remondiks raha,” sõnas Pamela. „Olen kindel, et nii saavad nad siin veelgi populaarsemaks.”
„Metaxise tõusik – tühine siga!” kriiskas Haddock heledal häälel ja tema tillukesed silmad süttisid seda nime kuuldes põlema. „Ükski Metaxis ei pääse kunagi Madrigal Courti!”
Pamela ägas ahastavalt. „Anna andeks, ma unustasin ja nüüd satub ta tõeliselt hoogu.”
„Igavene närune lurjus! Lipitseb ühe naisega, põgeneb teisega! Metaxiseid ei saa usaldada!”
„See pole Haddocki süü. Inimesed räägivad tema kuuldes inetusi,” kaebles Ophelia.
„Ma tean... Õpetasin talle „sitakott” ja „jätis”, kuna tema sõnavara on muidu väga vanamoodne.”
„Metaxise värdjas!”
„Haddock!” ahmis Ophelia õhku.
Haddock lasi pea häbenemist teeseldes norgu ja taarus oma õrrel. Opheliat see ei kõigutanud, kuna kõikide papagoide kombel janunes Haddock tähelepanu järele ja nautis esinemist.
„Seda mina talle ei õpetanud,” väitis Pamela.
Ehkki Ophelia teadis, kes seda oli õpetanud, ei öelnud ta midagi. Keerulise olevikuga hakkama saamiseks keskendus ta tulevikule. Ta oli käinud aianduskursustel, mis olid talle väga meeldinud, aga kodused kohustused ei võimaldanud tal iseseisvat karjääri alustada. Ta oli kahekümne viie aastane. Müüriga piiratud aias kasvatatavad taimed olid talle just nagu päästenööriks, kuna ülejäänud aeg tuli pühendada suure laguneva maja ja haige vanaema eest hoolitsemisele. Viimastel nädalatel oli sellele lisandunud maksmata arvetest ja aina kahanevast sissetulekust põhjustatud stress. Kui kahju, et miljardär Lysander Metaxis lähiajal tema uksele koputama ei tule! Ophelia mõtles, millised kummalised fantaasiad küll tema vanaema peas keerlesid, sest vana naine polnud kunagi nalja visata armastanud.
„Mulle ei meeldi, kui mu aega raisatakse,” teatas Lysander Metaxis oma Londoni juristidele.
„Olen välja selgitanud, ehkki see tundub üllatav, et te olete proua Stewarti testamendis pärijana kirjas. Sain aru, et teie kohalolek on testamendi lugemise ajal nõutav ja tema advokaat on nõus teile sobiva kuupäevaga.”
Lysander tõmbas hinge. Tal polnud mängimiseks aega. Miks pidi Gladys Stewart tema oma testamenti kaasama? See oli kummaline.
„Võib-olla kahetses proua oma käitumist teie perekonna suhtes, kuni ta veel elus oli, ja nii püüab ta pärast surma olukorda siluda,” arvas jurist, laskmata end oma kõige tähtsama kliendi vaikimisest häirida. „Surivoodil muudetakse meelt sagedamini, kui te arvata oskate.”
„Ma ei vaja selle naise õnnistust, et seda maja osta.” Lysander polnud kunagi Gladys Stewartiga kohtunud. Tema kadunud isa oli aga naist kord kirjeldanud kui õelat rahaahnet harpüiat. Mõistagi oli Gladyse vaenulik suhtumine aastate jooksul tekitanud Lysanderi vanemates Aristide’is ja Virginias teatavat ängistust. Lysander oli selle pannud oma kasuvanemate liiga tundliku südametunnistuse arvele. Selles olukorras polnud ju midagi erilist. Tema isa oli katkestanud kihluse Gladyse tütre Cathyga, et abielluda Virginiaga. Selliseid asju juhtub ja normaalsed inimesed lähevad eluga edasi.
Nelikümmend kaheksa tundi hiljem maandus Lysanderi helikopter Madrigal Courtis. Ta ei reisinud kunagi üksi. Temaga olid kaasas ülihoolitsevad alluvad ja tema viimane voodikaaslane Anichka, pikakasvuline heledapäine venelanna, kes oli sel kuul figureerinud koguni kahe moeajakirja kaanel.
„Kui kaunis maja,” lausus üks naisalluv ootamatult uneleval toonil.
Tohutu lagunev villa oli ehitatud heledatest tellistest ning kaunistatud kunstipäraste keskpiidaga aknaorvade ja omapärase katusega koos kõrgete korstnate, vintskappide ja tornidega. Lysanderile ei avaldanud see mingit muljet. Ajalugu polnud talle kunagi eriti huvi pakkunud ja hooldamata aiaga lagunenud maja häiris tema esteetikameelt. Kui nii paljud puudused on esmapilgul näha, on see ilmselt alles jäämäe tipp, mõtles Lysander mornilt ning tema sensuaalne suu karmistus. Kiiresti teostatud taastustööd oleks tohutu väljakutse.
„See laguneb,” tähendas Anichka põlglikult, raputades maha roostepuru, mis oli tema naha külge jäänud, kui ta rumalast peast toetas käe sepistatud rauast rinnatisele, mis piiras üle vallikraavi viivat kivisilda.
Kola täis kivist veranda keskaegne ehisnaeltega välisuks oli avatud. Lysanderi kriitiline pilk märkas uue värvikihi järele kisendavaid seinu, sünget nikerdusega tumedat tahveldist ja Victoria-aegse viletsa mööbli koopiaid. See oli urgas, tõeline kahekümne nelja karaadine urgas, mis oli kokkukukkumise äärel. Aga ta pidi selle hinnast hoolimata ära ostma. Ta oli küll miljardär, aga ka paindumatu ärimees. Nüüd ootas Lysanderit, kes polnud kunagi tundeid praktilistele kaalutlustele ohvriks toonud, ülim väljakutse.
Advokaat Morton tervitas Lysanderit suures hallis, palus tema kaaslastel sinna ootama jääda ja saatis mehe pleekinud elutuppa, kus suurem osa mööblist oli kõhedust tekitavalt linadega kaetud.
„Kahjuks jääb proua Stewarti tütretütar Ophelia pisut hiljaks, aga ta peaks kohe jõudma,” lausus vanem mees orjalikult vabandaval toonil.
Samal hetkel sõitis Ophelia oma vana ja mõlkis Land Roveriga maja ette ning peatus pidurikrigina saatel. Ta oli hiljaks jäänud ja maruvihane, sest ehkki ta oli advokaadile teatanud, et tal on sel pärastlõunal kohtumine, ei arvestanud mees sellega. Kel raha, sel võim, nagu kõnekäänd ütleb, ja ilmselgelt oli Kreeka miljardär Opheliast hulga tähtsam isik.
Selline suhtumine vihastas Opheliat, kuna vanaema matustest oli möödas vaevalt nädal ja kogu tema vaba aeg oli kulunud sellele järgnenud terve hulga kohustuste täitmisele. Tõepoolest, tal oli olnud nii palju tegemist, et ta oli sunnitud taimed isiklikult kohale toimetama oma parimale kliendile, kes oli kaks korda müüriga ümbritsetud aia juures käinud, Opheliat sealt eest leidmata. Lisaks polnud advokaat öelnud, et Lysander Metaxis tuleb testamendi lugemisele, vaid teatanud sellest ebatavalisest sündmusest kõigest kakskümmend neli tundi ette.
Ophelia ruttas läbi köögi, mõeldes, milline ajaraiskamine oli tirida Lysander Metaxis Madrigal Courti. Mis põhjusel oleks tema vanaema pidanud kaasama oma testamenti inimese, kes kuulus vihatud perekonda? Donald Mortoni rabavast teatest esialgu jahmunud Ophelia jõudis viimaks ebameeldivale järeldusele, et Metaxise kaasamine testamenti sai tähendada ainult seda, et tema vanaema oli teinud enne siit ilmast lahkumist veel midagi kättemaksuhimulist. Ent Ophelia ei osanud arvatagi, mis see olla võiks.
Ta oli leppinud asjaoluga, et Lysander Metaxis on ilmselt Madrigal Courti ostja ja uus omanik. Ta oli leppinud ka sellega, et tõenäoliselt oli see vanale majale kõige parem saatus, sest see vajas hädasti jõukat omanikku. Ent neist asjaoludest hoolimata oleks Ophelia Lysanderiga kohtumist vältinud, sest ta ei suutnud unustada, et mehe isa oli täielikult hävitanud tema ema elu ning seeläbi ka Ophelia ja Molly elu. Ka Aristide oli olnud seelikukütt. Rikas, hellitatud ja isekas, naistemees, kes kunagi ei mõelnud, kellele ta haiget võib teha. Ja Lysander Metaxis oli veel hullem, ehkki üldsuse suhtumine oli nüüd leebem ja ta pääses, hoolimata oma dekadentlikust eluviisist, puhtalt paljudest asjadest. Ta on ka esimene Metaxis, kes pärast kolmekümmet aastat üle Madrigal Courti ukseläve astub.
Suures hallis ootas kummaliselt palju inimesi: kolm ülikonnas meest ja üks kostüümis naine. Lisaks veel uskumatult kaunis blondiin lühikeses laimirohelises kleidis. Too eksponeeris parasjagu oma erakordselt pikki jalgu ja nautis meeste imetlevaid pilke.
„Tere päevast,”
