silmanurgast, et pesuruumis on veel keegi. Jäin teda jõllitama. Mulle vaatas vastu laiba nägu. Rohelised silmad olid ainsaks elumärgiks tema kõhetus piklikus näos. Peenikesed keppjalad suutsid keha hädavaevu üleval hoida.
Mind haaras jäine äratundmine. See olin mina. Pöörasin pilgu peeglilt kõrvale, sest mul polnud vähimatki tahtmist välimusele tekitatud kahju hinnata. Argpüks, mõtlesin ma ja jätkasin endaga tõtt vahtimist. Kas Reyadi surm oli vabastanud mu hinge sealt, kuhu see oli põgenenud? Üritasin mõttes keha ja hinge vahel sidet luua. Miks ma arvasin hinge naasvat, kui mu keha ei kuulunud ikka veel minule, vaid komandör Ambrose’ile, kes kasutas seda tööriistana mürkide väljasõelumiseks ja testimiseks? Pöörasin pilgu mujale.
Kiskusin kammiga juustest sõlmi välja ja punusin allesjäänud juuksed ühte pikka patsi.
Alles hiljuti oli mu ainuke soov enne hukkamisele minekut puhas vanglarüü selga saada, kuid nüüd oli mul võimalus komandöri kuulsa kuuma duši all mõnuleda.
“Aitab küll,” uratas Margg ja ehmatas mind tagasi tegelikkusse. “Siin on sinu vormirõivad. Pane riidesse.” Tema jäigas näos peegeldus pahameel.
Kuivatades adusin Marggi kärsitust.
Lisaks alusrõivastele hõlmas degusteerija vormiriietus musti pükse, laia punast satäänvööd ja punast satäänsärki, mille varrukaid ääristasid väikeste mustade rombide rivid. Rõivad olid ilmselgelt meestesuuruses. Nälginuna ja kõigest saja kuuekümne kolme sentimeetri pikkusena nägin välja nagu laps, kes mängib isa riietega. Keerasin vöö kolmekordselt ümber piha ja käärisin käised ning püksisääred üles.
Margg turtsatas. “Valek palus mul sulle ainult süüa anda ja sind oma tuppa saata, kuid mulle tundub, et kõigepealt peame õmbleja juurest läbi astuma.” Margg jäi avatud lävel seisma, ajas huuled prunti ja lisas: “Sa vajad ka saapaid.”
Järgnesin talle kuulekalt nagu eksinud kutsikas.
Õmblejanna Dilana puhkes mind nähes lustakalt naerma. Tema südamekujulist nägu ümbritsesid käharad blondid juuksed. Meekarva silmad ja pikad ripsmed tõid tema ilu veelgi rohkem esile.
“Tallipoisid kannavad samasuguseid pükse ja köögitüdrukud punaseid särke,” lausus Dilana, kui oli itsitamise lõpetanud. Ta tõreles Marggiga selle eest, et too polnud mulle parajamat vormiriietust otsinud. Margg pigistas huuled kõvasti kokku.
Hoolimata oma noorusest sekeldas Dilana minu ümber nagu vanaema. Ma nautisin tema tähelepanu ja pidasin teda sümpaatseks. Kujutlesin vaimusilmas, kuidas meist saavad sõbrad. Kindlasti oli tal palju tuttavaid ja kosilasi, kes tulid tema soojusesse kümblema nagu koopaelanikud kolde äärde. Tundsin igatsust temaga sõbruneda.
Pärast minu mõõtude ülesmärkimist hakkas Dilana ruumis vedelevate punaste, mustade ja valgete rõivaste kuhjades tuhnima.
Kõik Ixia töölised kandsid vormirõivaid. Komandöri lossi teenijad ja valvurid kandsid segu mustadest, valgetest ja punastest riietest. Nende särgivarrukatel ja püksisäärtel olid vertikaalsed rombide rivid. Enamik nõunikke ja kõrgemaid ametnikke riietus üleni musta. Nende auastet näitasid krae külge õmmeldud väiksed punased rombid. Vormiriietus muutus kohustuslikuks kohe, kui komandör võimule tuli. Niiviisi oli kõigile kohe teada, kellega neil on tegemist.
Must ja punane olid komandör Ambrose’i värvid. Ixia territoorium oli jagatud kaheksaks sõjaväeringkonnaks, mida valitsesid kindralid. Kaheksa ringkonna vormiriietus oli samasugune nagu komandöril, kui värvus välja arvata. Näiteks mustades rõivastes majapidajanna, kelle põllel olid väiksed lillakad rombid, töötas kolmandas sõjaväeringkonnas, mida tähistati lühendiga SR-3.
“Need peaksid sulle paremini sobima.” Dilana ulatas mulle riided ja osutas ruumi kaugemasse otsa paigutatud sirmile.
Riideid vahetades kuulsin teda ütlemas: “Talle on saapaid vaja.” Uutes rõivastes tundsin end märksa vähem tobedalt. Haarasin vanad rõivad ja andsin need Dilanale.
“Need kuulusid arvatavasti endisele degusteerijale Oscove’ile,” oletas õmblejanna. Tema ilme muutus nukraks ja ta raputas pead, et soovimatust mõttest vabaneda.
Minu unistus sõprusest purunes, kui taipasin, et komandöri degusteerijaga sõbrustamine toob kaasa suure emotsionaalse riski. Minu kõht muutus seest õõnsaks ja Dilana südamlikkus haihtus minust, jättes järele külma ning mõru maigu.
Terava üksindustundega sähvatas mu silme ees kujutluspilt Mayst ja Carrast, kes endiselt Brazelli häärberis elasid. Minu sõrmed tõttasid Carra kõveraid patse ja May seelikut kohendama.
Ent Carra siidiste punakaspruunide juuste asemel puudutasin riidekuhilat. Dilana juhatas mind tooli juurde. Ta laskus põrandale põlvili ja tõmbas mulle sokid ning saapad jalga. Saapad olid valmistatud pehmest mustast nahast ja ulatusid poolde säärde, kust olid kahekorra käänatud. Dilana torkas püksisääred saabastesse ja aitas mind püsti.
Ma polnud juba mitme aastaaja vältel jalatseid kandnud ning kartsin, et saapad pigistavad. Kuid need hoopis paitasid mu jalgu ja sobisid nagu valatult. Naeratasin Dilanale ning unustasin hetkeks May ja Carra. Need olid mugavaimad saapad, mida olin eales kandnud.
Õmblejanna naeratas vastu ja kiitles: “Oskan mõõtmatagi alati õige suurusnumbri valida.”
Margg mühatas. “Vaesele Randile küll mitte. Ta on sinust nii sisse võetud, et ei söanda kurta. Nüüd peab ta köögis ringi lonkama.”
“Ära pane teda tähele,” pöördus Dilana minu poole. “Margg, kas sul midagi targemat pole teha? Marss tööle või muidu hiilin sinu tuppa ja teen kõik seelikud lühemaks.” Dilana ajas meid heatahtlikult uksest välja.
Margg viis mind teenijate söögituppa ja serveeris mulle väikse portsjoni suppi ning leiba. Supp maitses taevalikult. Kui olin selle nahka pistnud, küsisin lisa.
“Ei. Kui söögiga liialdad, hakkab sul paha,” vastas ta. Jätsin kausi vastumeelselt lauale ja läksin Marggi järel oma tuppa.
“Päikesetõusu ajal ole valmis tööle hakkama.”
Taas nägin teda eemaldumas.
Minu väikses toas oli plekilise madratsiga kitsas metallvoodi, lihtne puulaud ja tool, ööpott, riidekapp, latern, tilluke puupliit ja tihedalt suletud luugiga aken. Hallid kiviseinad olid kaunistusteta. Istusin madratsile, mis vaevalt vetrus. Võrreldes vangikongi elamistingimustega oli see muidugi luksus, kuid ma polnud sellegipoolest rahul.
Mitte miski selles toas ei seostunud pehmusega. Mõtted Valeki metalsel ilmel, Marggi kriitikal ja vormirõivaste karmil lõikel ning värvusel, tundsin igatsust padja või teki järele. Olin nagu eksinud laps, kes tahab midagi kaissu võtta. Midagi pehmet, mis talle haiget ei teeks.
Kui olin varuriided kappi paigutanud, läksin akna juurde. Aknalaud oli istumiseks küllalt lai. Luugid olid kinni, ent riivid seespool. Värisevate kätega avasin riivid, lükkasin akna valla ja pilgutasin ootamatus päevavalguses silmi. Tõstsin käe näo ette, kissitasin silmi ja jäin hämmeldunult aknast avanevat vaadet silmitsema. Olin lossi esimesel korrusel! Maa oli poolteist meetrit allpool.
Minu toa ja talli vahel olid kuudid komandöri koertele ja hobuste liikumisaed. Tallipoistel ja koeradresseerijatel olnuks minu põgenemisest ükspuha. Võisin vabalt aknast alla hüpata ja plehku panna. Mõte oli ahvatlev, kui välja arvata tõik, et oleksin kahe
