Cord tõusis, käsi Susani küünarnukil, ärgitades ka teda tõusma. „Sa oled liiga kaua külaliste juurest ära olnud,“ sõnas mees viisakalt Imogene’ile. „Tõotan pühalikult, et ei korralda täna mingeid skandaale, nii et rahune ja naudi pidu.“ Ta tõmbas Susani kaasa nagu kutsika, läks läbi toa Imogene’i juurde ja kummardus tädi põsele suudlema. Imogene istus täiesti liikumatult, ehkki punastas veel sügavamalt. Siis ajas Cord end sirgu, silmad säramas. „Tule, Susan,“ kamandas ta.
„Üks hetk,“ sekkus Preston, astudes nende ette. Imogene võis ju vaherahu välja kuulutada, aga Preston polnud seda teinud. „Me leppisime kokku, et avalikult me ei tülitse, aga me ei nõustunud sinuga suhtlema. Susan ei tule sinuga kuhugi.“
„Oh? See on daami otsustada. Susan?“ Cord pöördus naise poole ja andis oma soovidest teada, kõverdades sõrmi naise käsivarrel.
Susan kõhkles. Ta tahtis Cordiga kaasa minna. Ta tahtis koos mehega naerda, näha tema silmades kuratlikku sädet, tunda tema käte vahel olemise maagiat. Ent ta ei saanud meest usaldada ja esimest korda elus ei usaldanud ta ka iseennast. Kuna ta tahtis nii väga mehega kaasa minna, pidi ta sellest keelduma. Ta raputas aeglaselt ja kahetsedes pead. „Ei. Arvan, et on parem, kui ma ei tule sinuga kaasa.“
Cord kissitas silmi ja järsku polnud neis enam naer, vaid viha. Ta võttis käe naise käelt. „Sul on vist õigus,“ ütles ta külmalt ja lahkus sõnatult.
Vaikus raamatukogus oli täielik, kõik kolm olid liikumatud. Siis ohkas Imogene uuesti. „Jumal tänatud, et sa temaga kaasa ei läinud, kullake. Ta on võluv, aga selle võluva pealispinna all vihkab ta tervet meie suguvõsa. Ta teeb mida iganes, et meile kahju teha. Sa ei tunne teda, aga sinu huvides on teda vältida.“ Olles selle viisaka hoiatuse edastanud, kehitas Imogene õlgu. „Eks me peame selle üle elama, kuni ta ära tüdineb ja muid meelelahutusi otsima läheb. Sel õnnetul oli siiski ühes asjas õigus – ma pean külaliste juurde tagasi minema.“ Ta tõusis ja lahkus toast ning tema helehall kleit lendles elegantselt jalgade ümber. Imogene oli endiselt ilus naine – välimuse järgi poleks teda kuidagi saanud pidada Susani kõrval seisva mehe emaks. Imogene ei vananenud – ta säilis hästi.
Siis võttis Preston Susani käe, kuna tema kaasasündinud viisakus sai temast taas võitu. Preston polnud kunagi kellegagi ebaviisakas olnud, ka mitte siis, kui tegemist oli tüliga, nii et konflikt nõoga oli esimene kord, kui Susan teda sellisena nägi. „Rahuneme enne, kui tagasi läheme. Soovid midagi juua?“ pakkus Preston.
„Ei, tänan.“ Susan lasi end diivanile istuma juhtida ja vaatas, kuidas mees kallas endale viskit ja istus tema kõrvale, väike korts kulmude vahel, ning silmitses klaasi oma käes. Ta mõtles millelegi – Susan tundis tema maneere sama hästi kui enda omi. Susan ootas ega käinud peale. Tema ja Preston olid pärast Vance’i surma lähedasteks saanud ja ta oli mehesse sügavalt kiindunud. Preston oli välimuselt väga Vance’i moodi, Blackstone’idele omaselt tumedate juuste, siniste silmade ja viltuse naeratusega. Prestonil polnud Vance’i huumorimeelt, aga ta oli äris võimas vastane. Ta oli kangekaelne, reageeris küll aeglasemalt kui Vance, ent oli otsustavam.
„Sa oled kaunis naine, Susan,“ ütles Preston järsku.
Susan vaatas teda ehmunult. Ta teadis, et näeb täna hea välja – ta polnud kindel olnud, kas kanda koorekarva kleiti, kuna pärast Vance’i surma oli ta eelistanud tumedaid toone, ent siis oli talle meenunud, et keskajal oli leinavärviks valge, mitte must, ja ainult tema teadis seda kleiti selga pannes, et ta tunneb kerget, aga teravat leinatorget. Ta oli täna õhtul riietunud Vance’i mälestuseks, kandes mehe kingitud pärleid, kasutades mehe lemmikparfüümi. Samas oli ta mõned pöörased hetked nautinud teadmist, et ta näeb hea välja, ja seda mitte Vance’i pärast, vaid omapärastes magnetilise pilguga silmades nähtud imetluse pärast. Mis oleks juhtunud, kui ta oleks Cord Blackstone’iga kaasa läinud, mitte valinud turvalist varianti?
Prestoni pilk leebus teda vaadates. „Sinust pole talle vastast. Kui sa lased sel juhtuda, kasutab ta sind, et meile haiget teha. Seejärel jätab ta su prügihunnikusse vedelema ja läheb tagasi vaatamata minema. Hoia temast eemale, ta on mürk.“
Susan vaatas teda rahulikult. „Preston, ma olen täiskasvanud naine, mitte laps, ja suudan ise otsustada. Saan aru, miks su nõbu sulle ei meeldi – ta on sinust täiesti erinev, aga mulle pole ta midagi halba teinud ja ma ei kavatse teda eirata.“
Preston naeratas tema kindla ja kaalutletud hääletooni peale. „Olen seda häält juhatuse koosolekutel viimase viie aasta jooksul piisavalt kuulnud teadmaks, et sa oled seisukoha kujundanud ega tagane sellest hea põhjuseta. Sa ei tea siiski, milline ta on. Sina oled daam, sa pole iialgi puutunud kokku asjadega, mis on tema jaoks tavalised. Ta elas tänavakõutsi elu, kuigi ta ei pidanud nii elama, vaid ta lihtsalt tahtis seda. Ta murdis oma ema südame, kel oli tema pärast nii häbi, et ta ei tahtnud poega enam näha.“
„Mida ta siis nii hirmsat tegi?“ Susan küsis seda kergel toonil, soovimata Prestonile välja näidata, kui väga vastus teda huvitab ja kui sügavalt Cord Blackstone teda puudutas.
„Mida ta ei teinud?“ Prestoni hääles oli kuulda sarkasmi. „Kaklused, joomine, naised, õnnemängud... Viimaseks piisaks karikas oli skandaal, mis tekkis pärast Grant Kelleri naisega vahele jäämist.“
Susan läkastas. Grant Keller oli väärikus ise, tema abikaasa samuti. Preston vaatas tema poole ja muigas tahtmatult. „Mitte see proua Keller. Eelmine proua Keller oli sootuks teistsugune. Ta oli kolmkümmend kuus ja Cord kakskümmend üks, kui nad koos linnast põgenesid.“
„See oli ammu,“ tähendas Susan.
„Neliteist aastat tagasi, aga inimeste mälu on pikk. Nägin Grant Kelleri nägu, kui ta Cordi ära tundis, ja see oli mõrvarlik.“
Susan oli kindel, et asi polnud niisama lihtne, aga ta ei tahtnud pärida. See vana skandaal ei selgitanud kuidagi, miks Preston Cordi vihkas. Susan tundis end järsku väga väsinuna ega tahtnud sel teemal rohkem rääkida. Elevus, mis oli teda Cordiga tantsides haaranud, oli kadunud. Ta tõusis ja silus kleiti. „Kas sa viid mu koju? Olen surmväsinud.“
„Loomulikult,“ vastas mees kohe, nagu arvata oligi. Preston oli etteaimatav, alati hoolitsev. Vahel pakkus mehe kaitsev rüütellikkus Susanile sooja turvatunnet, aga vahel tundus see ahistav. Täna õhtul süvenes ahistav tunne, kuni talle tundus, et see lämmatab ta. Ta tahtis vabalt hingata, teiste pilkude alt pääseda.
Tema koju oli veerand tundi sõitu ja varsti oli ta õndsalt üksinda, istus pimedal tagumisel verandal puust verandakiigel ja kuulas lõunaosariikide öö muusikat. Ta oli oodanud, kuni Preston ära läks ja tulnud siis verandale pimedusse istuma, lükates kiigele kettide kriuksumise saatel jalaga kergelt hoogu. Okstes sahistas tuulehoog ja riivas tema nägu ning Susan sulges silmad. Nagu tihti juhtus, püüdis ta ka nüüd ette kujutada Vance’i nägu, et rahustada ennast mehe lillakassiniste silmade ja vildaka naeratusega, ent tema ehmatuseks kerkis talle silme ette hoopis kellegi teise nägu. Ta nägi desperaado helesiniseid silmi ja lühikest musta habet – need silmad kuulusid mehele, kes ei kohku tagasi millegi ees. Mööda selga jooksis värin, kui Susanile meenus mehe sooja suu puudutus tema õlal, ja nahk kiheles, nagu oleksid mehe huuled ikka veel samal kohal.
Jumal tänatud, et ta lasi Prestonil end koju tuua, mitte ei läinud Cordiga kaasa, kui viimane kutsus. Preston oli turvaline ja Cord Blackstone polnud ilmselt seda sõna kuulnudki.
Teine peatükk
Blackstone’ide seltskondlik suhtlusring ulatus kaarena Mobile’ist New Orleansini. Nende jõukate
