Angelast. Kuidas te sõbraks saite?“ sõnas Ira, noore naabri juttu teda huvitavas suunas juhtides.
„Meie vä’h? Lihtsalt! Tal olid ilusad riided ja auto. Sõbralik oli. Ja minu meelest on see suur asi, kui üks naaber on sõbralik … sa mõtle, kui siia oleks kolinud mõni selline. Ma küll ei viitsi iga päev tülitseda ja veel telefoni teel nagu mu vanemad … sorri! Seda poleks ma tohtinud öelda,“ lausus tüdruk ja vakatas.
„Auto on tal parklas või üüris Moguli garaaži?“ küsis Ira, kuigi teadis, kus Angela Broomi Mercedes seisis, kuid tahtis aimu saada, kui laiad ja tõesed olid tüdruku teadmised oma naabri elukorraldusest.
„Ma ei tea. Nii ja naa, sõltus vajadustest, aga kui ta ühel õhtul mind Reiole hoidjaks palus, sain aru, kui priima tädi ta tegelikult oli,“ rääkis tüdruk edasi. „Kakskümmend euri maksis mulle, kui ööseks ära läks ja päeval sain kümme ning riideid ei keelanud. Võtsin, mida tahtsin ja mis selga sobis. Meiki ja ehteid samuti. Mu ema ei tea sellest ja rahast me ka ei rääkinud – lapsehoidmine oli lihtsalt osa naabrivalvest. Kõik muu on saladus. Ärge te ka mu emale öelge – ega ju?“
„Ja sa ei märganud sel viimasel õhtul Angela juures midagi kahtlast? Mõnd võõrast või tuttavat, kes seal käis. Tülisid või midagi sellist ei kuulnud?“ päris Ira, liikudes aina lähemale oma põhiküsimusele.
„Tülisid vä’h? Ei! Tal ei käinud külalisi, sest Reio oli ju alles väikene. Angela ei taht’ mingeid joomalembeseid sõpru või laterdavaid sõbrannasid omale koju – nii ta mulle ütles,“ vastas Styna ja lisas asjast oma nägemuse. „Ma poleks ka taht’! Päeval koolis kõik aina karjuvad ja kommenteerivad iga su liigutust. Ja kodus ema muudkui õiendab, aga Angela juures oli vaikne ja võisid teha mida tahes. Reio on vaikne ja hea poiss. Tema istus enamasti oma toas ja mängis, kui Angela kodus oli. Asju on tal palju, aga kui mina temaga olin, siis ta oma toas olla ei tahtnud.“
„Reio on ju seitsmene ja kooliskäija, kuidas ta siis…“ tahtis Ira teada, kuid Styna ei lasknud tal lauset lõpetada, vaid jätkas kiirustama hakates: „Koolis hoidis ta omaette ja seal ma teda peaaegu ei näinud, sest väiksemad on maja tiibhoones, kuhu gümnaasiumi omad niisama ei sattu. Aga ma pean nüüd minema, sest mul hakkab trenn ja sealt ma küll puududa ei taha. Kas räägite edasi mu emaga või saate ise välja?“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
