nime, Reio, ning kuulatas. Ülemiselt korruselt kostis toksimist. Ilmselt mängis laps seal millegagi, mis sellist heli tekitas. Astunud veel paar sammu, et siis nime uuesti hüüda, märkas Ira seda, mille pärast nad majja olid tulnud – ülakorrusele viiva trepi astmete vahelt paistsid kellegi jalad. Trepi varjus lamas tõesti laip ja see oli fakt, mis sundis Ira Teverit üles vaatama.
Teise korruse rõdupiirde vahelt vaatas talle vastu laps, riputas tema poole mingit karvast mängulooma ning küsis: „Kas emme tuleb nüüd üles? Mul on kõht tühi.“
Veel enne, kui naisuurija jõudis lapse küsimusele vastata, kiirustas välistrepil seisnud tüdruk tuppa, jooksis trepist üles ja haaras poisil käest, võttis tema mänguasja ning lausus õhinal.
„Las emme magab veel! Tule, viime su Lemmu tuppa voodisse. Sina oota ja ära alla tule. Ma teen sulle võileiva, võtan limpsi ja toon üles … täna ei pea sa putru sööma … ega ju?“
Mida tüdruk edasi kõneles, seda Ira enam ei kuulnud, sest ülakorrusel asuva toa, siis ilmselt lastetoa uks tõmmati kinni. Läks veel paar minutit, enne kui see uuesti avanes ning tüdruk trepist alla tuli ja avatud köögis külmkapi ukse avas. Kuni Ira trepi varjus lamava naise laipa silmitses, hoidis ta ka verinoorel lapsehoidjal silma peal. Ühest küljest püüdis see piiga oma teismelist vaprust demonstreerida, kuid samas ei saanud ta midagi teha oma värisevate käte heaks ning võileiva viilud aina pudenesid tal peost.
Kuni Ira hallis vajalikke protseduure läbi viis, seisis Magnus endiselt avatud ukse kõrval välistrepil. Ira ei saanud väita, nagu teinuks noor komissar seda niisama laiseldes või laibahirmust kangestunult, vaid ikkagi tööprotsessis osaledes, sest vaja oli ju helistada kolleegidele, lastekaitsesse, turvamajja ja veel mitmesse kohta, oodata meedikute saabumist, fotograafi ja teisi spetsialiste ning ka naisuurijal silma peal hoida. Protseduurireegleid uus boss teadis, kuid Ira ei teinud talle seda tööd sugugi lihtsamaks, vaid nii kui mees hetkeks pilgu temalt kõrvale pööras, pildistas Ira oma telefoniga sündmuskoha üles. Loota oli, et sellest uurimisest sai tema järgmine tööülesanne ja enda tehtud fotod puutumata laibast olid ikka kindlam infoallikas kui need pildid, mida Üllar Laks parameedikute poolt ületallatud kohast tegi.
„Milline on sinu esmamulje?“ küsis boss, kui oli enesestmõistetava liigutusega Ira kõrvale autosse potsatanud, et peale spetsialistide töörühma kohale saabumist jaoskonda tagasi sõita.
„Sõltub asjaoludest,“ vastas Ira sama tonaalsusega hääles.
„Mis asjaoludest siin juttu saab olla, kui laps on orvuks jäänud…“ tõstis boss lõpuks pilgu käes olevalt telefonilt, vaatas roolis istuva naisuurija poole ja lisas ausa üllatushüüde: „Millist asjaolu sa silmas pead?“
„Seda asjaolu, et esmamulje ütlemise õigus kuulub sellele, kes juhtumit uurima hakkab, mitte see, kes juhuslikult kohal käis, kuna kedagi teist polnud võtta,“ vastas Ira ausa otskohesusega, sest enam ei istunud ta kõrval vana heatahtlik komissar Sulps, vaid noor ja ambitsioonikas ülemus Müür, keda alles tuli tundma õppida.
„Ah soo! Kui nii, siis võtan ma selle töö endale ja sina aitad … pagan … oota!“ katkestas Magnus Müür järsult vestluse, sest oli kõigile asjaosalistele helistades unustanud Tartusse perfektile helistada.
See oli hetk, mil Ira Tever kuulis oma uue ülema suust veel üht kõnemaneeri, seda, millist too kasutas ülemusega rääkides. Magnus Müür kõneles Sulev Kalaga nõnda, nagu rääkinuks jumalaga, keda ta küll uskus, kuid südames salgas.
„Jah, härra perfekt. Ei, härra perfekt. Just. Jah, mõrvakahtlus on. Vägivalla tundemärgid on … okei! Alustan ise uurimist … kes? Ja-jah … muidugi!“ rääkis ta telefoni ja tegi samas vastuolulisi näogrimasse, vaatas kõnet lõpetades oma kaaslase poole ja lausus muiates: „Mida pekki! Uurija Teveri kompetents? On sul see kompetents siis nii tasemel või kuidas?“
Ira ei vastanud. See oli taas tema võimalus muigamiseks ja selleks vastuseks piisas. Magnus Müür pomises midagi, mis viitas soovile kiiresti tagasi jaoskonda jõuda, kuid veel enne, kui Ira jõudis autol mootori käivitada, jõudis tema kõrvu küsimus, mille üle ta ka ise mõne aja eest oli juurelnud.
„Päris õudne ikka. Poisist kahju … kas sul on lapsi?“ sõnas ta äkki täiesti tavalise inimese muretseval häälel ning lisas vastust ära ootamata: „Mu elukaaslasel on. Peaaegu sama vana poiss nagu see. Ja ma ei kujuta ette, kui keegi peaks midagi sellist tegema – siis peaksin ma ju Egoni hooldusõiguse sugulastele jätma. On ju?“
„Lapsenda ta siis ära, kuni veel hilja pole,“ oli Ira vastus lihtne.
„Ma ei saa! Pean selle isa-värdja siis ära tapma, kui tema lapse enda omaks saan tunnistada – kuigi tegelikult olen mina talle kogu aeg isaks olnud,“ rääkis Magnus, samal ajal oma telefoni näppides.
See oli esimene isiklikku laadi info, mida uus boss oma kolleegidele, tegelikult küll vaid Irale jagas, ning see oli tähenduslik, kuid mitte üheselt mõistetav.
„Mul ei ole last,“ sõnas Ira, sest tegelikult ei teadnud ta, kuidas bossi avameelitsemist võtta. „Täna tuli see küll korraks mõttesse, aga siis läks jälle üle.“
„Läks üle!? Oled sina ikka frukt … lapsed lihtsalt tulevad. Kes neid ikka nii väga ootab,“ sõnas Magnus Müür.
Edasi suhtles mees juba läbi telefoni, kõneles kellegi teise ja teistsuguse tonaalsusega hääles ning Ira tundis end tema kõrval tõesti nagu mingi võõramaine puuvili. Tegelikult Ira ei kuulanudki enam, mida boss oma telefoniga rääkis, vaid mõtles endast, sest tema oli küll oodatud laps, vähemalt olid vanemad talle seda aina korranud. Ira Teveri usk oma vanematesse polnud koos nendega surnud ja seepärast lootis naine, et ükskord ootab ka tema oma last ja see aeg polnud kindlasti lihtsalt tulemine.
*
Vägivallatunnustega surnukeha leidmine rikkurite elamukvartali majast ei jäänud muidugi meedia poolt kajastamata, kuid kes seda infot jaoskonnast välja liigutas, polnud teada, sest tol õnnetul päeval polnud sündmuskohal küll ühtegi ajakirjanikku. Ainsad, kes juhtunu kohta tõest infot jagada võisid, olid lapsed, seitsmeaastane poiss ja teismeline tüdruk – kõik muu jutt oli oletustel põhinev spekuleerimine. See ei tähendanud muidugi, et ka taoline info oleks kasutu olnud, sest iga sõna luges ja anonüümsetest helistajatest polnud neil päevil puudust. Uus boss oli selle kohta valvelauas isegi eraldi kõneeristuse sisse seadnud ja nõudis aina info uuendamist.
Meedia surve selle juhtumi puhul oli lausa nii aktiivne, et häirekella löödi isegi peaprefektuuris ja see pani kõik vaheastme ülemused perifeerses maakonnas toimunud intsidendi kohta teavet nõudma. Magnus Müür oli risttule alla sattunud ja Iral tuli teda katta, sest just sellise nõudmisega telefonikõne oli ta lisaks ametlikult alustatud juurdlusele ka Tartu prefektilt Kala Sulevilt saanud. Mees oli talle lihtsalt ühel hilisõhtul eratelefoni numbril koju helistanud ning palunud noort kolleegi toetada. Ira tegi seda ju niigi, aga selle soovimine kellegi tähtsa poolt toimis nagu rõhuasetus, mis muutis sõna tähendust. Irale teadaoleva info kohaselt polnud Magnus Müür selline mees, kes vajanuks tuge, järelikult oli veel midagi, millest teda ei teavitatud.
„Okei! Kõigil oma ülesanded teada!“ sõnas Magnus hommikust välkkoosolekut lõpetades ning pöördus siis Ira poole: „Sina, Tever, tuled minu kabinetti!“
Oletada, et boss tahtis temaga vaid Lepa tänava eramajast leitud Angela Broomi surma asjaolusid arutada, olnuks naiivne, sest nii palju Ira oma ülemust juba tundis ja nõnda oligi.
„Võta sa need
