnud. Aga halb uudis oli see, et ta polnud päris kindel, mis see on, mille ta leidnud oli.
Tiberius on piisavalt taibukas – ning piisavalt kõveraid teid armastav – ,et olles
