koosoleku juhatajaks. Ent erilisena ei tunne ma end mitte üksnes juhatajapoolse alandlikkuse ja heasoovlikkuse tõttu. Erilisena tunnen ma end veel seetõttu, et olen kuritarvitanud ja kavatsen ka edaspidi kuritarvitada teie usaldust. Nii et võtke teatavaks – ma olengi nuhk, päris nuhk! Ja ma nuhin rõõmuga! Niisiis ma küsingi teilt: kas ei peaks ma teie peale lihtsalt suures kaares ja kõrvulukustava lirtsatusega sülitama? – Kuid ma ei tee seda! Enam ei tee!”
„Hurraa! Gulliver on liider!” kostsid hüüded. „Elagu Gulliver!” hüüatas ka juhataja.
„Mis Gulliver! Ma pole mingi Gulliver! Ma olen Gunnar Gustavovitš… Gulliver!”
Hetke jagu põrnitsesid nad teineteist altkulmu, põrnitsesid nagu kaks võrdväärset vastalist – ülevoolav ja kõrk isekus vastakuti tasase ja hillitsetud isetusega, kaval, ihade kütkes miski silmitsi alla heidetud ja abitu eimiskiga. Alles siis pöördus juhataja kohalolijate poole, pilk maas, nagu nõuaks isegi saali vaatamine talt tõsist pingutust: „Kas meie kallile Gunnar Gustavovitš Gulliverile on küsimusi…? Nii, palun!”
Just siis tundsin, et pean sekkuma, näitama, et olen olemas, et ma kuulun nende sekka, ehkki istusin viimases reas ja ainuüksi seetõttu ei võinud ma nende heasoovlikkusele loota,” võttis Mirt järgneva ühe lausega kokku. Nüüd oli ta hääl nooruslik ja reibas, nagu viibiks ta taas tolles kauges kevades, ootamatult tärganud lootuste ajel klaariks muutunud koosolekuruumis, kus sekka ja silmakirjaks muretseti oleviku ja tuleviku, tegelikult aga iseenda leivakoorukese pärast. „„Kas te võiksite…,” alustasin ääri-veeri, püüdes end mõne sõna ja käeviipe toel tagareast veidi ettepoole nihutada.
„Palun, jah,” katkestas juhataja. „Esmalt oleks vaja ennast ikka tutvustada,” pragas ta, „kas või lühidalt, kas või poole sõnaga. Et millisest käitisest, mis ameti pealt, kes on sõbrad. Ja kui see kõik on selgelt ja salatsemiseta välja öeldud – mida pole ei vähe ega palju, loodan, et nõustute minuga –, siis mõne sõnaga ka sellest, kes on teie vaenlased, meie vaenlased – sest kellel neid poleks! –, ja nii edasi ja nii edasi. Sõnaga – kes te üldse olete, et tulete siia laiama!?”
Mu soeng meenutas toona hoolikalt kokku seotud õletuusti, mistõttu kõik, kes mulle pilgu heitsid, jäid mind hämmeldunult vahtima. Pealegi olin ma siis veel noor ja ilus. Ent sedapuhku olid pilgud, mis mind vaatasid, külmad ja hukkamõistvad, otsekui sunniks neid selleks miski seletamatu, paratamatusena mulle kohaldatav süü.
„Ma olen Mirt…”
„Aitab!” röögatas koosoleku juhataja. „Enam mitte üks piuks. Meile on niigi kõik selge. Kes oleks osanud arvata, et kui ma teilt küsin, kas meie kallile Gunnar Gustavovitš Gulliverile on küsimusi, kargate jultunult – ja veel tagumisest reast! – püsti ja kukute praalima. Palun teid, enne kui me päris riidu läheme!”
Pilgud, mis alles äsja olid mind ja minu õletuusti imetlenud, keskendusid taas Gunnar Gustavovitšile, nagu oodates, mida ta selle peale kostab, nägudel seesama kuulekust väljendav, kuuletumisest rahuldust saav ilme, mis aeg-ajalt end ka juhataja puhul ilmutas.
„Ilmaasjata teete stseeni, seltsimees Pikk,” pöördus Gunnar Gustavovitš juhataja poole. Ta hääl oli väljapeetult sõbralik, selles väljendus ta nimele ja ametile kohane salapära, nii et kui ta lisas, et talle on see kõik vastukarva, vallandus kogu saali täitev võimas kergendusohe. Ruumi, mida alles äsja oli valitsenud vaenulik vaikus, tungis korraga ei tea kust sõbralik ja meeli lepitav valgus. Aknaklaasidelt peegeldudes jagus seda neilegi, kes seda ei soovinud. Lepitust otsides pööras juhataja põse päiksesäras akna poole ja hakkas paberites sobrama. „Arvan,” ütles ta, kui saal oli veidi rahunenud, „et peaksime Gunnar Gustavovitš Gulliveri tänama. Soovima talle kõike head ja edasiseks edu. Ees ootavate nuhkimiste eest aga juba ette – tugev-tugev aplaus!”
Juhataja viimased sõnad uppusid kõmisevasse käteplaginasse. Mina mõistagi olin kogu sellest praalimisest segaduses ega suutnud end isegi liigutada. Juhataja arvates – ta oli end sättinud lauaservale tõstetud puki otsa ja kõigutas jalgu – jättis aga aplaus soovida. Ometi usaldati koosoleku juhatamine talle, mõtles ta, ja mitte tollele nuhile, olgugi et ta ise ulatub talle vaid nabani. Siinkohal juhataja mõttelõng katkes, nagu oleks teda nähtamatu hoop tabanud. Ta raputas end. See aitas pingest vabaneda ja ta võis endaga taas rahu sõlmida. Silmanurgast vaatas ta aga mind, kuigi võisin seda endale ka vaid ette kujutada. Istusin ju viimases reas.
Gunnar Gustavovitš oli sellal kirjutaja käest pliiatsi krahmanud ja kritseldas midagi paberilipakale. Seejärel voltis selle kokku ja lennutas saali tagaotsa, sinna, kus ma istusin ja oma saatust needsin. Kui paber minuni jõudis – käbedaid kämblaid, mis paberlohet enda valdusesse püüdsid saada, oli oi kui palju –, voltisin ma selle lahti. „Olgu teile avaldatud, üleannetu linalakk,” oli paberilipakale kirjutatud, „et hiljaaegu soetasin ma endale uhke, polsterdatud tagaistmega sõiduauto. Kas tuled sõitma?””
Esimene osa
KAKS PRESIDENTI
I
Mirt jäi veel istuma. Maja teisest otsast elutuppa tassitud leentool, mis nüüd seisis roheka seina ääres, kohas, kus kunagi oli rippunud lahmakas peegel, näis olevat talle nagu kodu eest. Ma pole Mirdilt kunagi küsinud, mis sai peeglist, millelt ma ta paljude aastate eest ühel hilisel tunnil leidsin. Silmitsi iseenda ja oma segipaisatud maailmaga, seismas puna-musta talaari mähitud kohtuniku ees, kes ei tahtnud või ei suutnud enam otsuseid langetada.
Lasin omagi mõtted toonastele radadele triivima. Teadsin, et sealt, kuhu Mirt oma loole punkti pani, mõne teise lugu alles algas. Kui ma siis mõnele neist endaga seotud ajarännakule olen asunud, avaneb mu ees täiesti uus ja tundmatu maailm, nagu oleks ka minul mitu, erinevate aegade ja saatuste vahel jagatud elu. Ikka jälle kingib mälu mulle kummalisi, teinekord lausa uskumatuna näivaid tagasivaateid, võimaldades mul läbielatut taas kogeda ja näha. Ja kui need lood ongi toonud mulle vaid häda ja viletsust – kahetsen ma siis oma tegusid või mitte –, pean ma sellega leppima ja eluga edasi minema.
Ja ikkagi algas kõik tol 1964. aasta kaheteistkümnenda märtsi varahommikul. Mäletan veel praegugi neid hiigelmõõtu, linna unerähmase lapitekina katnud pilverünkaid, mis aeglaselt idast läände liikusid, mööda lähedal asunud ristmikust ja kivisesse rüüsse varjunud kirikust, mille kellade rasked löögid potsatasid tänavasillutisele ja panid maa enda all värisema. Äsja vihmast puhtaks küüritud tänavanurgal seisis sire, õletuusti sarnase parukaga sale figuur nagu puuslik, otsekui oleks julm saatus ta sinna naelutanud. Näis, et kirikukellade kehutav värin läbis ka toda vibalikku figuuri katvat pikka, põlvede kohalt sinivalge paelakesega kokku tõmmatud rüüd, selle ebamaiselt helklevat voldistikku, mille silmatorkavat maitsetust – kord seda esile tuues, kord peites – rõhutasid lähedalasuva tehasehoone tagant välja kargavad päikesekiired. Hõlsti alt, otsekui oleks see hapraks jääklaasiks moondatud, aimusid naisefiguuri ebaloomulikult sihvakad sääred. Ometi polnud palju neid, kes temast midagi oleks teadnud või arvanud. Hõlsti riivavad päikesekiired muutsid ta ligipääsmatuks ja salapäraseks. Milline oli ta suu, tema ninajoon või kes ta üldse oli? Oli ta linalakk, kergelt pleekinud ilme ja kummirõngastatud patsi punutud juustega, mis meenutasid kimpu seotud rannakõrkjaid? Või tavaline, kõige tavalisem plika, nõtke kael toetumas õlgade nurgelisele kontuurile, millele liibunud hõlsti alt võis vaevata leida need kaks lapselikult turritavat, kerget muiet tekitavat moodustist, kas oli?
Sadat silmapaari, mis teda altkulmu piidlesid, tegelikult ei huvitanud, miks ta seal oli. Ometi pidi kohe-kohe väikelinna saabuvale presidendile Urho-Urhole tervitusteksti ette lugema just tema, linalakk Mirdike, linna suurima käitise ametiühingujuht, kelle öö ja päev olid jagatud käitise, õhtukooli ja parteinina
