pehmel suul mängles kerge naeratus ja ta vaatas mehele otsa, lastes tal oma tähelepanu hajutada. „Miks te arvate, et ma käisin tüdrukutekoolis?“ küsis ta väljakutsuvalt.
Mehe jultunud pilk libises allapoole ja puudutas tema ümaraid rindu. „Kuna sa oled ilmselgelt... tüdruk. Ma ei näe midagi, mis viitaks vastupidisele.“ Tema tugevad soojad sõrmed libisesid korraks mööda naise selga alla. „Jumal, kui pehme su nahk on,“ lõpetas Cord sosinal.
Susan punastas kergelt mehe käheda intiimse hääletooni peale, ehkki naisena oli ta sügaval sisimas rahul, et mees oli tema naha pehmust märganud. Oo jaa, Cord oli ohtlik, ja kõige ohtlikum tema juures oli see, et ta võis sundida naisi riskima, kuigi nad teadsid, kui ohtlik ta on.
Kui Susan ei vastanud, jätkas mees hetke pärast: „Noh? On mul õigus või mitte?“
„Peaaegu,“ tunnistas Susan ja ajas lõua naeratades ette. Tema naeratus oli pehme ja särav ning pani tema näo helendama. Cordi poolsuletud silmade pilk vajus veel allapoole märguandeks, mille igaüks, kes teda hästi tundis, oleks kohe ära tundnud. Ent Susan ei tundnud teda ja ta ei teadnud, et kõnnib hapral jääl. „Käisin neli kuud Virginias Adderley’sis, kuni ema sai insuldi ja ma tulin koolist ära, et tema eest hoolitseda.“
„Niigi kauni teemandi lihvimiseks polnud nagunii mõtet neile raha maksta,“ venitas Cord, libistades pilgu üle naise kena näo, liikudes saledale nõtkele kaelale ja varjamatu naudinguga sealt edasi lõhnava, siidise kangaga kaetud keha kumerustele. Susan tundis mehe varjamatut imetlust tajudes, kuidas tema keha ootamatult kuumaks läheb. Tundus, nagu tahaks mees näo tema rindade vahele suruda, ja üllataval kombel ta värises soovist, et mees just seda teeks. Cord oli enam kui ohtlik, ta oli tappev!
Susan teadis, et peab midagi ütlema, et murda joovastav loits, mis teda enda alla tahtis matta, ja ta kasutas kõige lihtsamat võtet. „Millal te saabusite?“
„Täna pärastlõunal.“ Mehe kõverdatud huuled andsid mõista, et ta teab, mida naine teeb, aga lasi tal seda teha. Ta ajas huuled laisalt torusse ja puhus tumedat juuksesalku, mis teda naise õrna meelekoha vastas võlus ja kus peenike sinine veresoon läbipaistva naha all tuksus. Susan tundis, kuidas tema keha tuksleb, mehe soe hingeõhk mõjus talle sama võimsalt nagu siis, kui mees oleks teda käega silitanud. Ta vaatas meest peaaegu pimesi, sundides end tema sõnadele keskenduma, ent nende kaunite huulte liikumine oli veelgi ahvatlevam kui mehe lõhn.
„Kuulsin, et nõbu Preston korraldab peo,“ jätkas Cord laisalt venivas kõnepruugis, mis oli ikka ja alati lõunaosariikidele omaselt meloodiline. „Mõtlesingi siis, et tulen vanade heade aegade mälestuseks kohale ja solvan teda kutsumata külalisena siia prallele sisse sadades.“
Susan oli sunnitud muigama, kuuldes Cordi kirjeldamas elegantset koosviibimist „prallena“, eriti kuna mees ise oli samuti riides, nagu oleks Monte Carlo kasiinost äsja välja astunud... Ilmselt tunneks ta end seal nagunii kodusemalt kui siin. „Kas teil oli harjumuseks kutsumata kohale ilmuda?“ pomises naine.
„Siis küll, kui teadsin, et see Prestonile närvidele käis,“ meenutas mees naerdes. „Olime Prestoniga alguses peale vastaspooltel,“ selgitas ta muretult naeratades, andes mõista, et see ei häiri teda sugugi. „Vance oli ainuke, kellega ma läbi sain, aga teda ei häirinud see, et ma pidevalt hätta sattusin. Vance ei kummardanud Blackstone’ide altarit.“
See oli tõsi. Vance oli pealtnäha talle kui Blackstone’ile esitatud nõudmistega leppinud, ent Susan oli teadnud, et mees tegi seda, kaval säde silmis. Vahel tundus, et Vance’i ema Imogene ei andesta pojale iialgi, et viimane hakkas Blackstone’ide dünastia vastu mässama ja abiellus Susaniga, ehkki Imogene poleks mitte iialgi nii jäme, et seda tunnistaks – ükski Blackstone ei käitunud riiakalt. Siis hakkas Susanil pisut häbi, sest Vance’i sugulased olid teda lugupidamisega kohelnud.
Ent ikkagi tundis ta Cordi suhtes poolehoidu, kuna mees oli tundnud samasugust Vance’i nagu Susan, oli näinud tema tõelist olemust. Ta naeratas mehele nii, et tema tumesinised silmad särasid. Mees pigistas teda tahtmatult, nagu soovides teda enda vastu suruda.
„Sa oled välimuselt Blackstone,“ pomises Cord teda vaadates. „Tumedad juuksed ja sinised silmad, aga sa oled nii pehme, et ei saa mingil juhul olla tõeline Blackstone. Sinus pole mingit kalkust, ega?“
Susan vaatas teda hämmeldunult, kerge korts kulmude vahel. „Mis mõttes kalkust?“
„Sa ei saaks sellest vist aru ka siis, kui ma selgitaksin,“ vastas Cord salapäraselt ja lisas: „Kas sind valiti Vance’ile abikaasaks?“
„Ei.“ Susan naeratas selle mälestuse peale. „Tema valis mu ise.“ Cord vilistas vaikselt. „Imogene ei toibu sellest vapustusest elu lõpuni,“ tähendas ta hoolimatult ja naeratas taas pilkavalt.
Susan tundis, et tema suunurgad kerkivad tahtmatult ülespoole. Ta nautis vestlust selle ohtliku allumatu mehega, kel olid kummaliselt hüpnotiseerivad silmad, ja see üllatas naist, kuna ta polnud pikka aega elu nautinud... täpsemini Vance’i surmast saadik. Naeratuste vahele oli jäänud liiga palju pisaraid ja aastaid, aga järsku tundus kõik teistsugune ja ta tundis, et tema sisemus on muutunud. Alguses oli Susan arvanud, et ei toibugi Vance’i surmast, aga sellest oli möödas viis aastat ja nüüd sai ta aru, et tahab jälle elada. Talle meeldis olla selle mehe tugevate käte vahel ja kuulata tema madalat häält... talle meeldis mehe pilk, kindel naiselik teadmine, et mees ihaldab teda.
Susan ei tahtnud oma reaktsioonile pikemalt mõelda, aga talle tundus, nagu oleks temagi vahepeal surnud olnud ja ärkab alles nüüd uuesti ellu. Ta tahtis seda muutust nautida, mitte analüüsida.
Ta võis ju aistingutesse uppuda ja ta sai aru, et teda vallutas mingi sisemine jõuetus, ent ta ei suutnud sellele vastu seista. Cord ilmselt tajus ürgse vaistuga, mis oli sama häiriv kui teda ümbritsev ohtlikkuse aura, et Susan on peaaegu valmis tulega mängima. Mees kummardus ja hõõrus ninaga tema kõrvalesta, pannes kõik naise närvilõpmed helisema. „Tule minuga kaasa,“ meelitas Cord, limpsates keelega naise kõrva ja libistades keeleotsa erutava täpsusega mööda kõrvalesta serva.
Susani keha väreles vapustusest, ent mehe tegevus lõi mõtteid seganud ihapilved laiali. Naine oli segaduses, põsed õhetasid ja ta jäi seisma. „Härra Blackstone!“
„Cord,“ parandas mees varjamatult naerdes. „Me oleme ju vähemalt lähedased nõod, eks ole?“
Susan ei teadnud, mida kosta, ja õnneks pääses ta vastamisest, mis poleks arvatavasti nagunii arusaadav olnud, kuna Preston valis just selle hetke vahelesegamiseks. Susan oli ruumis Cordi käte vahel ringi pööreldes ebamääraselt tajunud, et Preston jälgib oma nõo iga liigutust, ent polnud märganud, et ta nende juurde tuleb. Preston pani käe Susani käele ja vaatas nõbu jäisel pilgul. „Kas ta ütles midagi, mis sind ärritas, Susan?“
Naine oli taas plindris. Kui ta vastab jaatavalt, korraldab Preston ilmselt stseeni, ja seda kavatses Susan vältida. Teisalt ei saa ta ju vastata ka eitavalt, sest see oleks otsene vale. Geniaalse mõttesähvatuse ajel vastas ta vaikse väärikusega: „Me rääkisime Vance’ist.“
„Ah soo.“ Prestoni jaoks oli täiesti normaalne, et isegi viis aastat pärast abikaasa surma viib see Susani endast välja. Ta leppis selle selgitusega ja pöördus oma nõo poole, kes seisis sealsamas täiesti rahulikuna, kerge tüdinud muie huultel.
„Ema ootab raamatukogus,“ sõnas Preston kangelt. „Eeldame, et sul on mingi põhjus, miks sa meid oma siiatulekuga koormad.“
„Jah.“
