pingutamisest ta eriti ei hoolinud.
Siiski ei pidanud nad oma saatuste liigse lõimumise pärast pead vaevama. Mis sest ikka, kui käitise ühiskasu kõrval sai muugi nii-öelda ühiskasulikult aetud. Täpselt nagu seegi kord: Mirt pidi tervitusteksti ette lugema, Gulliver aga tagama, et vastuvõtt kulgeks plaanikohaselt: Tema Ekstsellentsi süsimustade autode kolonn jõuab valgusfoori plinkides ristmikule, Tema Ekstsellents väljub limusiinist ja astub Mirdikese juurde, Tema Ekstsellentsile ulatatakse käärid.
Mõistagi oli Gulliveri instrueeritud, tema valmisolekut kontrollitud. Selleks pidi ta iga ajahetke, iga sündmuse, presidendi võimalikud ja võimatud sammud ikka jälle läbi kirjutama. Mõnikord tundus, et teda sunniti vaid selleks, et teda, õigemini mõnd tema omadust või iseloomujoont proovile panna, tema usaldusväärsust kontrollida. Ometi muutus kõik, mida ta hoole ja armastusega kirja oli pannud, korduva ümberkirjutamise tagajärjel hoopis millekski muuks. Tema püüdlikke kritseldusi käsitleti kui aru andeid või kaebe kirju, mille objektiks võis olla ükskõik kes – sõber, töökaaslane, ta ise. Kui ta järjekordsele kirjatükile punkti pani ja teksti ülevaatamiseks osakonda viis, tundis ta end putukana, keda mikroskoobi all pintsettide ja skalpelliga uuritakse ja tükkideks rebitakse, otsekui otsitaks midagi, mida seal ehk polegi. Nagu kullaotsija loodab sõela liigutades ja seda tähelepanelikult silmitsedes leida miljonite aastate eest jõesängi unustatud aaret. Et putukatunnet vaigistada – seda olematuks muuta ta enam ei lootnud –, andis ta pabereid lugeda linalakale, tema teist noorust ja tema uut sõidu autot ühendavale olevusele, kelle kiiduväärt omaduste hulka kuulus ka imetabane anne mehe kentsakusteni ulatuvaid veidrusi talitseda. Nüüd seisis Mirt tänavanurgal ja elas läbi seda osa tseremooniast, mis tervitusteksti lugemisele pidi eelnema: vaikus, kestev vaikus, nagu ta endale üha kordas, kuni vaikusest eraldub automootorite mitmehäälne koor. Seejärel – kriuksatus, pidurid peatavad sõiduki (olid need ikka pidurid?), paukuvad-paukuvad uksed. Tema Ekstsellents astub temakese juurde, Tema Ekstsellentsile ulatatakse käärid, Tema Ekstsellents… Paraku tegi ühe sülelapse krääksatus linalaka mõtterännakule lõpu. Kas nüüd ei kostnudki juba hüüded: President! President! President! Kas nüüd…? Kui Mirt seejärel kirikukellade kõmina peale võpatas ja kohkunult pilgu tõstis, tajus ta, et neis aastakümnete pikkuse vaikimise häbist sündinud vaskseis oigeis võis olla tõepoolest midagi ettekuulutuse taolist. Talle visandus ta enda elu, mis suundus üha kitsamale, lõpmatult pikale allakäigutrepile, kus tal puudus igasugune võimalus ise midagi muuta või oma saatust kujundada. Ja ta tajus, et ta ammune unistus, unistus võbelevate varjudega vaikuselõhnalisest valgest vannikohvikust, mille kompamatus hämaruses sagivad laitmatu renomeega tõmmutukalised ettekandjad, võib nüüd lõpuks isegi täituda. Selle hetke ootuses oli ta ju elanud, seda unistust oli ta endas kandnud.
II
Enam-vähem samal ajal kui ootamatu krääksatus Mirdi mõtterännakutele lõpu tegi, nägin ma sealsamas uitamas hoopis teistsuguse olemisega meest. Ta kandis pikka musta mantlit ja aastaajale sobimatut laia äärega kaabut, mis kummatigi näis ta sirge rühiga kogule isegi sobivat. Alles siis, kui ta nõksatamisi käed kõrvadele surus, nagu polekski ta tema ise, vaid miski, millena ma teda alles kujutlesin, torkas ta erilisus silma. Erilised olid ka tänavanurgal passivate linnakodanike näoilmed, mida varjudest lahti kistud valgus vaid põgusalt puudutas. Nende kipras kulmude, vidukil silmade ja äraoleva pilgu järgi võis oletada, et tegemist polnudki tavaliste linnakodanikega. Pigem võisid need olla äsja rindelt naasnud sõdalased või isegi sõjavangid, kellesse polnud enam jäänud grammigi sõjakust. Keegi oli neile pihku pistnud punased lipukesed ja nad seejärel kuuleka hordina tänava äärde kamandanud. Sedamööda kuidas korravalvurid neile ruupori suunasid, sauaga vehkisid või koomilisi ettesööste tegid, kerkis plagude puna nagu tuuleiili kergitatud saviliivane maanteetolm kerge virvena nende peade kohale ja jäi sinna hõljuma. Alles siis, kui korravalvurid tagasi tõmbusid, andis tõus järele. Mäletan seda räuskamisest tiinet õhustikku veel praegugi! Ometi sain seda hinnata vaid läbi omaenese, just üheteistkümneseks saanud poisikese tundeprisma, mida iseloomustas seesama silmale nähtamatu äng, omamoodi hajaliolek, mida täheldasin ka mustas mantlis võõra puhul. See oli segu erinevatest piltidest, lõhnadest ja linnale nii iseloomulikest häältest, mis tolles kummastava vaikuse sängis oma isepäist elu elas.
Polnud kahtlust, et käsklused alandasid ka toda teistsuguse olemisega, minust paarikümne sammu kaugusel passinud meest. Kui linnakodanikke jättis korravalvurite räuskamine ükskõikseks, siis veidrale võõrale, nagu märkasin, tekitas see tuska, alandas nagu asja eest, teist taga tabanud jalahoobid. Et mitte kurdistuda, surus ta käsi aina tugevamini vastu kõrvu. Küllap aitas see tal olla tema ise, olla loomulik. Samas olen kindel, et tema viibimine seal ja just siis jäi toona ja jääks ka nüüd meile mõlemale mõistatuseks. Omamoodi väljakutseks. Oleks ta vaid soovinud, oleks ta sealt kindlasti lahkunud. Nagu põgenetakse omaenese hirmude, ebakindluse ja ees terendavate ebameeldivuste eest.
Ometi oli temas midagi, mis mind ärritas. Miks märkasin just teda, miks küll, tahtsin juba siis teada. Ilmselt pole liiast mainida, et minulgi – läkiläki, poolpalitu ja kelgukesega poisikesel – olid käed üles tõstetud. Olin need tihedasti kõrvadele surunud, nagu sooviksin kummalise võõraga sarnaneda, teda jäljendada. Näis, et ka võõra meelest oli selles, kuidas ma seisin ja kätele sobilikku asendit otsisin, midagi tuttavlikku. Seda tunnistas ta altkulmu mulle heidetud pilk. Seda tajusin, kui meie pilgud kohtusid ja me mõlemad kohmetusime. See lähendas meid, tegi teineteisele mõistetavamaks. Nagu oleks meie vahele püstitatud klaasist sein – kui see seal ikka oli – mingitel kummalistel asjaoludel muutunud kõike, ka kõige varjatumaid detaile esile toovaks kõverpeegliks. Või meenutasin ma talle hoopis teda ennast, panin ta tema enese üle järele mõtlema? Miks ma nii tundsin, sellele ma tookord ei mõelnud. Ehk nägin hoopis iseennast esimest korda kõrvalt? Või oli see omamoodi tulevikkuvaatamine, pilk aega ja sündmustele, mille mõistmiseks puudus mul toona söakus. Ja ehk ka taip.
Siiski pean selgitama, mis asjaoludel ma end üldse tollelt ristmikult, nii suure rahvahulga keskelt leidsin! Nagu ikka neil erakordseil talvehommikuil, kui helendava vaikuse värvidesse mahtus ka veidi musta, muidu oli aga kõik valge, värvitu ja hall, oli minu kaaslaseks lai puidust jalastega kelk. Värske lumi näitas kohe head libisemist, mistõttu pidin ka sel hommikul raudteesilla kõrval asuvale mäerinnatisele kiirustama ja sealt alla tuiskama. Nii oli see ikka olnud. Kuid nüüd – vaevalt olin hoo üles võtnud ja mäest alla kihutanud, kui juba sattusin mingisse arusaamatusse käskluste ja hoopide kadalippu. Hetk hiljem aga küürutasin oma räsitud kelgu kohal, jääkirmesel kelgunööril heiklemas pilvesõelast läbi pihustunud hommikuhägune valgus, ja silmitsesin ümbritsevat. Silmanurgast aga toda võõrast, siis jälle neid, kellega ma tegemist ei tahtnud teha.
Olin käed rippu lasknud ja vaatasin võõrale abiotsivalt otsa. Nagu vajaksin eestkostet või ootaksin vastust mind piinavatele, veel sõnastamata küsimustele. Ilmselt oli ta oma mõtetega kusagil eemal. Seal, kust ta võis mind üldse märgata. Kust ta mind hindas ja jälgis, enne kui taipas, et küllap mina põrutasingi raudteesilla kõrvalt mäe rinnatisest alla ja nüüd seisan ta ees. Kuni korraga hõikas keegi minule osutades, valjult ja üleolevalt, muutes mu seeläbi veel väiksemaks, veel haavatavamaks: „Näe! Meie president! Meie president!”
Olin segaduses. Korraga oli ühest ei tea kust välja karanud kelgukesega poisikesest saanud president! Ent miski talitses ka neid, klounidena ringi karanud korravalvureid, veripunaste kalasilmadega lõukoeri, kes alandlikkusest (või alandlikkust teeseldes), koonud maadligi, minema püüdsid hiilida. Ühtäkki – ma ei mõistnud, miks, ehk see üksnes tundus mulle nii – meeldisin ma kõigile: meeldisin linnakodanikele, meeldisin punaste lipukestega sõdalastele. Meeldisin isegi iseendale ja tollele pikas mantlis võõrale, kellega olin soovinud sarnaneda. Miks ei võiks me koos põgeneda, kõike hüljates ja maha jättes, nagu kaob süsimusta öhe päeva viimane vari?
Ja siis: „Pojuke, kus su mamma on? Mamm-maa-aaa…”
